Analüüs: Ukrainas oleks saanud suuremat sõda ära hoida kõnelustega, mis algasid paljulubavalt, aga siis järsku katkesid – mis juhtus?

Üle-eelmise, 2022. aasta 24. veebruari varahommikul tabasid Venemaa õhujõud sihtmärke üle Ukraina. Samal ajal voolasid riiki põhjast, idast ja lõunast Moskva jalavägi ja soomusmasinad. Järgnevatel päevadel üritasid venelased Kiievit ümber piirata.

Need olid sissetungi esimesed päevad ja nädalad, mis oleks võinud lõppeda Ukraina lüüasaamisega ja Venemaa poolt alistamisega. Tagantjärele tundub peaaegu ime, et seda ei juhtunud, vahendab Foreign Affairs.

Lahinguväljal toimunu on suhteliselt hästi teata. Vähem teada on aga samaaegne intensiivne diplomaatia Moskva, Kiievi ja paljude teiste osalejatega, mis oleks võinud lõppeda kokkuleppega vaid mõned nädalad pärast sõja algust.

Aasta 2022 märtsi lõpuks oli mitmete vahetute kohtumisega Valgevenes ja Türgis ning videokonverentsi raames toimunud virtuaalsetel kohtumistel koostanud nn Istanbuli kommünikee, milles kirjeldati lahenduse raamistikku. Seejärel asusid Ukraina ja Venemaa läbirääkijad lepingu teksti kallal töötama, tehes märkimisväärseid edusamme kokkuleppe suunas. Kuid maikuus kõnelused katkesid. Sõda möllas ja on sellest ajast alates mõlemale poolele maksnud kümneid tuhandeid elusid.

Mis juhtus? Kui lähedal olid osapooled sõja lõpetamisele? Ja miks nad kunagi kokkulepet ei sõlminud?

Selle sageli tähelepanuta jäetud, kuid kriitilise sõjaepisoodi valgustamiseks uuris väljaanne Foreign Affairs kahe poole vahel vahetatud lepingute kavandeid, mille mõningaid üksikasju pole varem avaldatud. Samuti on intervjueeritud ka mitmeid kõnelustel osalejaid ning sel ajal olulistes Lääne valitsustes teeninud ametnikke, kellele on tundlike teemade arutamiseks tagatud anonüümsus. Samuti on läbi vaadatud arvukaid samaaegseid ja uuemaid intervjuusid Ukraina ja Venemaa ametnikega, kes läbirääkimiste ajal teenisid, ja nende avaldusi. Enamik neist on YouTube’is saadaval, kuid pole inglise keeles ega ole seega Läänes laialt teada. Lõpuks uuriti sündmuste ajakava alates sissetungi algusest kuni mai lõpuni, mil kõnelused katkesid. Kui kõik need tükid kokku panna, on tulemus üllatav – ja sellel võib olla oluline mõju tulevastele diplomaatilistele jõupingutustele sõja lõpetamiseks.

Mõned vaatlejad ja ametnikud (sealhulgas kõige silmapaistvamalt Venemaa president Vladimir Putin) on väitnud, et laual oli kokkulepe, mis oleks sõja lõpetanud, kuid ukrainlased lahkusid sellest oma Lääne patroonide surve ja Kiievi enda oletuste tõttu Venemaa sõjalise nõrkuse kohta. Teised on kõneluste olulisuse täielikult ümber lükanud, väites, et osapooled vaatasid lihtsalt asju läbi ja ostsid sellega aega lahinguväljade ümberkorraldamiseks või et lepingute kavandid polnud tõsiseltvõetavad.

Kuigi need tõlgendused sisaldavad tõe tuumasid, varjavad need rohkem kui valgustavad. Ühtegi suitsupüssi polnud; see lugu ei salli lihtsaid selgitusi. Lisaks välistavad sellised lihtsad seletused täielikult tõsiasja, mis tagantjärele tundub erakordne: keset Moskva enneolematut agressiooni jõudsid venelased ja ukrainlased peaaegu lõpule kokkuleppe, mis oleks lõpetanud sõja ja andnud Ukrainale mitmepoolsed julgeolekutagatised, sillutades teel oma alalise neutraalsuse ja seejärel EL-i liikmelisuseni.

