Väriseval häälel rääkis Saksamaa kantseler Olaf Scholz eelmisel laupäeval Karlsruhe turuplatsil, mida ta arvab nendest paljudest sõjaväeekspertidest, kes leiavad, et Lääs peaks pakkuma Ukrainale rohkem sõjalist toetust võitluses Venemaa vastu.
„Ja ikka ja jälle on neid, kes ütlevad: tee seda ja teist!” hüüdis Scholz SPD valimisüritusel. „Mul on tunne, et see ei lähe paremaks, kui suust vahtu tuleb! Selles pole mingit põhjust ja mitte midagi, millel oleks mõtet!”
See oli hukatuslik otsus kirjale, mille mõni päev varem avaldas NATO endine peasekretär Anders Fogh Rasmussen koos Ukraina presidendi kantselei juhi Andri Jermakiga. Üks nõudmistest: Lääne naaberriigid peaksid oma territooriumile Ukraina piiri äärde paigaldama õhutõrjekilbi, mis kaitseks Lääne-Ukrainat Vene rakettide ja droonide eest. See võimaldaks argumendi kohaselt paigutada Ukraina õhutõrjesüsteemid ümber riigi ida- ja lõunaossa, et kaitsta rindelähedasi linnu, vahendab Spiegel.
Rasmusseni kirjale allakirjutanute hulka kuulusid USA endine välisminister Hillary Clinton ja Soome endine peaminister Sanna Marin – sõjaõhutajaid pole, aga Scholzile see ilmselt korda ei lähe. Käes on eurovalimiste kampaania, SPD on küsitlustes vaid 14-15 protsendil ning rahukantslerina esinemine on vabariigi väljakutel populaarne. „Me ei taha ega hakka sõjaparteiks,” hüüdis kantsler Karlsruhes ja pälvis aplausi.
Scholzi üleskutse vaoshoitusele vastandub Ukraina kibedale reaalsusele. Venelased asusid Ida-Ukrainas rünnakule mitmeid kuid tagasi. Nad kasutavad halastamatult ära Ukraina armee nõrkust, kuna napib sõdureid ja laskemoona.
Eriti pingeline on olukord suurlinnas Harkivis. Sellest ida pool on venelased viimastel nädalatel edasi tunginud, ilmselt eesmärgiga pääseda linnale suurtükiväe ulatusse, et terroriseerida selle elanikke ja sundida neid massiliselt põgenema. Näib, et ukrainlased suutsid olukorra hetkel stabiliseerida, kuid selleks tuli neil sõdurid teistest rinde sektoritest välja tuua.
Halbade uudistega rindelt naaseb sõda jõuliselt Euroopa poliitika päevakorda – ja koos sellega ka viimase kahe aasta välispoliitilise debati keskne küsimus: kas konflikt Vladimir Putiniga eskaleerub seetõttu, et Lääs ei ole piisavalt relvaabi andnud või võib sõda eskaleeruda, kui Saksamaa ja USA sõjaliselt veelgi rohkem kaasa löövad?
Scholz, nagu ka USA president Joe Biden väidab, et käitub heaperemehelikult. Ta usub, et Putin võib kätte maksta, kui selline riik nagu Saksamaa tarnib liiga kaugeleulatuvaid relvasüsteeme. Seetõttu blokeerib ta Tauruse tiibrakettide tarnimist. Ja seepärast lükkab ta tagasi Ukraina õhuruumi kaitsmise NATO territooriumilt või Ukraina sõdurite väljaõppe NATO sõdurite poolt Ukrainas.
Kuid kui kantsler hoiatab valimiskampaania režiimis sõja eskaleerumise eest ning kiidab Saksamaa ja Ameerika vaoshoitust, siis NATO Ida-Euroopa rinderiigid kardavad, et just see poliitika võib esile kutsuda edasise eskalatsiooni.
Möödunud nädalal Eesti pealinnas Tallinnas toimunud välis- ja julgeolekupoliitika Lennart Meri konverentsi ajal hoiatasid Balti riikide parlamendisaadikud Berliini valitsusesindajaid Saksamaa poliitika tagajärgede eest. Nende argument kõlab järgmiselt: kui venelased saavutavad Ida-Ukrainas strateegilise läbimurde, sest Lääs aitab Kiievit vaid pooleldi, võib olukord dramaatiliselt halveneda.
Sellisel juhul ei oota Balti riigid ja Poola enam Vene vägede lähenemist oma piirile, hoiatasid Balti poliitikud – nad saadavad siis väed ise Ukrainasse. Ja mida see tähendab, on selge: NATO-st saaks sõjas osaline. Just seda kardavad kantsler ja USA president õigustatult. Analüüsi kohaselt riskib igaüks, kes soovib sõda liigse vaoshoitusega piirata, selle kontrolli alt väljumisega.
