Me oleme sõja kaotanud. Tõde tuleb tunnistada. Suutmatus seda tunnistada kätkeb endas kõike, mida peab teadma Iisraeli individuaalsest ja massipsühholoogiast. Seal on selge, terav ja etteaimatav reaalsus, mida peaksime hakkama mõistma, töötlema, mõtestama ja tuleviku jaoks järeldusi tegema. Pole lõbus tunnistada, et oleme kaotanud, seega valetame endale, kirjutab Iisraeli ajakirjanik Chaim Levinson väljaandes Haaretz.

Mõned meist valetavad pahatahtlikult. Teised süütult. Parem oleks leida lohutust mõnest õhulisest totaalse võidukoorikuga süsivesikust. Kuid see võib olla lihtsalt keerusai. Kui lohutus lõpeb, jääb auk alles. Sellest ei saa kuidagi mööda. Head poisid ei võida alati.

Minu lemmikraamat on „Armastus koolera ajal”. Hea tunne on mõelda, et isegi 51 aasta, üheksa kuu ja nelja päeva pärast naudib Florentino Ariza oma armastuse vilja Fermina Dazaga. Gabriel García Márquez oli vapustav kirjanik, kuid kirjad ei jõua alati sihtkohta. Mõnikord katkeb ilus armastus lühikeseks, on valus ja veritseb, kuni saabub surm. See on elu. Mõnikord on hea lõpp, kuid sageli mitte. Sõjad on samuti sellised.

Poole aasta pärast oleksime võinud olla täiesti teises kohas, kuid meid hoiab pantvangis riigi ajaloo halvim juhtkond – ja korralik kandidaat halvima juhi tiitlile kusiganes kunagi varem. Igal sõjalisel ettevõtmisel peaks olema diplomaatiline väljapääs – sõjategevus peaks viima parema diplomaatilise reaalsuseni. Iisraelil pole diplomaatilist väljapääsu.

Sellel on liidriks kaabakas, keegi, kellel pole juhtimis- ega otsustusvõimet, inimene, kes kaotab tasuta sigari pärast hea otsustusvõime. Ometi uskusid valijad praegusesse peaministrisse 32 kohaga Knessetis.

Teoreetiliselt oleksime võinud olla paremas kohas. Sõja puhkemisest tulenev šokk oleks võinud olla lähtepunktiks kiirele, võimsale, agressiivsele ja ülimalt õigustatud rünnakule, et Hamas kiiresti välja juurida kõikjal, kus see oli võimalik. Seejärel oleks selle võinud asendada riikide koalitsioon, kellel on raha ja head kavatsused ülesehitamiseks ülemaailmse ja araablaste toetusel koos Palestiina omavalitsusega. Oleksime võinud luua elujõulise alternatiivi Hamasile Gazas. Kuue kuu pärast võisid seal olla juba esimesed märgid iseseisvast valitsusest. Iga päev ja iga minut oleks saanud teha paremaid otsuseid. Aga just selle me valisime – ülikonna, mille külge on kinnitatud isik.

Me ei suuda seda tunnistada, aga oleme kaotanud. Inimestel on kalduvus uskuda parimasse ja olla optimistlik, lootes, et homme on kõik korras, et oleme protsessis, mis kokkuvõttes on edukam. See on inimmõtte kõige fundamentaalsem läbikukkumine: arusaam, et suund, mille võtame, on hea, et me peame lihtsalt juba sinna jõudma – et vaid natukese aja pärast, veidi suurema pingutusega tuuakse pantvangid tagasi, Hamas alistub ja Yahya Sinwar tapetakse. Lõppude lõpuks oleme me head poisid ja hea tahe võidab.

See on sama mentaliteet, mis viib arusaamani, et „Iraani režiim laguneb varsti” ja muudele arusaamadele, millel on rohkem pistmist Hollywoodi stsenaariumidega kui elu endaga. Need ei ole tõde ja see on seotud millegi ebamugavaga. Lõppude lõpuks on ebamugav avalikkusele tõtt rääkida.

Minu järeldus 7. oktoobrist ajakirjanikuna on, et see, mis on „ebamugav”, on meie julgeolekule ja meie tulevikule siin kõige ohtlikum, et sõltuvus heast enesetundest on iseenesest ohtlik. Peame rääkima tõtt, isegi kui see on ebamugav, isegi kui see teeb haiget, isegi kui mõned inimesed selle hukka mõistavad, isegi kui see alandab moraali.

Peame Bibi (peaminister Netanyahu – toim.) propagandamasinale vastu seisma isegi siis, kui ründekoerad nuusutavad meie jalgevahet. Kui 1. oktoobril oleks keegi öelnud, et sõjaväeluure ülem on ebakompetentne, et sõjaväeluure suudab küll edukaid operatsioone kavandada, kuid ei suuda hoiatada tulevase sõja eest, et Shin Bet magas maha ja et me hakkame muretsema oma ellujäämise pärast, oleks sellist inimest peetud hulluks, lööduks ja segaseks. Teatud poliitikud oleksid nõudnud sellisele isikule süüdistuse esitamist valeuudiste levitamise eest. Oli nii palju märke, et sõjavägi oli halvas seisus, kuid me ei näinud neid – sest me usume, et asjad on korras.

Seda on ebameeldiv öelda, kuid me ei pruugi turvaliselt naasta Iisraeli põhjapiirile, nagu see oli varem. Hezbollah on seda võrrandit enda kasuks muutnud. Selline on olukord.