Lõplik kokkulepe osutus aga mitmel põhjusel kättesaamatuks. Kiievi Lääne partnerid ei tahtnud olla kaasatud läbirääkimistesse Venemaaga, eriti kui need oleksid toonud neile uusi kohustusi Ukraina julgeoleku tagamiseks. Avalik meeleolu Ukrainas karmistus Vene julmuste avastamisega Irpinis ja Butšas. Ja kui Venemaa ei suutnud Kiievit ümber piirata, süvenes president Volodõmõr Zelenskil kindlus, et piisava Lääne toetusega suudab ta sõja lahinguväljal võita. Lõpuks, kuigi poolte katse lahendada pikaajalisi vaidlusi julgeolekuarhitektuuri üle pakkus väljavaateid sõja püsivale lahendusele ja püsivale piirkondlikule stabiilsusele, olid eesmärgid liiga kõrged ja kiired. Nad püüdsid saavutada kõikehõlmavat lahendust, isegi kui põhiline relvarahu osutus kättesaamatuks.

Praegu, kui läbirääkimiste väljavaated tunduvad hämarad ja osapoolte vahelised suhted on peaaegu olematud, võib 2022. aasta kevadiste kõneluste ajalugu tunduda häirivana, millel pole praegustele asjaoludele otseselt kohaldatavat seost. Kuid Putin ja Zelenski üllatasid kõiki oma vastastikuse valmisolekuga kaaluda kaugeleulatuvaid järeleandmisi sõja lõpetamiseks. Nad võivad tulevikus taas kõiki üllatada.

Mida tahtsid venelased Ukrainasse tungides saavutada? 24. veebruaril 2022 pidas Putin kõne, milles põhjendas sissetungi riigi „denatsifitseerimise” ebamäärase eesmärgi mainimisega. Denatsifitseerimise kõige mõistlikum tõlgendus oli see, et Putin püüdis Kiievi valitsust kukutada, võib-olla tappes või vangistades selle käigus Zelenski.

Ometi hakkas Moskva mõni päev pärast sissetungi algust uurima, et leida alust kompromissiks. Putini sõda, mida peeti algul lühiajaliseks operatsiooniks, tõestas juba kõike muud, ja see varajane avatus läbirääkimisele viitab sellele, et ta näis olevat juba loobunud otsesest režiimivahetusest. Zelenski, nagu ka enne sõda, väljendas otsest huvi isikliku kohtumise vastu Putiniga. Kuigi ta keeldus Zelenskiga otse rääkimast, määras Putin siiski läbirääkimiste meeskonna. Vahendaja rollis oli Valgevene president Aleksandr Lukašenka.

Läbirääkimised algasid 28. veebruaril ühes Lukašenka avaras maapiirkonna residentsis Liaskavitšõ küla lähedal, umbes 50 kilomeetri kaugusel Valgevene-Ukraina piirist. Ukraina delegatsiooni juhtis Zelenski erakonna parlamendiliider David Arahhamia, sellesse kuulusid kaitseminister Oleksi Reznikov, presidendi nõunik Mõhailo Podoljak ja teised kõrged ametnikud. Venemaa delegatsiooni juhtis varem kultuuriministrina töötanud Venemaa presidendi vanemnõunik Vladimir Medinski. Sinna kuulusid teiste hulgas ka kaitse- ja välisministri asetäitjad.

Esimesel kohtumisel esitasid venelased karmid tingimused, nõudes sisuliselt Ukraina kapitulatsiooni. See ei andnud tulemust. Kuid kuna Moskva positsioon lahinguväljal aina halvenes, muutusid tema positsioonid läbirääkimiste lauas vähem nõudlikuks. Nii pidasid osapooled 3. ja 7. märtsil läbirääkimiste teise ja kolmanda vooru, seekord Valgevenes, Poola piiri taga asuvas Kamjanõukis. Ukraina delegatsioon esitas oma nõudmised: viivitamatu relvarahu ja humanitaarkoridoride rajamine, mis võimaldaks tsiviilelanikel ohutult sõjatsoonist lahkuda. Tundub, et venelased ja ukrainlased vaatasid kavandit esimest korda läbi kõneluste kolmanda vooru ajal. Medinski sõnul oli tegemist Venemaa mustanditega, mille Medinski delegatsioon Moskvast tõi ja mis ilmselt peegeldas Moskva nõudmist Ukraina neutraalsele staatusele.

Sel hetkel katkesid isiklikud kohtumised peaaegu kolmeks nädalaks, kuigi delegatsioonid jätkasid kohtumisi internetis Zoomi kaudu. Nendel kohtumistel hakkasid ukrainlased keskenduma teemale, mis saab nende nägemuses sõja lõppmängu puhul keskseks: julgeolekugarantiid, mis kohustavad teisi riike asuma Ukraina kaitsele, kui Venemaa tulevikus uuesti ründab. Pole päris selge, millal Kiiev esimest korda selle küsimuse venelaste või lääneriikidega vesteldes tõstatas. Kuid 10. märtsil rääkis Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba, kes kohtus Türgis Antalyas oma Vene kolleegi Sergei Lavroviga „süstemaatilisest ja jätkusuutlikust lahendusest” Ukraina jaoks, lisades, et ukrainlased on „valmis arutama” garantiisid, mida loodeti saada NATO liikmesriikidelt ja Venemaalt.

