Sõja ülevaade: Ukraina külades hakkavad mehed otsa saama

Edela-Ukraina külas on jäänud vähe võitlusealisi mehi ja need, kes jäänud kardavad, et nad võetakse iga hetk sõjaväeteenistusse.

Nende naabrid on juba sadu kilomeetreid ida pool rindejoonel asuvates kaevikutes. Mõned on tapetud või haavatud. Mitu on kadunud. Teised sellest maapiirkonnast – umbes 60 kilomeetri kaugusel Rumeenia ja Moldova piiridest – on põgenenud välismaale või leidnud viise, kuidas sõda vältida, kas seaduslike eranditega või peitu pugedes, vahendab Washington Post.

„See on lihtsalt fakt,” ütles kohaliku kooli direktori asetäitja Larõsa Bodna, kes peab andmebaasi õpilastest, kelle vanemad on rindele saadetud. „Enamik neist on läinud.”

Ukraina vajab hädasti rohkem sõdureid, sest tema väed on kurnatud hukkunute, vigastuste ja kurnatuse tõttu. Vaatamata Venemaa enda tohututele kaotustele on sissetungijate arv endiselt palju suurem kui Ukraina kaitsjate arv, mis aitab Moskval lahinguväljal edasi liikuda. Ukraina parlament arutab mobilisatsiooni reservi laiendamise eelnõud, osaliselt alandades värbamise vanust 27-lt eluaastalt 25-le, kuid Kiievis tehakse vähe otsuseid, mis vastavad kiiresti armee kiireloomulistele vajadustele.

Ukraina tsiviilisikud räägivad, et see tähendab, et sõjaväe värbajad haaravad kõiki, keda saavad. Riigi lääneosas on mobilisatsioonitegevus pidevalt külvanud paanikat ja pahameelt väikestes põllumajanduslinnades ja külades nagu Makiv, kus elanike sõnul sõidavad värbamiskontorites töötavad sõdurid mööda peaaegu tühje tänavaid ja otsivad järelejäänud mehi. Sellised taktikad on pannud mõned arvama, et nende mehi võetakse ebaproportsionaalselt palju, võrreldes teiste piirkondade või suuremate linnadega nagu Kiiev, kus on lihtsam peitu pugeda.

Kohalikud kasutavad sotsiaalmeedia Telegrami kanaleid, et hoiatada värbajate eest ja jagada videoid sõjaväelastest, kes sunnivad mehi oma sõidukitesse – õhutades kuulujutte inimröövide kohta. Mõned mehed kannavad praegu vangistust, sest keeldusid registreerumast.

„Inimesi püütakse tänaval kinni nagu koeri,” ütles 35-aastane Olha Kametjuk, kelle abikaasa Valentini (36) võtsid juunis sõjaväeteenistusse sõdurid, kes mehe poole pöördusid ja küsisid tema pabereid pärast seda, kui ta Makivi lähedal peateel kohvi jooma jäi. Hoolimata diagnoositud liigesehaigusest osteokondroosist läbis ta oma arstliku läbivaatuse 10 minutiga, ütles naine, ja saadeti rindele, kus ta sai haavata. „Kogu küla võeti niimoodi,” ütles Valentini ema Natalja Košparenko (61).

„Peaaegu kõik meie mehed on välja kraabitud,” ütles 2022. aasta märtsis sõjaväeteenistusse võetud Makivist pärit jalaväesõdur Serhi (47), kes teenib Ukraina 115. brigaadis.

Sel kuul esimest korda aasta jooksul väikeseks puhkuseks koju tulnud Serhi ütles, et teda on juba peatatud ja üle kuulatud. Nii oli ka tema pojaga, kes on kõigest 22-aastane ja ei ole veel värbamiseks küps. Washington Post kasutab Serhi puhul ainult tema eesnime, kuna tal võivad rääkimisest tulla pahandused.

Kui värbajad mõistsid, et ta on juba sõjaväes, küsisid nad tema sõnul, kuidas ta suhtub meestesse, „kes pole näinud ühtegi päeva sõda” – mida ta pidas tema sõnul pealesunnitud õõnsaks kambavaimu näitamiseks. Serhi ütles, et vastas, et need on nemad, mitte tema külakaaslased, keda ta kõige rohkem vihkab.

„Te olete sõjaväelane ja mina olen tsiviilisik, aga mina võitlen ja teie mitte,” ütles Serhi. Ta märkis, et vestlus „lõppes kohe”.

30-aastane Oleksi parandas eelmisel aastal õues oma autot, kui sõdurid lähenesid ja andsid talle mobilisatsiooni kutse. Oli valentinipäev ja uudis murdis tema tüdruksõbra Elvira, kes töötab väikeses Makivi poes ja kel kadus pärast seda söögiisu. Oleksi leppis saatusega, kuid tema kogemus on olnud teistele hoiatuseks rindel valitseva tegelikkuse kohta.

Oleksi naasis hiljuti pärast kolme põrutust ja šrapnellihaava koju. Telefoni sirvides näitas ta fotot temast koos enam kui tosina kaasväelasega. Ainult kaks on veel elus, ütles ta.

