Aasta oli just vahetumas, kui Porvoo naine Karoliina märkas oma kolmeaastase tütre Hilde pöidla kõrval üksikuid väikseid „vistrikke”.

Kuueliikmelises peres sümptomid ja haigused tulevad ja lähevad, nii et naine ei osanud alguses muretseda, vahendab Helsingin Sanomat.

Ta arvas, et need vistrikud pidid olema just läbi põetud gripi tagajärjel tekkinud nõgestõbi. Mõtlesin ka kõige hullematele nuhtlustele, lutikatele, räägib naine.

Või võib see olla sügelised?

„Siiski matsin selle mõtte kohe maha. Mõtlesin, et kust see küll pärit on. Sellest ei räägitud ei lasteaias, koolis ega kuskil,” sõnab ta.

Peagi hakkas tekkima rohkem vistrikke ja lööbeid ning arst kirjutas abiks kortisoonikreemi.

Salv ei toonud aga kohest leevendust ja Karoliina ärkas öösel tütre pideva sügamise peale.

Ja peagi avastas ta end oma nahka kratsimas.

Kaks nädalat tagasi selgus sügeluse põhjus.

Diagnoos oli selge: sügelised.

Varem on olnud juttu, kuidas Soomes on plahvatuslikult sagenenud sügelised. Eelmisel aastal diagnoositi sügelised ligikaudu 37 000 patsiendil. Peaarst Katariina Hannula-Jouppi ütles väljaandele Helsingin Sanomat, et Helsingi piirkonnas võib rääkida isegi epideemiast.

Arutelu on tekitanud ka sügeliste raviks kasutatavate ravimite hind. 30-grammine emulsioonkreemi tuub maksab 30–40 euro ringis ning ravi tuleb korrata vähemalt korra. See on pannud inimesi isegi sügeliste raviks ostma hobuste sügeluskreemi. See on selgelt odavam kui ametlikud ravimid.

Sügelisi põhjustab väga väike ämblikulaadne lest (Sarcoptes scabiei), mis levib inimeselt inimesele lähikontakti teel. Sügeliste peamine sümptom on tugev õhtune sügelus.

Karoliina peres oli mure algul tütre pärast, kelle olukord ei läinud paremaks.

„Nii väike, et ta ei suuda sügamist üldse kontrollida, nii et ta on naha üleni verele kratsinud. Ta ütleb aeg-ajalt, et ema, jälle on uus täpp. Täpp siin ja täpp seal. Seda on kohutav vaadata,” räägib ta.

Karoliina ütleb, et tal on kalduvus asjadest kõige halvemal viisil mõelda. Seekord oli tõde arvatust hullem, ütleb ta.

Sügelisi on peres raske vältida, nii et praeguseks võib see olla juba kogu perel.

Karoliina oli kuulnud sügeliste ravimite kõrgest hinnast ja nad peaksid ostma rohud kõigile kuuele. See oli kohutav.

Kõige hullem oli aga ebakindlus. Kui kaua kestab ravi ja mure väikese patsiendi pärast? Keegi ei saanud seda öelda.

Projekt algas reede õhtul. Perele määrati permetriini kreem, mida pidi määrima kogu pere.

Karoliina pesi esmalt kõigile puhtad linad ja rätikud veendumaks, et neis pole sügelisi. Seejärel läks kogu pere sauna, pesi põhjalikult ja lõikas küüned, et ka nende alla pääseks raviks kasutatav kreem.

Iga üksik millimeeter kaelast allapoole tuli määrida kuni välissuguelunditeni: varvaste vahele, sõrmede vahele, kaenlaalused, voldid.

Kuuel inimesel kulus tükk aega. Siis pani pererahvas puhtad riided selga ja läks magama.

Järgmisel hommikul algas kõik otsast peale. Kõik tekstiilid pesti, vahetati või pandi õue külma. See tähendas laste riideid, tekke, linu, diivanipatju ja peaaegu kõiki pehmeid mänguasju.

„Võtsime laste madratsid vooditest välja, lastetubade uksed panime kinni ja lükkasime mööbli uste ette, et sinna sisse ei pääse. Kõiki mänguasju ja muid asju on šokeerivalt palju ning neid on võimatu läbi käia,” räägib naine.

Sügelislestad võivad väljaspool inimest ellu jääda 1-3 päeva, mistõttu pere uskus, et ruumide isoleerimine aitab neilt sügelised hävitada.

Seejärel puhastati tolmuimejaga kõik: põrandad, kõik kuus voodit, voodiliistud, diivanite raamid. Enamus kohti kaks korda, et olla kindel.