Näis, et Kuleba pidas silmas mitmepoolset julgeolekugarantiid, kokkulepet, mille kohaselt konkureerivad võimud võtavad endale kohustuse tagada kolmanda riigi julgeolekut, tavaliselt tingimusel, et see ei ole seotud ühegi garanteerijaga. Sellised kokkulepped olid pärast külma sõda enamasti soosingust välja langenud. Kui liidud nagu NATO kavatsevad säilitada kollektiivkaitset ühise vaenlase vastu, siis mitmepoolsed julgeolekugarantiid on mõeldud selleks, et vältida konflikte garanteeritavate riikide vahel garanteeritud riigi kaitsmisel ja lisaks tagama selle riigi julgeoleku.

Ukrainal oli kibe kogemus sedalaadi lepingu vähem raudse versiooniga: mitmepoolne julgeolekutagatis, mitte garantii. 1994. aastal kirjutas ta alla niinimetatud Budapesti memorandumile, ühinedes tuumarelvavaba riigina tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga ja nõustudes loobuma tollasest maailma suuruselt kolmandast arsenalist. Vastutasuks lubasid Venemaa, Ühendkuningriik ja USA, et nad ei ründa Ukrainat. Kuid vastupidiselt levinud eksiarvamusele kohustas leping Ukraina-vastase agressiooni korral allakirjutanuid ÜRO Julgeolekunõukogu koosoleku kokkukutsumist, mitte riigi kaitset.

Venemaa täiemahuline sissetung – ja külm reaalsus, et Ukraina peab üksinda eksistentsiaalset sõda – sundis Kiievit leidma viisi, kuidas agressioon lõpetada ja tagada, et see ei korduks. 14. märtsil, just siis, kui kaks delegatsiooni Zoomi kaudu kohtusid, postitas Zelenski oma Telegrami kanalile sõnumi, milles kutsus üles tagama „tavalisi ja tõhusaid turvatagatisi”, mis ei oleks „nagu Budapesti omad”. Kaks päeva hiljem Ukraina ajakirjanikele antud intervjuus selgitas tema nõunik Podoljak, et Kiiev taotles „absoluutseid julgeolekutagatisi”, mis nõuavad, et „allakirjutanud . . . ei jää kõrvale Ukraina ründamise korral, nagu praegu. Selle asemel osaleksid nad aktiivselt Ukraina kaitsmisel konfliktis”.

Ukraina nõue mitte lasta end taas kaitseta jätta on täiesti mõistetav. Kiiev tahtis (ja soovib endiselt) oma tulevase julgeoleku tagamiseks usaldusväärsemat mehhanismi kui Venemaa hea tahe. Kuid garantii saamine oleks keeruline. Naftali Bennett oli kõneluste ajal Iisraeli peaminister ja vahendas aktiivselt mõlemat poolt. Veebruaris 2023 veebis postitatud intervjuus ajakirjanik Hanoch Daumiga meenutas ta, et püüdis veenda Zelenskit turvatagatiste küsimusesse takerdumast. „Seal on nali ühe mehe kohta, kes üritas müüa Brooklyni silda möödujale,” selgitas Bennett. „Ma ütlesin: „Kas Ameerika annab teile garantiid? Ta võtab endale kohustuse, et mitme aasta pärast saadab ta sõdurid, kui Venemaa midagi rikub? Pärast Afganistanist lahkumist ja kõike seda?” Ütlesin: „Volodõmõr, seda ei juhtu.””

Kui Ameerika Ühendriigid ja tema liitlased ei tahtnud enne sõda Ukrainale selliseid garantiisid (näiteks NATO liikmelisuse näol) anda, siis miks nad peaksid seda tegema pärast seda, kui Venemaa oli oma valmisolekut Ukrainat rünnata nii ilmekalt näidanud? Ukraina läbirääkijad töötasid sellele küsimusele välja vastuse, kuid lõpuks ei veennud see nende riskikartlikke Lääne kolleege. Kiievi seisukoht oli, et nagu eeldas kujunev garantii kontseptsioon, oleks käendajaks ka Venemaa, mis tähendaks, et Moskva nõustub sisuliselt sellega, et teised käendajad on kohustatud sekkuma, kui ta uuesti ründab. Teisisõnu, kui Moskva nõustuks sellega, et igasugune tulevane agressioon Ukraina vastu tähendab sõda Venemaa ja USA vahel, ei oleks ta enam valmis ründama Ukrainat uuesti samamoodi kui mõnda NATO liitlast.

