Paljud soomlased on Eestisse nii kiindunud, et ei taha kuhugi mujale minna – miks see nii on?

Soome väljaanne Helsingin Sanomat vestles kahe soomlasega, kellele Eestis elamine väga meeldib. Nad on mõlemad end sisse seadnud Tallinnas.

Esimene neist, Heli on sadamas vastas. Hüppame uude rendi-Bolti, millega sõidab naine ise. Mõne minuti kaugusel ootab meid sihtkoht, Kalamaja värvilised puitmajade kvartalid.

Naabruskonnana on Kalajamaja trendikas ja soomlaste seas populaarne. Nagu Helsingi Punavuori ja Puu-Käpylä kombinatsioon. Siin elavad harmooniliselt kõrvuti terve elu ühel tänaval elanud vanapapid ja IT-miljonärid oma läikivate autodega, kirjeldab Heli.

Kuigi Tallinna elurajoonid on üksteisest erinevad, ei ole tema sõnul sellist ebasoodsas olukorras olevate inimeste koondumist nagu näiteks Helsingi probleemne Piritori.

Peagi osutab naine veinipoele, kust ta sageli läbi astub. Ta ütleb, et Eestis on paljudel inimestel oma kohvikud ja restoranid. Ka siin on hinnad tõusuteel, aga väljas söömine on siiski odavam kui Soomes.

Esikust viib trepp korterisse, mis näeb välja nagu sisustusajakirja kaanel. Te ei tohiks lasta fassaadil, st väliskestal end petta.

Heli on Eestis elanud ligi seitse aastat. Enne seda polnud tal Eestiga sidemeid. Kooliajal oli Nõukogude Eestist räägitud kui nurgatagusest ja kõledast tagametsast ning lühikesed kruiisipuhkused andsid naaberriigist üsna ühekülgse pildi.

Naine oli harjunud liikuma. 2017. aastal oli tal üleminekuperiood, ta oli vahetamas oma kunstniku elukutset kommertslikuma karjääri vastu. Olid juura ja äriõiguse õpingud – ja oli julgust.

Mingil seletamatul põhjusel tõmbas veri Tallinna. Kõigepealt üüris ta seal korteri.

Kui Heli oli kindel, et kolimisotsus on õige, asus ta eluasemelaenu taotlema. Kuigi naisel säästud puudusid, oli Soome pank rahast tollal pungil.

Sellega sai osta 21-ruutmeetrise 1-toalise korteri, millel puudusid WC ja kanalisatsioon.

„Esimesed kuus kuud elasin keset remonti. Keetsin puupliidil putru ja pesin duši all nõusid. Lõpuks suutsin ehitada kogu majale kanalisatsioonitrassi,” räägib ta.

Kui Heli oma korteri maha müüs, oli väärtuse tõusu kogunenud ilmatu 200 protsenti. Algne idee saada rikkaks võla peale ostetud koduga oli teoks saanud.

Ka oma praeguses korteris tegi ta ise maast laeni remondi. Ühel hetkel olid vanast alles vaid seinad.

Heli õppis esmalt selgeks eesti asjaajamise keele. Teemadeks olid seinaplaadid ja põrandaküte.

Nüüd pole lagunenud renoveerimist vajavast korterist jälgegi. Gaasipliidil pulbitseb vesi, seintel ripuvad sõbra maalitud pildid.

Heli sõnul on korterite hinnad oluliselt madalamad, intressid aga kõrgemad kui Soomes. Eestis ei osteta eluasemeosakuid, vaid tehakse alati kinnisvaratehinguid, jätkab ta.

Kuna linnakorterites on sageli gaasi- või elektriküte, võivad küttearved olla üüratud. Ka küttepuidu hind on tõusnud, ütleb naine.

Kui soomlased, sealhulgas Heli armastavad vanu maju, siis eestlased ihkavad kaasaegseid uusarendusi. Nõukogude Liidu ajad suruvad endiselt peale, leiab ta.