Sel kuul matsid Makivi külaelanikud veel ühe oma – lepingulise sõduri Ihor Dozoretsi, kes sai nii raskelt haavata, et tema samuti sõdurist poeg tuvastas ta vaid käel oleva armi järgi. „Ta tahtis koju tulla,” ütles Ihori õde Inna Melnõk (43) läbi pisarate. „Ta oli sellest kõigest väsinud. Aga mida me saame teha?”

70-aastane Vasõl Hrebenjuk ütles, et isegi tema vanuses – 10 aastat üle värbamispiirangu – on sõdurid teda Makivis regulaarselt peatanud ja üle kuulanud.

Kuus nädalat tagasi nägi ta, kuidas sõdurid naabri ust paugutasid ja kaebasid, et seal elanud mees oli tahtnud oma naise ja emaga hüvasti jätta, seejärel kadus. Üks sõdur ütles, et nad „oleksid pidanud ta viivitamatult võtma, bussi panema ja minema sõitma”, meenutas Hrebenjuk.

Sellised lood on muutnud 16-aastase Polina murelikuks selle pärast, kui kaua ta saab veel olla koos isaga, kes on üks väheseid värbamiskõlbulikke mehi, kes külla on jäänud.

Eelmisel suvel lõõgastusid Polina ja tema sõber Olha külapoe kõrval laua taga, kui Olha isa helistas ja palus tal talle midagi osta. Ta lükkas isa palve tagasi, öeldes, et on sõpradega hõivatud. Isa läks seepeale ise poodi ja noored vaatasid õudusega, kuidas sõdurid ta sisse piirasid ja talle mobilisatsioonikutse andsid.

Ta on sellest ajast saati sõjas olnud – ja tema tütar süüdistab ennast. „Olha arvab, et see oli tema süü,” ütles Polina.

Kohaliku kooli õpetaja Tetjana Lõtšak (32) kaotas 2022. aasta lõpus rindel oma mehe. Tema poeg Max on alles 5-aastane, kuid räägib juba armeesse minekust, ütles Lõtšak ja ta mõtleb, kas temagi peaks minema. Üks tema kolleegidest, õpetaja, kes juhendas keskkooliõpilasi armee põhiõppustel kursuse „Ukraina kaitsmine” raames, on nüüd lähetatud. Tema klassi kolme õpilase isad teenivad sõjaväes.

63-aastane Maja Proskurivska varjab tõde oma väimehe Oleksandri (41) kohta 8- ja 14-aastaste laste eest. Donetski oblastisse sõdima saadetud, on ta detsembrist saati kadunud, ütles ta, kuid lapsed arvavad, et ta on võetud sõjavangiks. Nendel päevadel ütles ta: „Meie tänavalt on raske noort meest leida.”

Käesoleva kuu jahedal pärastlõunal pedaalis 4-aastane Eleanora Voropanova kolmerattalise rattaga mööda vaikset teed oma maja ees edasi-tagasi. Kui temalt küsiti, kas ta vanemad on kodus, tegi ta pausi. „Ema on kodus,” vastas ta. „Isa on sõjas.”

Tema ema Tanja (42) avas värava. Tema õepoeg Bohdan, 25, ja tema sõber Artem, samuti 25, kõndisid läbi õue ja lõhkusid küttepuid.

Möödunud on 16 kuud sellest, kui Tanja viimati kuulis oma abikaasast Serhist, kes läks sõjaväkke 2022. aasta märtsis ja kadus novembris võideldes. Sel ajal helistas kaassõdur ja ütles, et tal on kaks uudist. „Esimene on see, et ta ei ole surnute seas,” meenutas ta. „Teine on see, et teda pole ka elavate seas.”

Sellest ajast saadik on ta selles segaduses elanud – kasvatanud üksi kahte tütart, praegu 4- ja 8-aastast. Tema õemees, Bohdani isa, kartis sõdima minna ja põgenes välismaale – seda otsust ta põlgab.

„Seal on inimesi, kes peidavad end, istuvad kodus ega taha isegi poodi minna,” ütles ta. „Nägin täna autot, kus naine sõitis ja abikaasa varjus tagaistmel tumendatud klaaside taha.”

Tema õue koristanud noormehed tunnistasid, et kardavad värbamist. Kuid Artem ütles, et paneb pahaks ka Ida-Ukrainast pärit mehi, kes tulid lääne poole varjupaika otsima, selle asemel, et sõdima jääda. „Nad tulid siia peitu ja meie poisid peavad seal surema,” ütles ta. Artemi isa, kes võeti sõjaväeteenistusse, võitleb nüüd Lõmani linna lähedal.

Makivist mööda teed edasi, väikeses Kamjanets-Podilski linnas täidab peaväljakut kasvav surnute austamisgalerii. Igal fotol on Ukraina eest võideldes tapetud kohaliku mehe või naise nägu.

Hiljutisel hommikul seisis Ljuda Šõdei nuttes oma noorema venna Serhi Kozõnjaki portree ees, kes tapeti 2022. aastal Avdiivkas, eelmisel kuul Vene vägede kätte langenud linnas. Šõdei pole kunagi Ukraina idaosas käinud, kuid unistab siiski sellest, et ühel päeval kõnnib paljajalu läbi koha, kus vend suri. „Ja unistused peavad täituma,” ütles ta. „Muidu, mis mõtet on unistada?”

Kommentaarid
(Külastatud 865 korda, 1 külastust täna)