Terve märtsikuu kestsid rasked lahingud kõigil rinnetel. Venelased üritasid vallutada Tšernihivit, Harkivit ja Sumõt, kuid ebaõnnestusid, kuigi kõik kolm linna said suuri kahjustusi. Märtsi keskpaigaks oli Vene armee liikumine Kiievi poole seiskunud ja kandis suuri kaotusi. Kaks delegatsiooni pidasid kõnelusi videokonverentsi teel, kuid naasid vahetule kohtumisele 29. märtsil, seekord Türgis Istanbulis.

Seal näis, et nad on saavutanud läbimurde. Pärast kohtumist teatasid pooled, et nõustuvad ühise kommünikeega. Mõisteid kirjeldati laialdaselt kahe poole pressiavaldustes Istanbulis. Loodi kommünikee projekti täistekst pealkirjaga „Ukraina julgeolekugarantiide lepingu põhisätted”. Intervjueeritud osalejate sõnul olid ukrainlased kommünikee suures osas ise koostanud ja venelased nõustusid esialgu ideega kasutada seda lepingu raamistikuna.

Kommünikees ette nähtud leping kuulutanuks Ukraina püsivalt neutraalseks, tuumavabaks riigiks. Ukraina loobuks igasugustest kavatsustest liituda sõjaliste liitudega või lubada oma pinnale välisriikide sõjaväebaase või vägesid. Kommünikees loetleti võimalike garanteerijatena ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed (sh Venemaa) koos Kanada, Saksamaa, Iisraeli, Itaalia, Poola ja Türgiga.

Kommünikees öeldi ka, et kui Ukraina satub rünnaku alla ja palub abi, on kõik garantiiriigid kohustatud pärast Ukrainaga peetud konsultatsioone osutama Ukrainale abi julgeoleku taastamiseks. Tähelepanuväärselt olid need kohustused sõnastatud palju täpsemini kui NATO artikkel 5: lennukeelutsooni kehtestamine, relvade tarnimine või garantiiriigi enda sõjalise jõuga otsene sekkumine.

Kuigi Ukraina olnuks kavandatud raamistiku kohaselt püsivalt neutraalne, jäänuks Kiievi tee EL-i liikmelisuseks lahtiseks ning garantiiriigid (sealhulgas Venemaa) „kinnitaksid selgesõnaliselt oma kavatsust hõlbustada Ukraina liikmelisust Euroopa Liidus”. See polnud midagi erakordset: 2013. aastal avaldas Putin Ukraina presidendile Viktor Janukovõtšile tugevat survet, et ta taganeks pelgalt EL-iga sõlmitud assotsiatsioonilepingust. Nüüd nõustus Venemaa „hõlbustama” Ukraina täielikku ühinemist EL-iga.

Kuigi Ukraina huvi nende julgeolekugarantiide saamise vastu on selge, pole selge, miks Venemaa sellega nõustus. Vaid nädalaid varem oli Putin püüdnud Ukraina pealinna haarata, selle valitsust tagandada ja nukurežiimi kehtestada. Tundub uskumatu, et ta otsustas ootamatult leppida sellega, et Ukrainast – mis oli nüüd tänu Putini enda tegevusele Venemaa suhtes vaenulikum kui kunagi varem – saab EL-i liige ning USA tagab selle iseseisvuse ja julgeoleku (sh teised). Kuid kommünikee viitab sellele, et Putin oli just sellega valmis nõustuma.

Võime ainult oletada, miks. Putini välksõda oli läbi kukkunud; see oli selge märtsi alguses. Võib-olla oleks ta olnud nüüd nõus oma kaotusi kärpima, kui saaks oma pikaajalise nõudmise: et Ukraina loobuks oma NATO-püüdlustest ega võõrustaks kunagi oma territooriumil NATO vägesid. Kui ta ei suudaks tervet riiki kontrollida, saaks ta vähemalt tagada oma kõige elementaarsemad julgeolekuhuvid, peatada Venemaa majanduse verejooksu ja taastada riigi rahvusvahelise maine.

Kommünikee sisaldas ka teist sätet, mis on tagantjärele vaadates rabav: selles kutsutakse kahte poolt üles püüdma järgmise 10 kuni 15 aasta jooksul rahumeelselt lahendama oma vaidlus Krimmi üle. Pärast seda, kui Venemaa poolsaare 2014. aastal annekteeris, pole Moskva kunagi nõustunud selle staatust arutama, väites, et see on Venemaa piirkond, mis ei erine teistest. Pakkudes Krimmi staatuse üle läbirääkimisi, tunnistas Kreml vaikimisi, et see nii ei olnud.