Järgmine oli desinfitseerimine: pinnad, käepidemed, valguslülitid. Kõikvõimalikud kohad, mida inimene oma kodus puudutab.

„See oli selline lakkamatu puurimine. See tundus lõputu. Kuueliikmelises peres on asju ja tekstiili nii palju, et tabas meeleheide. Tundus, et asju on nii palju, et sellega ei saa kuidagi hakkama,” räägib naine.

Kogu aeg oli mõttes, et midagi peab veel tegema. Desinfitseerida veel veidi või puhastada seal. Tundus, et igal pool võivad olla nähtamatud lestad.

Pererahvas eraldas kasutamiseks vaid väikese hulga riideid, et kõike ei peaks kogu aeg pesema.

Pesemist oli veel palju. Pere tahtis voodilinu vahetada iga päev, kuigi ametlikud juhised soovitavad seda teha alles järgmisel päeval pärast kreemiravi.

„Paljud on öelnud, et alles pärast igapäevast linade ja riiete vahetamist hakkas kreem mõjuma. Tahtsime seda nii teha algusest peale,” märgib naine.

Kuue inimese linade pesemiseks tuli pesumasin kolm korda tööle panna. Seda tehti iga päev. Pesumägi oli nii suur, et Karoliina ei teadnud enam, millal sellega ühele poole saab.

„See on olnud üsna tragikoomiline tsirkus,” sõnab ta.

Oli õnnelik õnnetus. Nii arvab Karoliina sellest, et ta juhtus sügeliste diagnoosimisel olema gripis. Lõpuks pikenes haigusleht peaaegu kahe nädalani, sest koristamine muutis tema enesetunde halvemaks.

Muidu oleks võinud põhimõtteliselt pärast kreemiravi tööle naasta.

Karoliina ei tea, kuidas ta selle üle elanuks.

„Ma ei tea, kuidas inimesed seda kõike teevad ja iga päev tööl käivad. Minu vaimne tervis ja füüsiline seisund, mis mul on päris hea, poleks töö kõrvalt selleks kõigeks vastu pidanud,” sõnab ta.

Praeguseks on perel ravimitele kulunud 240 eurot. Kasutatud on viis pudelit desinfitseerimisvahendit ja palju liitreid pesupesemisvahendit. Pesumasina töötamine on tarbinud vett ja elektrit. Karoliina arvutab, et ühe kuuri jooksul on pere läbinud kokku sadu raviprotseduure.

Kuna kõik võimalik on tehtud, on Karoliina püüdnud sellele mitte mõelda, „et kaitsta oma mõistust”.

Lapsed magavad siiani vanemate magamistoa põrandal madratsitel.

Õnneks on perekond olukorda mõistvalt suhtunud. Suuremaid lapsi kurvastab peamiselt see, et nende vanematel pole aega mängida.

„Nende meelest on naljakas mõte, et on mingi lest. Minu meelest on see naljakas,” naerab Karoliina.

Naine ise ärkab hommikuti väsinuna. Ta mõtleb, kas see on tingitud vaimsest koormusest, füüsilisest sügelusest, mis teda öösel ärkvel hoiab, või mõlemast.

Hetkel tunneb Karoliina end ebakindlalt. Ta on ärevil ja hirmul, kas sügelised on võidetud või mitte. Sügelus võib kesta nädalaid isegi pärast ravi, isegi kui lestad on tapetud.

Eks aeg näitab, kuidas läheb.

„Igal juhul vihkan ma elus ebakindlust rohkem kui midagi muud, nii et see on olnud minu jaoks raske pähkel, mida hammustada. Ma lihtsalt soovin, et keegi ütleks mulle, et see on nüüd läbi. Kuid keegi ei saa seda öelda. Ma arvan, et need sügelised on olnud kõige hullemad,” räägib ta.

Nüüd on pere läbinud nüüd esimese ravikuuri ehk kreemitanud ja kaks korda suurpuhastust teinud.

Ja mida loodab Karoliina tulevikult?

Et sellest ühest ravikuurist piisaks.

„Aga millegipärast ütleb minu realistlik pool, et miks, kuradi pärast, peaksime me sellest ainult üks kord läbi saama, kui tundub, et kõik on igal pool pidanud seda mitu korda tegema,” sõnab ta.

Ta püüab endale ja oma perele meelde tuletada, et nad ise pole midagi valesti teinud. Sügelised tulid ja seda poleks saanud ise ära hoida.

Karoliinal on aga ka teine ​​soov.

„Loodan, et saame sellega hakkama ja meil on piisavalt aega peresiseselt üksteist rõõmustada, kui ravikuure tuleb juurde,” ütleb ta. „Ma loodan, et selle lahingu läbimiseks on meelejõudu ja leebust.”