Suurtükid ja droonid on Vene-Ukraina sõjas minevik. Nüüd on märksõnaks liugpommid. See on tehnoloogia, mida hakkas kõigepealt kasutama Ukraina, aga Venemaa võttis selle tehnoloogia kiiresti üle. Vene õhuvägi lennutab Ukraina sõdurite ja tsiviilisikute pihta iga kuu kuni 3000 liugpommi – seda on 10 korda enam kui Ukraina suudab liitlaste toel välja panna.
Satelliidi teel juhitavad pommid lendavad kuni 60 kilomeetri kaugusele, mis tähendab, et Venemaa hävitajad – Su-30, Su-34 ja Su-35 – suudavad oma pommid vabastada väljaspool Ukraina õhutõrje ulatust, välja arvatud parimad ja haruldasemad süsteemid.
Ukraina analüüsirühm Deep State märkis, et 500- ja 1000-kilosed liugpommid FAB on venelaste uus „imerelv”. Ja ukrainlastel pole „praktiliselt mingeid vastumeetmeid”, vahendab Forbes.
Võib-olla ei suuda Ukraina väed end kaitsta Venemaa liugpommide eest. Kuid nad võivad vastu lüüa – oma liugpommidega.
Selleks muudavad Ukraina õhujõud oma 40 või 50 allesjäänud hävitajat Mikoian MiG-29 ja võib-olla ka kümned allesjäänud hävitajad Suhhoi Su-27 täppisrelvade kandjateks kandjateks – relvastades need Ameerikas valmistatud väikeste läbimõõduga pommidega.
See on oluline areng, kuna Ukraina õhujõud – vaevalt sadakond endise Nõukogude Liidu lennukit käputäies brigaadides – püüavad konkureerida palju suuremate Vene õhujõudude hävitava liugpommitamise kampaaniaga, mis paneb välja sadu lennukeid Su-30, Su. -34 ja Su-35, mis kannavad igal missioonil nelja või isegi kuut FAB-i.
„See on fantastiline uudis,” kirjutas Soome analüütik Joni Askola. Halb uudis on see, et Ukraina ei suuda tõenäoliselt hankida peaaegu piisavalt pomme ega muud laskemoona, et hoida oma MiG-id ja Suhhoid töös venelaste pommitamisega.
Mitte keegi väljaspool USA kaitseministeeriumi Pentagoni ja Ukraina õhuväge ei teadnud, et ukrainlastel on 150-kilosed liugpommid SDB – mis lendavad väljaulatuvate tiibadega 100 kilomeetri kaugusele satelliidi juhtimisel – kuni eelmise kuu lõpus ilmusid veebi fotod, millel on kujutatud MiG-29 koos kuue väikse pommiga selle tiibade all.
Ukraina MiG-id olid juba varem võimelised kandma liugmoona. Eelmisel aastal töötasid Ameerika, Prantsuse ja Ukraina tehnikud koos Ukraina lennukite MiG-29 ja Su-27 relvastamisel USA-s valmistatud Joint Direct Attack Munition-Extended Range (JDAM-ER) liugpommide ja Prantsusmaal toodetud Armement Air-Sol Modulaire (AASM) liugpommidega. JDAM-ER ja AASM kaaluvad mõlemad umbes 250 kilo.
SDB eeliseks on see, et see on väiksem ja võib olla ka suurema ulatusega kui JDAM-ER ja AASM, mis mõlemad lendavad parimates tingimustes umbes 60 kilomeetrit. Üksainus SDB-dega relvastatud MiG või Suhhoi suudaks tabada kuut sihtmärki ühe lennuga ja teha seda kaugemalt – vähendades sellega Venemaa õhutõrjest tulenevat ohtu.
Sama oluline on see, et SDB maksab vaid 40 000 dollarit pommi kohta. See on umbes sama kulu kui JDAM-ER, kuid viiendik AASM-i maksumusest. Kuna USA poliitika kohaselt tuleb Ukrainale edastatav laskemoon otse varudest ja isegi USA eelarve pole lõputu, peaks SDB-de madal hind tähendama suuremaid pommide saadetisi Ukrainale.
„Iga lisavarustus on väga teretulnud,” märkis Askola.
Venemaa rünnakute tempo põhjal on ilmne, et Venemaa tööstus suudab iga kuu toota umbes 3000 liugpommi komplekti. Kõigi 3000 pommi kasutamiseks kulub vaid mõnikümmend Suhhoid, millest igaüks kannab kuu aja jooksul ülepäeviti kahte või nelja FAB-i.
Ukraina õhujõududel peaks olema piisavalt lennukeid, et vastata venelaste pommitamiskampaania tempole. Ja kui ukrainlased saavad sel suvel oma 85 endist Euroopa hävitajat Lockheed Martin F-16, peaks neil olema sellest rohkem kui küll.
Mida ukrainlastel ilmselt pole, on piisavalt pomme. Prantsusmaa lubas saata 50 AASMi kuus. Washington ega Kiiev ei ole avaldanud, kui palju JDAM-e ja SDB-sid USA Ukrainale saadab, kuid esimene leping, mille Pentagon 2023. aasta alguses Boeinguga Ukrainale mõeldud JDAM-ide jaoks sõlmis, oli väärt 41 miljonit dollarit – sellest piisab umbes tuhande pommikomplekti jaoks.
Järgmine suurem leping täiustatud sihtimisega JDAM-ide jaoks sõlmiti rohkem kui aasta hiljem.
On väga ebatõenäoline, et Ukraina liitlased suudavad saata rohkem kui paarsada liugpommi kuus – potentsiaalselt vaid kümnendik pommidest, mida Ukraina vajaks, et vastata Venemaa enda õhutulejõule.
Venemaa pommitab Ukrainat mitte sellepärast, et tal on rohkem hävitajaid, vaid sellepärast, et ta toodab palju-palju rohkem pomme.