Venemaa delegatsiooni juht Medinski oli 29. märtsil vahetult pärast kõneluste lõppu oma ütlustes otsustavalt optimistlik, selgitades, et Ukraina neutraalsuse lepingu arutelud on jõudmas praktilisse faasi ning et – vaatamata lepingu keerukusele seoses paljude garanteerijatega – oli võimalik, et Putin ja Zelenski allkirjastavad selle lähitulevikus toimuval tippkohtumisel.

Järgmisel päeval ütles ta ajakirjanikele: „Ukraina pool kinnitas eile esimest korda kirjalikult valmisolekut täita rida kõige olulisemaid tingimusi tulevaste normaalsete ja heanaaberlike suhete loomiseks Venemaaga.” Ta jätkas: „Nad andsid meile kirjalikult fikseeritud võimaliku tulevase lahenduse põhimõtted.”

Vahepeal oli Venemaa loobunud Kiievi vallutamise püüdlustest ja tõmbas oma vägesid kogu põhjarindelt tagasi. Venemaa kaitseministri asetäitja Aleksander Fomin teatas otsusest 29. märtsil Istanbulis, nimetades seda vastastikuse usalduse loomiseks. Tegelikult oli taganemine sunnitud taganemine. Venelased olid oma võimeid üle hinnanud ja Ukraina vastupanu alahinnanud ning püüdsid nüüd oma ebaõnnestumist väljendada armuliku diplomaatilise abinõuna rahukõneluste hõlbustamiseks.

Taganemisel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. See tugevdas Zelenski otsustavust, kõrvaldades vahetu ohu tema valitsusele ja näitas, et Putini ülistatud sõjamasinat võib lahinguväljal tagasi suruda, kui mitte lüüa. See võimaldas ka ulatuslikku Lääne sõjalist abi Ukrainale, vabastades Kiievisse viivad sideliinid. Lõpuks pani taganemine aluse kohutavate julmuste avastamisele, mille Vene väed olid toime pannud Kiievi eeslinnades Butšas ja Irpinis, kus nad vägistasid, moonutasid ja mõrvasid tsiviilelanikke.

Butša uudised hakkasid pealkirjadesse jõudma aprilli alguses. 4. aprillil külastas linnakest Zelenski. Järgmisel päeval rääkis ta video vahendusel ÜRO Julgeolekunõukoguga ja süüdistas Venemaad sõjakuritegude toimepanemises Butšas, võrreldes Venemaa vägesid terrorirühmitusega Islamiriik (tuntud ka kui ISIS). Zelenski kutsus ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme Venemaa välja saatma.

Tähelepanuväärne on aga, et mõlemad pooled jätkasid ööpäevaringset tööd lepingu kallal, millele Putin ja Zelenski pidid alla kirjutama lähitulevikus toimuval tippkohtumisel.

Pooled vahetasid omavahel aktiivselt kavandeid ja näib, et hakkasid neid ka teiste osapooltega jagama. (Oma 2023. aasta veebruari intervjuus teatas Bennett, et nägi 17. või 18. lepingu kavandit; Lukašenka teatas ka, et nägi vähemalt ühte.) Üks neist kavanditest on dateeritud 12. aprillil ja teine ​​15. aprillil. Kõnelustel osalejad ütlesid, et see oli viimane, mida osapooled vahetasid. Need on üldjoontes sarnased, kuid sisaldavad olulisi erinevusi – ja mõlemad näitavad, et kommünikee ei lahendanud mõnda põhiprobleemi.

Esiteks, kuigi kommünikees ja 12. aprilli eelnõus tehti selgeks, et käendajariigid otsustavad iseseisvalt, kas tulla Kiievile Ukraina rünnaku korral appi, püüdsid venelased 15. aprilli kavandis seda üliolulist artiklit õõnestada, nõudes, et selline tegevus toimuks ainult „kõigi garantiiriikide poolt heaks kiidetud otsuse alusel”, mis annab tõenäolisele sissetungijale Venemaale veto. Tekstile lisatud märke kohaselt lükkasid ukrainlased selle muudatuse tagasi, nõudes esialgset varianti, mille kohaselt olid kõik käendajad individuaalselt kohustatud tegutsema ja ei pea enne seda konsensust saavutama.

Teiseks sisaldavad kavandid mitmeid artikleid, mis lisati lepingusse Venemaa nõudmisel, kuid mis ei kuulunud kommünikee hulka ja on seotud küsimustega, mida Ukraina keeldus arutamast. Need nõuavad, et Ukraina keelustaks „fašismi, natsismi, neonatsismi ja agressiivse natsionalismi” ning tühistaks sel eesmärgil kuus Ukraina seadust (täielikult või osaliselt), mis käsitlevad laias laastus nõukogudeaegse ajaloo vaidlusi tekitavaid aspekte, eelkõige Ukraina natsionalistide rolli Teise maailmasõja ajal.