Teisest küljest pole kodu Eestis samasugune staatuse sümbol nagu Soomes. Eestis on see auto.

„Üks sõber rääkis, et enne, kui tal oli kodus telekas, oli auto hoovis ja telekas autos,” naerab ta.

Helil polegi oma autot – vähemalt mitte veel. Seda polegi tegelikult vaja: vahemaad Tallinnas on lühikesed, linna ühistransport elanikele tasuta ning linnast pääseb mugavalt nii bussi kui ka rongiga mujale Eestisse.

Praegu töötab Heli ühes Tallinna finantsettevõttes. Töökaaslased mõtlesid pikka aega, millal ta koju naaseb. Isegi kohalikel on raske aru saada, et soomlane võis tulla, et jääda, ütleb ta.

Tema aga jäi. Lisaks kolleegidele on ta leidnud sõpru seoses oma hobidega, naabrite hulgast ja lähedal asuvast kohvikust.

Kui Eestis elamise põhjuse peaks ühe sõnaga kokku võtma, on see atmosfäär, nendib ta. See hõlmab tsivilisatsiooni ja omakultuuri väärtustamist, ettevõtlikkust, suhet loodusega ja igapäevaelus lõõgastumist – seda, et koerad ja lapsed saavad restoranis käia.

„Vana Eesti” traditsioonid ühinevad startup-suminaga. Seda sümboliseerivad Kalamaja poristel teeservadel liikuvad pakirobotid.

„Põlvevalu vastu on alati mõni vanaema kapsarulli retsept. Arst võib metsaskäigu välja kirjutada,” kirjeldab Heli.

„Inimesed on ühtaegu nii kohutavalt maalähedased kui ka rafineeritud. Nad tunnevad kõiki seeni ja ostavad siis luksusjahi,” märgib ta.

Eestis on aimata, et riigi okupeerimine on lähiajalugu. Asju ei võeta niisama iseenesestmõistetavatena, ütleb ta.

Eelkõige saab Eestis end tunda inimesena. Juba sellepärast, et Tallinnas pääseb igale poole jalgsi.

Alati ei pea Kalamajas kohtumisteks aegu kokku leppima, ütleb ta. Võite minna uksest välja, sattuda tänaval tuttava inimesega kokku ja istuda õhtul kuskile maha.

Edasi tuleb juttu Eesti kommetest: autoriteedi ja vanemate austus, soorollid.

Õppeaasta esimesel koolipäeval võib Tallinna tänavatel näha lapsi, kellel on lilled käes. See on kingitus õpetajale ja liigutav vaatepilt, ütleb Heli. Austuse märk ja sõbralik žest, kuigi praegu palgaaugus olevad õpetajad ootavad tunnustust ka riigilt.

Pisa tulemustes on Eesti üheksandikud juba Euroopa tipus matemaatikas, lugemises ja loodusainetes.

Naiste ja meeste palgalõhe on Euroopa Liidu suurim. Võrdõiguslikkuse osas on Eestis veel arenguruumi. „Aga ütleme nii, et minu võrdsus ei kannata, kui mees avab mulle veinipudeli või ukse, nagu Eestis on kombeks,” sõnab ta.

Heade kommete tunnus on ka teietamine. Sinatamine pole kombeks ja poest ei saa abi küsida ilma sõnata palun lause alguses.

Soomlase jaoks vajas see harjumist, ütleb pensionär Matti. Õhtu on hakanud hämarduma, kui jõuame tema juurde Keldrimäele, otse bussijaama kõrvale. Ta elab seal koos abikaasaga, kes töötab siiani Soomes, ja on parasjagu Eestis.

„See pole seksikas Tallinn, sest piirkond sai 1944. aasta märtsipommitamises kõvasti kannatada. Asemele ehitati nn paneelmajad,” räägib Matti.