Räägime endale pidevalt väljamõeldud tähtajast – aprill, mai, 1. september – ja kui Hezbollah selle ajani vastu peab, teeme sellele põhjaliku šellaki. Tähtaega lükatakse aina edasi. Piiriala jääb tühjaks. Pettus jätkub. Praegu tundub olevat suur tõenäosus, et veel aastaid on sihtmärgiks igaüks, kes liigub piiri ääres. Tel Hai kukub jälle.

Ja see kehtib igal rindel: mitte kõik pantvangid ei tule tagasi, ei elusalt ega surnult. Mõnede asukoht on kadunud ja nende saatus jääb teadmata. Nad on nagu alla kukkunud õhuväe navigaator Ron Arad. Nende sugulased käivad murest, hirmust ja kartusest haigena ringi. Aeg-ajalt laseme nende mälestuseks õhku õhupalle.

Ükski kabinetiminister ei taasta meie isiklikku turvatunnet. Iga Iraani oht paneb meid värisema. Meie rahvusvaheline positsioon sai peksa. Meie juhtkonna nõrkus ilmnes väljapoole. Aastaid suutsime neid petta ja arvata, et oleme tugev riik, tark rahvas ja võimas armee. Tegelikult oleme õhuväega stetl (väike linnake – toim.) ja seda tingimusel, et see õigel ajal äratatakse.

Osaliselt on see sõjaväe püha koht Iisraelis, mis muudab nii raskeks tunnistada lüüasaamist. Sõjaväe kohta ei tohi midagi halba öelda. Ainult siis, kui tegemist on 7. oktoobriga, tohib konkreetselt rääkida häbist. Sellest ajast peale oleme olnud lõvid.

Tõsi, paljud lahingusõdurid on tõepoolest lõvid. Nad tõusid püsti ja lahkusid kodust. Nad võitlesid, demonstreerisid sõdurite oskusi ja saavutasid muljetavaldavaid taktikalisi saavutusi. Meie lüüasaamine ei tähenda, et nad poleks head sõdurid, et nad poleks pingutanud, et nad ei toimetanud ega riskinud oma eluga, et nad poleks valmis tegema kõike, mida nõuti. See tähendab, et sõjaliste võimete ja poliitikute käitumise kombinatsioon andis ebasoodsa tulemuse. Propagandistid hüppavad pidevalt püsti ja karjuvad, et „te kahjustate sõdurite moraali”. Tegelikult on see minek lihtsamat vastupanu teed, sest kes tahaks sõduritele vastu astuda?

Nii me muudkui lollitame ennast.

Psühholoogia kõrval valvavad valesid ja pettusi masinad. Seal on poliitiline leer, mille püsimajäämine sõltub suuresti „võidust”. See laager on ammu kaotanud igasuguse kontakti tõe ja reaalsusega. Oleme õppinud tundma selle juhti, seda inim-Pinocchiot. Juba kuid on ta rääkinud „täielikust võidust” ja „võidust sammu kaugusel”. Ja paar kuud on ta rääkinud, et läheme „kohe” Rafah’sse, homme, homme, siin me lähme. Ma usuksin pigem enne, et telesaatetegelane Ohad Buzaglo ütleb mulle, et olen tema tõeline armastus, kui et usuksin ühtki Netanyahu sõna.

Süsteemi on nii kaua kui võimalik venitada ja seniks valetada. Pressiesindajate armee karjub. Ja viimastel kuudel on parempoolne Kanal 14 tekitanud Motty Casteli nime all uue hääletoru, „shababniku”, nagu ultraortodoksne kogukond kutsub kogukonna äärealadel olevaid inimesi. Kui Yinon Magal ja Erel Segal on isa-kuningale alluvad orjad, siis Castel on kuninga poja Yair Netanyahu pärisori. Olen näinud klubis Dungeon vabamaid inimesi.

Sel nädalal tungis Castel Kanal 14 ekraanidest läbi, et lubada rahvale, et võit on käes: „Minuga võtavad ühendust paljud kodanikud [kes küsivad]: „Kas oleme Rafah’st loobunud?” Ma ütlen täie vastutustundega, et me siseneme Rafah’sse. Peaminister on ise liiga palju öelnud, et me siseneme Rafah’sse ja ta ei saa Rafah’sse sisenemisest loobuda. Lisaks ütles ta ühes intervjuus, et me läheme. Peame seda ise tegema, vastupidiselt Ameerika Ühendriikide seisukohale me teeme seda.”

Rafah on uusim bluff, millega hääletorud meid lollitavad ja panevad meid arvama, et võit on vaid hetke kaugusel. Selleks ajaks, kui nad Rafah’sse sisenevad, on tegelik sündmus kaotanud oma tähtsuse. Kunagi võib juhtuda sissetung, võib-olla väike, näiteks mais. Pärast seda levitavad nad järgmise vale, et meil pole vaja muud teha kui ________ (täitke lünk) ja võit on teel. Reaalsus on see, et sõja eesmärke ei saavutata. Hamasi välja ei juurita. Pantvange ei tagastata sõjalise survega. Turvalisust ei taastata.

Mida rohkem hääletorud hüüavad, et „me võidame”, seda selgem on, et me kaotame. Valetamine on nende käsitöö. Peame sellega harjuma. Elu on vähem turvaline kui enne 7. oktoobrit. Rünnak, mille osaks langesime, kipitab veel aastaid. Rahvusvaheline tõrjumine ei kao kuhugi. Ja loomulikult ei tule surnud tagasi. Samuti ei tee seda paljud pantvangid.

Meist mõne elu läheb oma rööbastele tagasi kivistava hirmuga peatse korduse ees. Ja mõnel meist ei lähe elu oma rööbastele tagasi. Need inimesed kõnnivad meie seas nagu elavad surnud. Selle poolt me ​​hääletasimegi. Nii see on. Peame harjuma kodumaa kurva reaalsusega.