On lihtne mõista, miks Ukraina ei luba Venemaal määrata oma ajaloolise mälu poliitikat, eriti julgeolekutagatiste lepingu kontekstis. Ja venelased teadsid, et need sätted muudaksid ukrainlastel ülejäänud lepinguga nõustumise raskemaks. Seetõttu võib neid pidada mürgitablettideks.

Siiski on võimalik, et sätted olid mõeldud selleks, et Putin saaks oma nägu päästa. Näiteks sundides Ukrainat tühistama seadused, mis mõistsid hukka nõukogude mineviku ja määrasid Teise maailmasõja ajal Punaarmee vastu võidelnud Ukraina natsionalistid vabadussõdalasteks, võis Kreml väita, et on saavutanud oma seatud eesmärgi „denatsifitseerida”, kuigi selle fraasi algne tähendus võis olla Zelenski valitsuse väljavahetamine.

Lõpuks jääb ebaselgeks, kas need sätted oleksid tähendanud lepingu läbikukkumist. Ukraina juhtiv läbirääkija Arahhamia pisendas hiljem nende tähtsust. Nagu ta ütles 2023. aasta novembris Ukraina televisiooni uudistesaatele antud intervjuus, oli Venemaa „viimase hetkeni lootnud, et nad [suudavad] meid panna lepingule alla kirjutama, et me võtaksime omaks neutraalsuse. See oli nende jaoks kõige olulisem asi. Nad olid valmis sõja lõpetama, kui meie, nagu ka Soome [külma sõja ajal], võtaksime omaks neutraalsuse ja kohustume NATO-ga mitte ühinema”.

Samuti peeti intensiivseid läbirääkimisi Ukraina sõjaväe suuruse ja struktuuri üle. 15. aprilli seisuga jäid pooled selles küsimuses üsna kaugele. Ukrainlased tahtsid 250 000 inimesest koosnevat rahuaegset armeed; venelased nõudsid maksimaalselt 85 000, mis on tunduvalt väiksem kui alaline armee, mis Ukrainal oli enne sissetungi 2022. aastal. Ukrainlased tahtsid 800 tanki; venelased lubasid ainult 342. Vahe rakettide laskekauguse vahel oli veelgi suurem: 280 kilomeetrit (Ukraina positsioon) ja kõigest 40 kilomeetrit (Vene positsioon).

Kõnelused olid teadlikult mööda hiilinud piiride ja territooriumi küsimusest. Ilmselt oli idee selles, et Putin ja Zelenski otsustavad need küsimused kavandataval tippkohtumisel. On lihtne ette kujutada, et Putin oleks nõudnud kogu territooriumi, mille tema väed olid juba okupeerinud, enda käes hoidmist. Küsimus on selles, kas Zelenskit oleks võinud veenda sellega nõustuma.

Vaatamata nendele olulistele erimeelsustele soovitatakse 15. aprilli kavandis leping allkirjastada kahe nädala jooksul. Tõsi, see kuupäev võis nihkuda, kuid see näitab, et kaks meeskonda kavatsesid kiiresti edasi liikuda. „Olime 2022. aasta aprilli keskel väga lähedal sõja lõpuleviimisele rahukokkuleppega,” rääkis üks Ukraina läbirääkijatest Oleksandr Tšalõi avalikul esinemisel 2023. aasta detsembris. „Nädal pärast seda, kui Putin alustas oma agressiooni, järeldas ta, et oli teinud tohutu vea ja püüdis teha kõik võimaliku, et Ukrainaga leping sõlmida.”

Miks siis kõnelused katkesid? Putin on väitnud, et lääneriigid sekkusid ja katkestasid lepingu sõlmimise, sest nad olid rohkem huvitatud Venemaa nõrgenemisest kui sõja lõpetamisest. Ta väitis, et Boris Johnson, kes oli tollal Briti peaminister, edastas ukrainlastele „anglosaksi maailma” nimel sõnumi, et nad peavad „sõdima Venemaaga, kuni saavutatakse võit ja Venemaa saab strateegilise kaotuse”.

Lääne reaktsioon nendele läbirääkimistele, kuigi Putini kirjeldatust kaugel, oli kindlasti leige. Washington ja tema liitlased olid sügavalt skeptilised Istanbulist väljuva diplomaatilise tee väljavaadete suhtes; jäeti kommünikees ju kõrvale territooriumi ja piiride küsimused ning muudes üliolulistes küsimustes jäid osapooled üksteisest kaugele. Neile ei tundunud see õnnestunud läbirääkimisena.