Mõned hooned jäid õnneks terveks. Üks neist on Matti kodumaja, endine tuletõrjedepoo. Kümme aastat tagasi ehitati see ümber elumajaks.

Soomlased ostsid toona tühja kinnistu, mille ruutmeetriteks olid vaid betoonseinad. Kappe polnud, ega kööki. Maksma läks see 140 000 eurot. Kui seinad ja mööbel olid korteris olemas, sai sinna sisse kolida.

Keldrimäe on eriline linnaosa, sest seal elab segamini palju eestlasi ja venelasi. Mattile oli oluline, et samas majas elaks vähemalt üks eesti keelt kõnelev inimene. Muidu võib korteriühistu asjaajamine ja koosolekute protokollimine olla ainult vene keeles.

„Meil on väga hea kinnisvarahaldur, kes samamoodi ülesannete eest hoolitseb,” mainib ta. „Kunagi oli keegi pappkastid kokku panemata jätnud. Kinnisvarahaldur tegi sellest kohe pildi ja saatis elanikele kurja meili. Et see oleks viimane kord.”

Kuigi Matti ja ta naine on Eestis elanud aastaid, pole maalid oma kohta leidnud ja lebavad põrandal. Seda ei pane tähele, kui ümberringi avaneb elav Tallinn oma kultuurivõimalustega.

Matti on pensionil organisatsioonikonsultant ja ettevõtja, kes töötab endiselt osalise tööajaga.

Armastus Eesti vastu ulatub aastakümnete taha. Matti osales 1980ndate ja 1990ndate aastate vahetusel Eesti iseseisvuse poole püüdlevate jõudude toetamises.

Soomes täiskasvanute koolitajana töötav Matti abikaasa sattus Eestist vaimustusse, kui nad käisid rattaretkedel üle riigi. Roostikus, rannikul, metsades ja järvede kallastel.

Peagi õppis naine keele selgeks, vaadates sadat Eesti seebiooperi osa, naerab Matti. Ta ise räägib eesti keelt praegu peaaegu sama soravalt kui soome keelt. Ta usub, et vaevalt oleks ta muidu Eestisse elama asunud. Mõnikord peab Matti puhkuse ajal soomekeelseid sõnu otsima, kui esimesena on meeles eesti keel.

Kui keelt oskad, sujub igapäevaelu väga ladusalt.

Näiteks siinne asjaajamine töötab nagu tants, ütleb Matti. Ma ei igatse kodust hullu bürokraatiat.

Hea näide on Tallinna elanikuks registreerimine. Kui Matti ja ta naine läksid linnavalitsusse, küsiti neilt nimesid ja aadresse. Sellega oli kõik.

„Vaevu jõudsid nad õue, kui mõlema mobiiltelefoni tuli teade, et olete nüüd ametlikult Tallinnas registreeritud ja teil on Eesti isikukood.”

Elektrilepingu tegemine ja kinnitamine võttis netis paar minutit.

Asjaolu, et peaaegu kõike tehakse elektrooniliselt, ütleb tehnoloogia arengu kohta palju. Varjukülg on see, et „kedagi pole säästetud”, ütleb Matti. Kui sa ei oska internetis asju ajada, oled hädas, võtab ta kokku.

Poliitilisi otsuseid tehakse kiiresti, nagu koroonakriisi ajal. „Eesti on Soomega võrreldes tõeliselt karm kapitalistlik ühiskond. Siin tuleb ise hakkama saada, ega suurt toetust ei ole,” rõhutab Matti.

Teisest küljest aga tervishoid toimib. Kui Mattil hiljuti silmaprobleemid tekkisid, pääses ta Soome haigekassakaardiga silmaarsti vastuvõtule.

Registratuuris piisas viie euro suuruse visiiditasu maksmisest, meenutab ta.

