Lääne arvamus: Ukraina sõja külmutamise asemel võib tulla õuduse stsenaarium – riigi võitu ei usu enam eriti keegi

Ukrainas ei pruugi tänavu tulla mitte mingit külmutatud konflikti, vaid õudusunenäo stsenaarium, sest Lääs ei suuda relvi tarnida, kirjutab väljaanne Times.

On juuli ja Vene armee on Kiievi all. President Zelenski edastab televisioonis erakorralise pöördumise, et korrata oma esimest korda 2022. aasta veebruaris lausutud sõnu, et ta ei vaja abi Ukrainast lahkumiseks. Ei, ta vajab laskemoona, et jääda venelastega võitlema, kirjutab Iain Martin väljaandes Times.

Kui vaid Lääs oleks julgete ukrainlaste abi palumist rohkem kuulanud ja teinud, oleks olukord võib-olla teistsugune. Sel ajal, kui liitlased tülitsesid ja USA andis lõpuks veel 60 miljardi dollari suuruse abi, kui kevad vahetus suveks, murdsid Putini väed lõunas ja idas kaitseliinidest läbi. Taganevad Ukraina väed suutsid edasitungi vaid aeglustada. Kui venelased pealinna alla jõudsid, lahkus Ukrainast uus põgenikelaine, kes otsis kaitset lakkamatu pommitamise eest.

See on õudusunenäo stsenaarium, mida Lääne poliitikakujundajad praegu arutavad. Sündmused sunnivad sõjaväe- ja tsiviiljuhte Londonis, Washingtonis, Pariisis ja Brüsselis kaardistama Ukraina vägede katastroofilist kokkuvarisemist, kuna neile pole antud vajalikke relvi ja laskemoona.

Vastupidiselt levinud arvamusele, et tegemist on igikestva „külmutatud konfliktiga”, kus kumbki pool ei suuda saavutada otsustavat eelist, on rindejoone olukord nukker ja Ukraina vägede taganemise oht reaalne. NATO liidrid peavad lootma, et nende kogunemine juulis Washingtonis alliansi 75. aastapäeva tähistavale tippkohtumisele ei pea tegelema sellise kriisiga.

Alles aasta tagasi oli kõik väga erinev. Siis loodeti Ukraina kevadpealetungile, mis territooriumi tagasi võidab. See ei toiminud ja nagu Ameerika ajakiri Foreign Affairs sel nädalal ütles: „Ukraina veritseb. Ilma USA uue sõjalise abita ei pruugi Ukraina maaväed olla suutelised hoidma rindejoont järeleandmatu Venemaa sõjaväe vastu.”

Ukrainat kõige tugevamalt toetavad valitsused on selgelt mures ja kaaluvad isegi halvimaid stsenaariume. USA rahandusminister Janet Yellen on andnud mitmeid hoiatusi, et Ukrainal hakkab raha otsa saama, ärgitades samal ajal parlamenti kongressi võtma vastu seadusandlikesse sisevaidlustesse takerdunud abiseaduse eelnõu. Ta ütles, et USA riskib olla vastutav Ukraina lüüasaamise eest.

Venemaa edasitung oleks ukrainlastele ilmselgelt hukatuslik. Samuti paneb see Lääne vastamisi igasuguste raskete väljakutsetega. Kas liitlased saadaksid väed Kiievit kaitsma? President Macron on ohtu selgelt tajunud ja püüab Läänt suunata jõulisema lähenemise poole, tõstes esile maavägede võimalust. Teised riigid, näiteks Saksamaa on sellele teravalt vastu. Millal saadakse lõpuks aru sõnumist, et rahu tagab Euroopa elanikele ainult jõud? Kui Ukraina kukub ja Putin liigub edasi ähvardades Baltikumi, Poola, Soome, Rootsi või Norra poole?

Mitte keegi, kes toetab Ukraina enesemääramist Vene barbaarsuse vastu, ei taha selle õudusunenäo stsenaariumi täitumist. Ometi on panused nii kõrged. Peame olema teadlikud lüüasaamise kohutavast hinnast.

Olen maksimaalse sõjalise toetuse poolt, kuna Ukraina peab võitma. Osalise või täieliku lüüasaamise tagajärjed oleksid katastroofilised viisil, mida Lääne elanikkond on vaevu hakanud mõistma. Kuid meil on mugavas Läänes – eemal Euroopa rindejoonest Ida- ja Lõuna-Ukrainas – laisk komme mõelda soovunelmaid ja olla ette valmistamata halbadeks üllatusteks.

Tõepoolest, Venemaa sissetung Ukrainasse oli enamikule riikidele üllatus. USA ja Suurbritannia valitsused korraldasid oma liitlaste hoiatamiseks avaliku kampaania. Vähesed kuulasid peale Soome, Poola ja Balti riikide, kus nad teavad, mida tähendab elada ekspansionistliku Venemaa naabruses. Mujal oli moes see tähelepanuta jätta, kuna ameeriklased ja britid eksisid jälle. Kas mäletate Iraaki?

Enne Ukrainat süüdistati Bideni valitsust selles, et ta ei osanud ette näha Afganistani valitsuse kohest kokkuvarisemist 2021. aasta augustis, kui USA väed lahkusid. Seejärel valmistas sõja algusfaas veel ühe erakordse üllatuse. Zelenski keeldumine Kiievist lahkumast näitas ajaloos inimese võimet olla eeskujuks vastupanule, mida järgivad kaaskodanikud.

Need on kolm tohutut üllatust vähem kui kolme aasta jooksul ja see võib korduda. Ometi näib väsinud Lääne avalik arvamus olevat asunud seisukohale, et kuigi me aitame ukrainlastel oma kodumaad kaitsta, on nad kinni võimatus ummikseisus enne seda, mis kõige tõenäolisemalt on mingisugune rahukokkulepe, mis kinnistab olemasolevad rindejooned. Ja siis võime mõelda millelegi muule.

Euroopa Välissuhete Nõukogu poolt jaanuaris 12 riigis läbi viidud küsitlus näitas, et vaid 10 protsenti valijatest arvab, et Ukraina võib võita. Umbes 37 protsenti arvas, et kompromiss on kõige tõenäolisem ja 19,5 protsenti arvas, et Venemaa võidab lõpuks.

Muidugi on saadaval ka muud stsenaariumid peale sõjalise lüüasaamise. Venemaal võib toimuda riigipööre või äsja valitud president Trump võib püüda kehtestada relvarahu ja de facto Ukraina alistumise. Võib-olla peab Ukraina vastu ja Euroopa võtab end kokku, kasutades selleks Venemaast kolm ja pool korda suuremat rahvaarvu ja kümme korda suuremat SKT-d.

Praegusel kujul on meil oht lasta silmist üks Ukraina sõja põhilisi õppetunde. Külma sõja järgsesse rahulolusse Euroopa julgeoleku osas taandumine ei ole valik. Peame mõtlema ohtudele hoopis teisiti, end vastavalt relvastama, valmistuma halvimaks ja parimal juhul lootma võimalusele olla meeldivalt üllatunud.

Kommentaarid
(Külastatud 1,625 korda, 1 külastust täna)