Veelgi enam, endine USA ametnik, kes sel ajal Ukraina poliitika kallal töötas, ütles väljaandele Foreign Affairs, et ukrainlased pidasid Washingtoniga nõu alles pärast kommünikee avaldamist, kuigi selles kirjeldatud leping oleks toonud USA-le uusi juriidilisi kohustusi, sealhulgas kohustus astuda Venemaaga sõtta, kui see uuesti Ukrainasse tungib. Ainuüksi see tingimus oleks muutnud lepingu Washingtoni jaoks raskeks. Nii et Istanbuli kommünikee ja sellele järgnenud diplomaatilise protsessi omaksvõtmise asemel suurendas lääs Kiievile sõjalist abi ja survet Venemaale, sealhulgas üha karmistuvate sanktsioonide režiimi kaudu.

Ühendkuningriik asus tegevust juhtima. Juba 30. märtsil näis Johnson olevat diplomaatia suhtes vastumeelne, öeldes, et selle asemel peaks jätkama sanktsioonide tugevdamist jooksva programmiga, kuni kõik [Putini] väed on Ukrainast väljas. 9. aprillil saabus Johnson Kiievisse – esimese välisriigi juhina, kes külastas pärast Venemaa vägede lahkumist pealinnast. Väidetavalt ütles ta Zelenskile, et tema arvates on „igasugune tehing Putiniga üsna jabur”. Ta meenutas, et iga tehing oleks Putini jaoks teatud võit: kui sa talle midagi annad, jätab ta selle endale, salvestab selle ja valmistub seejärel järgmiseks rünnakuks. 2023. aasta intervjuus andis Arahhamia mõista, et Johnson on tulemuse eest vastutav. „Kui me Istanbulist tagasi tulime,” ütles ta, „tuli Boris Johnson Kiievisse ja ütles, et me ei sõlmi [venelastega] üldse mitte midagi – ja jätkame sõdimist.”

Sellest ajast peale on Putin korduvalt kasutanud Arahhamia väljaütlemisi, et süüdistada läbirääkimiste kokkuvarisemises Läänt ja demonstreerida Ukraina allumist oma toetajatele. Vaatamata Putini manipuleerivale keerutamisele osutas Arahhamia tõelisele probleemile: kommünikees kirjeldati mitmepoolset raamistikku, mis eeldaks läänepoolset valmisolekut Venemaaga diplomaatiliseks suhtlemiseks ja Ukrainale tõelise julgeolekugarantii kaalumiseks. Kumbki ei olnud tol ajal USA ja tema liitlaste jaoks prioriteet.

Oma avalikes sõnavõttudes ei suhtunud ameeriklased diplomaatiasse kunagi nii halvasti kui Johnson. Kuid nad ei pidanud seda Venemaa sissetungile reageerimisel keskseks. Välisminister Antony Blinken ja kaitseminister Lloyd Austin külastasid Kiievit kaks nädalat pärast Johnsonit, peamiselt selleks, et koordineerida suuremat sõjalist toetust. Nagu Blinken hiljem pressikonverentsil ütles: „Meie rakendatud strateegial – tohutu toetus Ukrainale, tohutu surve Venemaa vastu, solidaarsus rohkem kui 30 nendes jõupingutustes osalenud riigiga – on tõelised tulemused.”

Siiski on alusetu väide, et Lääs sundis Ukrainat Venemaaga peetavatest kõnelustest taganema. See viitab sellele, et Kiievil ei olnud selles küsimuses sõnaõigust. Tõsi, läänepoolsed toetuspakkumised pidid tugevdama Zelenski otsustavust ja Lääne entusiasmi puudumine näis olevat kahandanud tema huvi diplomaatia vastu. Lõppkokkuvõttes ei seadnud Zelenski oma aruteludes Lääne liidritega aga prioriteediks diplomaatia poole püüdlemist Venemaaga, et sõda lõpetada. USA ega tema liitlased ei tajunud Zelenski tugevat nõudmist diplomaatilisele teele minekuks. Sel ajal, arvestades avalikkuse poolehoidu Läänes, oleks selline tõuge võinud mõjutada Lääne poliitikat.

Zelenski oli vaieldamatult nördinud ka Venemaa julmuste üle Butša ja Irpini vastu ning ilmselt mõistis ta, et see, mida ta hakkas nimetama Venemaa „genotsiidiks” Ukrainas, muudaks diplomaatia Moskvaga poliitiliselt veelgi keerulisemaks. Sellegipoolest jätkus ja isegi intensiivistus lepinguprojekti ettevalmistamine päevadel ja nädalatel pärast Venemaa sõjakuritegude avastamist, mis viitab sellele, et Butša ja Irpini julmused olid Kiievi otsuste tegemisel teisejärguline tegur.