Eesti sarnaneb paljuski Soomega. Siin elatakse lihtsate asjade nimel: saun, telkimine, looduses liikumine, loetleb Matti. Perekond, sugulased ja sõbrad on olulised.

Kõige nähtavam erinevus riikide vahel on toidupood. Kohalikes poodides ei naeratata, tere ütlemisest rääkimata. „Kõige põnevam on see, et kui näed samu inimesi tsiviilriietes, siis nad on sõbralikud,” imestab Matti.

Eestlased vastavad küsimustele ka võimalikult lühidalt. Tänusõnu eriti ei kuule. Teenuste üle ei kurdeta, loetleb Matti.

„Seda seletab nõukogudeaegne pärand. Lepitakse halva kohtlemisega, sest kui kurta, tõlgendatakse seda kergesti pahasoovlikkusena teise inimese suhtes,” lisab ta.

Kui küsida, millal Matti viimati Soomes käis, peab ta pikalt mõtlema. Sellest on mitu kuud. Tõde on see, et Soome tõmbab vaid kogenud hambaarst, hooldekodus olev ema ja tütar lastega.

„Sa pead sinna minema, et nad ei unustaks, milline papa välja näeb,” ütleb ta.

Matti tõstab esile paari tuttavat, kes naasid pensionipõlves Tallinnast Soome. Nad pidasid seal kolm kuud vastu, kui pidid tagasi tulema.

„Ühiskonna jäikus, soomlaste eluviis, korterite hinnad… See kõik oli nende jaoks väljakannatamatu ja ma ei imesta,” sõnab ta ja jätkab: „See veetleb, siinne elu. See rahulik rütm.”

„Et laupäeva õhtul kell üheksa märkad, et vein ja juust saavad otsa. Siis lähed lähedalasuvasse Rimisse või helistad Wolti,” lisab ta.

Huvi Eesti vastu soomlaste seas tõuseb

Aastal 2018 elas Soomes alaliselt 55 000 eestlast, kellest ligi pooled elavad Helsingi piirkonnas.

Aastal 2020 registreeris Eesti oma elukohariigiks omakorda 8800 soomlast. Veel 2000. aastal oli Eestis vaid 900 soomlast. 2023. aastal olid soomlased suurim EL-i kodanike rühm Eestis, räägib Soome migratsiooniinstituudi teadur Pihla Siim.

Soome on seega eestlastele atraktiivsem maa kui Eesti soomlastele. Olukord võib aga tulevikus muutuda, räägib Siim.

Soomlasi tõmbab Eestisse lähedus, õppimine Tallinnas ja Tartus, kaugtöövõimaluste suurenemine, peresuhted ja soodsad tingimused ettevõtjaks hakkamiseks. Pensionäri köidavad ehk igapäevased elamiskulud, mis on siiski 30–70 protsenti väiksemad kui Soomes. Kolimisotsust soodustab ka soome ja eesti keele sarnasus. Soomlasi ei kohelda riigis kui integreerimist vajavaid immigrante.

Kõigele vaatamata pole Eesti soomlastele nii atraktiivne sihtriik kui näiteks Rootsi. Paljude inimeste jaoks tähendab Eesti endiselt peamiselt ühepäevast väljasõitu vanalinna.

„Eesti pole muutunud peavooluks. Eesti kultuuri vastu tunneb huvi väike vähemus. Tallinnast liiguvad edasi vähesed,” hindab Siim.

Siim ise pendeldab Tartu ja Turu vahet ning tema abikaasa on eestlane.

„Kui ma Eestisse tulin, siis paljude siinset mõtlemist iseloomustas pilt Soome turistist Tallinna südalinnas. Jah, sellest oli raske lahti saada,” tunnistab Siim.

„Sellest ajast on pilt õnneks avardunud. On aru saadud, et soomlased võivad Eestisse tulla ka muudel põhjustel kui odavat õlut otsima,” märgib ta.

Kommentaarid
(Külastatud 3,754 korda, 1 külastust täna)