Läänes on välja töötamisel uus plaan Ukraina kiireks NATO-ga liitmiseks, vastasel korral kukub riik kokku.

Kaks kuud enne juulis toimuvat NATO tippkohtumist palub Ukraina alliansil alustada liitumisläbirääkimisi juba sel aastal ja võimaldada liitumine hiljemalt 2028. aasta juuliks. Liitumine ei tohiks siis sõltuda sellest, kas Venemaa on selleks ajaks sõja riigi vastu lõpetanud, vahendab Frankfurter Allgemeine.

Vahepeal peaksid liitlasriigid suurendama oma abi 0,25 protsendini oma majanduslikust jõust. NATO riikide otseseid sõjalisi operatsioone üldiselt ei nõuta, kuid teatud valdkondades – näiteks õhutõrjes Ukraina piirialadel NATO territooriumilt – julgustatakse neid üksikjuhtudel.

Nende ettepanekutega kontseptsiooni esitlesid teisipäeval Kopenhaagenis Ukraina presidendi kantselei juht Andri Jermak ja NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen. Jermaki peetakse riigi mõjukaimaks poliitikuks pärast president Volodõmõr Zelenskit. Plaani kaasautorite hulgas on Poola endine president Aleksander Kwasniewski, Suurbritannia endine peaminister Boris Johnson ja USA endine välisminister Hillary Clinton. Saksamaad esindab endine NATO peasekretäri abi, erukindral Heinrich Brauß.

Kontseptsioon põhineb eeldusel, et praegune Lääne toetus „ei ole piisav, et tagada Ukraina elujõulisus suveräänse ja sõltumatu riigina”. Hiljutised viivitused sõjalise abi andmisel ja „otsustamatus Ukrainale NATO-ga liitumise kutse esitamise aja osas” on kinnitanud Moskva veendumust, et ta võib Ukraina ja tema liitlaste osas lihtsalt „ära oodata”. Alahinnata ei tohiks „Ukraina aeglase kaotuseni viiva sõja” ohtu.

Ainult „usaldusväärne väljavaade saada NATO liikmeks” suudab Venemaad veenda, et sõja jätkamisega ei saavutata midagi. „Ukraina kutsumine praegu võib veenda Venemaad sõda lõpetama.” Kuid edasised kõhklused julgustavad Moskvat oma agressiooni „kahekordistama” ja esitama väljakutseid liitlastele mujal. Seetõttu peab NATO kutsuma Ukraina liitumisläbirääkimistele juba juulis toimuval Washingtoni tippkohtumisel ja kehtestama liikmeks saamise „selge ajakava” hiljemalt 2028. aasta juuliks.

Jermaki ja Rasmusseni varasemaid üleskutseid anda vähemalt Ukraina okupeerimata osa NATO kaitse alla enne sõja lõppu dokumendis otseselt ei korrata. Mõnes lõigus eeldatakse seda siiski kaudselt. Näiteks öeldakse, et liitumine peab olema osa lääne „sõja lõpetamise strateegiast”, mitte „millestki, mida saab kaaluda alles siis, kui sõda on lõppenud”.

Mure, et „NATO julgeolekukorralduse” kohaldamine sõjas oleva riigi suhtes võib olla riskantne, on õigustatud ja sellega tuleb „ettevaatlikult” arvestada. Siiski on riskantne ka „praegune strateegia” oma garantiide puudumisega Ukraina pikaajalisele suveräänsusele, sest muudab rahu ebatõenäoliseks. „Mida usaldusväärsem ja jõulisem on NATO heidutus, seda väiksem on risk.”

Autorid pakuvad välja Venemaa „vahistamise” faasi kuni NATOga liitumiseni. Ukrainale peaks saama piiranguteta tarnida igat tüüpi tavarelvi. Nõudest mitte kasutada neid sihtmärkide vastu Venemaal tuleks loobuda. Liitlased ei peaks riigi toetuseks andma ainult 0,25 protsenti oma majandustoodangust, vaid ka välismaal külmutatud Venemaa riigivarad summas 278 miljardit eurot. Üksikute riikide – sealhulgas Saksamaa – praegused kahepoolsed julgeolekukohustused tuleks koondada ühisesse „rahvusvahelisse lepingusse”.

Liitlasvägede Ukrainasse saatmise osas öeldakse kontseptsioonis ühelt poolt, et kavandatavad meetmed ei nõua, et NATO maaväed „Ukrainas tegutseksid või Venemaa vägesid otse vastustaksid”. Teisest küljest ei tohiks miski olla „laualt maas”. „Õhutõrjekilp piki Ukraina läänepiiri” võiks kaitsta elanikke „hästi määratletud vastutuspiirkonnas” Vene rakettide eest. Mustal merel võiks kaubalaevu Ukraina sadamatesse saata rahvusvaheline „missioon meresõiduvabaduse ja miinitõrje kaitsmiseks” ning riigis endas saaksid NATO liikmesriigid paigutada koolitajaid või remondiüksusi.

Dokument ei avalda plaane tulevase rahukorralduse täpse sisu kohta. Kiievi juhtkonna nõuet, et Venemaa vabastaks lõpuks kõik okupeeritud alad, sealhulgas Krimm, ei korrata ega välistata.

Vahepeal saabus USA välisminister Antony Blinken teisipäeval öise rongiga Poolast Kiievisse. Tema neljas visiit Ukraina pealinna pärast sõja algust on mõeldud tugevaks signaaliks ukrainlastele väga raskel ajal, ütlesid USA valitsusametnikud. Blinken kohtus teiste seas Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski, välisminister Dmõtro Kuleba ja kodanikuühiskonna esindajatega. Delegatsioon märkis, et nad on „väga kindlad, et ukrainlased suudavad jätkata venelaste tõrjumist”. Viimastel nädalatel kiitis USA pärast pikka blokaadi heaks uue sõjalise abi Ukrainale 61 miljardi dollari väärtuses.

Vene väed jõudsid aga esmaspäeval Harkivist 40 kilomeetri kaugusele. Ukraina suuruselt teine ​​linn on olnud mitu nädalat tugeva Venemaa tule all. Zelenski selgitas videopöördumises, et tema armeel on selge ülesanne takistada rinde laienemist ja seeläbi sõja laienemist. Teisipäeva õhtul ründas Venemaa droonidega taas mitut Ukraina piirkonda, teatas Ukraina õhuvägi. Piiriäärses Venemaa linnas Belgorodis toimus teisipäeva õhtul samuti mitu plahvatust. Venemaa kaitseministeerium süüdistas selles Ukrainat, mille suunast püüti kinni 25 raketti.