Oma osa mängis selgelt ka ukrainlaste äsja leitud kindlustunne, et nad võivad sõja võita. Venemaa taganemine Kiievist ja teistest kirdeosa suurematest linnadest ning väljavaade saada rohkem relvi Läänest (Kiievisse viivad teed olid nüüd Ukraina kontrolli all) muutsid sõjalist tasakaalu. Optimism võimalike edusammude suhtes lahinguväljal vähendab sageli sõdiva poole huvi läbirääkimiste laua taga kompromisse teha.

Tõepoolest, aprilli lõpuks oli Ukraina oma positsiooni muutnud, nõudes mis tahes lepingu eeltingimusena Venemaa lahkumist Donbassist. Nagu ütles 2. mail Ukraina riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu esimees Oleksi Danilov: „Leping Venemaaga on võimatu – aktsepteerida saab ainult kapitulatsiooni.”

Ja siis on loo Vene pool, mida on raske hinnata. Kas kogu läbirääkimine oli hästi orkestreeritud näitemäng või oli Moskva kokkuleppest tõsiselt huvitatud? Kas Putin tõmbus tagasi, kui ta sai aru, et Lääs ei allu kokkulepetele või et Ukraina seisukoht on muutunud?

Isegi kui Venemaa ja Ukraina oleksid oma erimeelsustest üle saanud, oleks Istanbulis läbiräägitud raamistik nõudnud USA ja tema liitlaste kaasamist. Ja need lääneriigid oleks pidanud võtma poliitilise riski, astudes läbirääkimistesse Venemaa ja Ukrainaga ning panema end vastutavaks Ukraina julgeoleku tagamise eest. Sel ajal ja vahepealse kahe aasta jooksul on Washingtonis ja Euroopa pealinnades märkimisväärselt puudunud tahe võtta ette suure panusega diplomaatilisi samme või pühenduda tõeliselt Ukraina kaitsele tulevikus.

Läbirääkimiste ebaõnnestumise viimane põhjus on see, et läbirääkijad panid sõjajärgse julgeolekukorralduse vankri ette sõja lõpetamise. Mõlemad pooled jätsid vahele konfliktide ohjamise ja leevendamise olulised küsimused (humanitaarkoridoride loomine, relvarahu, vägede väljaviimine) ja püüdsid selle asemel luua mingit pikaajalist rahulepingut, mis lahendaks julgeolekuvaidlused, mis olid allikaks olnud aastakümneid kestnud geopoliitilistele pingetele. See oli imetlusväärselt ambitsioonikas pingutus, kuid see osutus liiga ambitsioonikaks.

Ausalt öeldes olid Venemaa, Ukraina ja Lääs proovinud teistpidi – ja samuti ebaõnnestunud. 2014. ja 2015. aastal Venemaa poolt Krimmi annekteerimise ja Donbassi sissetungi järel sõlmitud Minski lepingud hõlmasid selliseid detaile nagu vaenutegevuse lõpetamise kuupäev ja kellaaeg ning milline relvasüsteem millise vahemaa tagant tuleks tagasi tõmmata. Mõlema poole põhilisi julgeolekuprobleeme käsitleti kaudselt, kui üldse.

See asjade käik viitab sellele, et tulevased kõnelused peaksid liikuma paralleelselt, kusjuures sõja lõpetamise praktilisi aspekte käsitletakse ühel tasandil, samas kui laiemaid küsimusi käsitletakse teisel.

Tänavuse, 2024. aasta 11. aprillil kutsus Lukašenka, Venemaa-Ukraina rahuläbirääkimiste varajane vahendaja, naasma lepingu projekti juurde alates kevadest 2022. „See on mõistlik seisukoht,” ütles ta Kremlis Putiniga vesteldes. „See oli vastuvõetav seisukoht ka Ukraina jaoks. Nad nõustusid selle seisukohaga.”

Putin läks kaasa. „Nad olid loomulikult nõus,” ütles ta.

Tegelikkuses ei jõudnud venelased ja ukrainlased aga kunagi lõpliku kompromisstekstini. Kuid nad läksid selles suunas kaugemale, kui seni on teada, jõudes võimaliku kokkuleppe üldise raamistikuni.

Pärast viimast kaheaastast tapatalgu on palju muutunud. Kuid see tuletab meelde, et Putin ja Zelenski olid valmis kaaluma erakordseid kompromisse sõja lõpetamiseks. Nii et kui Kiiev ja Moskva läbirääkimiste laua taha naasevad, leiavad nad, et see on täis ideid, mis võiksid püsiva rahu loomisel siiski kasulikuks osutuda.

Kommentaarid
(Külastatud 1,535 korda, 1 külastust täna)