Sarnaselt näevad seda ka Saksa valitsuse olulisemad liikmed. Olgu selleks siis asekantsler Robert Habeck või välisminister Annalena Baerbock (mõlemad rohelised), FDP rahandusminister Christian Lindner või kaitseminister Boris Pistorius (SPD) – nad kõik nõuavad Ukrainale rohkem relvaabi sõja otsustavas etapis. Rohelised ja FDP suhtuvad Scholzi enda ettenägelikkusse kriitiliselt. „Mõni ajab kõhkluse ettenägelikkusega segamini, aga olukord on selleks liiga tõsine,” ütleb võimuliidu liige.
Järgmise, 2025. aasta eelarve üle peetavatel läbirääkimistel domineerib abi Ukrainale. Scholz viitab absoluutsele kulutamisele, kus Saksamaa on USA järel teisel kohal. Saksamaa aitab rohkem kui ükski teine Euroopa riik. Rohelised ja osa FDP-st seevastu kurdavad, et Saksamaa ei tee piisavalt oma majanduslikku jõudu arvestades.
Asekantsler Robert Habeck on omaks võtnud vaikse ja enesekriitilise tooni. Hiljuti andis roheliste majandusminister Berliini Föderaalses Julgeolekupoliitika Akadeemias (Baks) esinedes oma kahtlustest ebatavaliselt sügava ülevaate.
„Ma arvan, et me pole viimase kahe aasta jooksul Ukraina toetamiseks piisavalt teinud,” ütles Habeck saalis, kus 1990. aastal toimusid kahe Saksa riigi ühendamiseks kaks pluss neli läbirääkimised koos USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liiduga. Saksamaa julgeolekupoliitilise eliidi esindajate ees teatas silmanähtavalt erutatud Habeck oma kohtumistest Volodõmõr Zelenskiga. „Ta praktiliselt kerjab,” ütles minister Ukraina presidendi kohta, „te olete sakslased, aidake meid ainult.”
Habeck näeb Läänel kohustust jätkata tarnimist oma varudest, sealhulgas Bundeswehri niigi hõredatest ladudest. Föderaalakadeemias esinedes sai selgeks, et asekantslerile teeb muret küsimus, kuidas Saksamaa rolli Ukraina sõjas kunagi ajaloolises tagasivaates hinnatakse.
Ühel päeval võib tekkida küsimus, kes tegi Ukraina heaks liiga vähe, ütles Habeck. „Saksamaa ei tohiks olla nende poolel, kes peavad end siis õigustama,” hoiatas Habeck. Ta hoiatas, et ta pole süüdi „abi osutamata jätmises”.
On hetki, mil Boris Pistoriust vaadates võib aru saada, et ka tema on kaotusseisus. Möödunud kolmapäeva pärastlõunal seisis kaitseminister jalgupidi tolmus. Oli palav, päike põletas. Pistorius oli just Bundeswehri Leopard 2 tanki luugist välja roninud. Tema sõdurid kündsid Leedus Pabrade lahinguharjutusala mitu tonni kaaluva teraskoletisega läbi.
Sõdurite lähedal, natuke tolmusena, higine polosärk triiksärgi ja lipsu asemel – see Pistoriusele tegelikult meeldib. Nüüd aga peaks SPD mees ütlema, kuidas ta Ukraina olukorda hindab. Ta alustas kolm korda. Ütles, et olukord on tõsine, eriti Harkivi linna ümbruses. Nüüd tuleb kõike teha. Tõesti kõike. Vastasel juhul tekiks dramaatiline olukord.
Tema kõhklus kirjeldada Ukraina olukorda sõjalise draamana illustreerib Pistoriuse ees seisvat dilemmat. Iga päev on tema laual uusi salajasi teateid olukorra kohta eesliinil. Enamik kinnitab hirme, mida sõjaväelased on kevadest saadik sosistanud. Et ukrainlased ei suuda rindejoont hoida. Et varem muljetavaldav moraal kukub kokku. Et Venemaa, kuigi aeglaselt, saavutab ülekaalu.
Sõjaväeametnikud kirjeldavad praegu Ukraina väljavaateid süngematena kui kunagi varem. Kiiev hoiab rindel toimuvat saladuses isegi oma liitlaste eest. Kuid on märke, näiteks Saksamaa tarnitud õhutõrjesüsteemide paaniline ümberpaigutamine, mis viitavad meeleheitele. Sama ebameeldivaid prognoose esitavad ka salateenistused: nad hoiatavad, et enne hilissügist pole tuntavat mõju lisalaskemoonal ega uuel mobilisatsiooniseadusel, millega ukrainlasi rohkem värbama hakatakse.
Kuid minister ei kavatse sellest avalikult rääkida. Ta teab, kui kiiresti saab lootusetusest järeldusi teha – eriti oma erakonna sees. Parteijuht Rolf Mützenich võib taas nõuda rahuläbirääkimisi või sõja „külmutamist”. Pistorius on seda kõike oma kamraadidega sageli arutanud. Ta ilmutab mõistmatust SPD valimiskampaania loosungi „Turvaline rahu” suhtes. Kes temalt selle kohta küsib, saab vaid vastuseks, et SPD-s on arvamusi palju.
Minister on veidras olukorras. Küsitluste põhjal võib Alam-Saksi esindaja olla Saksamaal ülekaalukalt populaarseim poliitik. Enda erakonnas on Pistorius aga kõike muud kui enamuses oma nõudliku hoiakuga varustada Kiievit kiiresti rohkemate relvadega. Ta saab kantslerilt vaid mõõdukat toetust, olgu siis Tauruse rakettide küsimuses või siis, kui Pistorius nõuab kaitseväele Bundeswehrile oluliselt rohkem raha.
Eelmise nädala neljapäeval oli Pistorius külaline rahandusministeeriumis. Christian Lindner kutsus kolleegi omale külla. Päike paistis, puud pakkusid heldelt varju. Kuid vestluse meeldiv õhkkond ei klappinud rahandusministri sõnumiga.
Pistorius nõuab Lindneri praegusesse eelarvesse ligi neli miljardit eurot juurde, et toetada Ukrainat sõjas Vene agressori vastu. Lindner on reservmajor ja mõistab seetõttu kaitseministri muret. Lisaks on ta veendunud, et Ukrainat tuleb tema kaitsevõitluses tõhusalt toetada.
Kuid hoolimata kogu kaastundest kaitseministri murede vastu ei soovinud Lindner tühja tšekki väljastada. Ta palus Pistorisel esmalt tõestada, et 6,4 miljardit eurot, mis tema asutusel sel aastal Ukrainale abi andmiseks on, on juba ära planeeritud. Rahandusministeeriumi hinnangul pole see kaugeltki nii. Lindneri ekspertide hinnangul oleks veel saadaval umbes kolm miljardit eurot. Pistorius võiks esialgu kasutada neid vahendeid oma uute soovide rahastamiseks.
Lindner märkis väljaandele Stern antud intervjuus, et kantsler toetas teda 2025. aasta eelarves. Kuid Lindner ei usalda rahu. Lähedased ütlevad, et Tauruse tarneid blokeerides võib kantsleri eesmärgiks olla sihilikult olukorra halvenemine Ukrainas – et ta saaks seejärel välja kuulutada eelarve hädaolukorra. Küüniline oletus, aga näitab, kui suureks on nüüdseks muutunud umbusaldus Saksa valitsuspartnerite vahel.
Eelkõige roheliste vaatenurgast on sellise hädaolukorra väljakuulutamiseks juba piisavalt põhjust. Välisminister Baerbock viibis sel nädalal Ukrainas rindel valitseva olukorraga tutvumas. Peateema oli Ukraina nõrk õhutõrje. Algatus „Kohene tegutsemine õhukaitses”, mille Baerbock koos Pistoriusega aprillis asutas, ei ole veel suutnud veenda lääne partnereid rohkem õhutõrjesüsteeme tarnima.
„Me vajame julgeolekueelarvet,” ütles Baerbock Kiievis väljaandele Bild, põhjendades seda asjaoluga, et „me pole kunagi oma elus kogenud, et meie Euroopa rahukord, meie Euroopa mandril on otse meie ukse ees nii suur väljakutse.” . Sellises „erandolukorras” peab „erand minu arvates ka eelarves kajastuma”, ütles Saksa välisminister. See nõuab „palju, palju raha”.
Võimuliidust tulevad esimesed märgid, et opositsioon võiks ettepanekut toetada. „Sõda saab võita ainult võlgadega,” ütles opositsioonierakonna CDU välispoliitika ekspert Roderich Kiesewetter. Tema sõnul on seletamatu, miks föderaalvalitsus võttis koroonapandeemiat kui hädaolukorda, et rahastada 200 miljardi euroga elektri- ja gaasihinna ülempiiri, kuid sõda ei vasta hädaolukorra kriteeriumidele.
„Olukord pole veel lootusetu,” ütles erukolonel, „Ukraina võib veel võita, kuid ainult siis, kui toetame Ukrainat „kõik-in”: sõjaliselt, rahaliselt, poliitiliselt. See maksab raha,” lisas Kiesewetter. „Seetõttu peaks see sõda toimima erakorralise olukorrana, et rahastada kaitset ja Ukraina toetust sõltumata võlapidurist.”
Kuid selleks peaks kantselei tunnistama, et Saksamaa on Venemaa sõja sihtmärk, ütleb Kiesewetter. Igal juhul on nii palju selge: „Raha, mida me praegu pakume, on kordades „odavam” kui siis, kui ootaksime Venemaa edu.”
Ka roheline välisminister näeb seda nii. „Iga kõhklus Ukraina toetamisel maksab süütute inimeste elusid,” ütles Baerbock Kiievi-visiidi ajal, mis oli tema seitsmes pärast sõja algust. „Igasugune kõhklus Ukraina toetamisel seab ohtu ka meie enda julgeoleku,” märkis ta. Ja tema Ukraina kolleeg Dmõtro Kuleba hoiatas: „Kui te ei peata Venemaad siin ja praegu, jätkavad tema raketid mingil hetkel lendu.”
