Venemaal on sõjas uus ootamatu relv – see võib olla üllatav

Ukraina sõja tagajärjed tekitavad praegu muret isegi maakera põhjapoolseimates piirkondades. Paljud rahvusvahelised kliima- ja keskkonnakoostöö projektid on Venemaa sissetungi algusest saadik külmutatud.

Nii juhtus näiteks Arktika Nõukoguga, mis on tegutsenud juba ligi 30 aastat ja keskendunud Arktika piirkonna kaitsele, vahendab Iltalehti.

Nõukogu tasalülitamise tagajärjed võivad sõja venimisel olla tõsised, sest Venemaa on oma suuruse tõttu olnud nõukogus arvestatav liige, ütleb Lapi ülikooli Arktika keskuse direktor Johanna Ikävalko.

Geograafiliselt hõlmab Venemaa isegi üle 50 protsendi Arktika piirkonnast, täpsustab ta.

Kui sõda 2022. aasta veebruaris puhkes, oli Venemaa ise veel nõukogu eesistuja. Pärast tankide veeremist Ukrainasse katkes koostöö ajutiselt täielikult.

Alles 2023. aasta mais viidi eesistuja koht Norrasse ja sellest ajast on nõukogu töörühmad saanud osaliselt oma tegevust jätkata, ütleb Ikävalko.

Ministrite nõukogu enda tegevus on aga endiselt külmutatud, nagu ka EL-i Komisjoni poolne teadusrahastamine.

Arengud Arktika piirkonnas teevad praegu teadlastele muret, sest eriti just Venemaalt info saamine on sõja tõttu muutunud oluliselt keerulisemaks. Suurimaid ohte tekitavad Ikävalko sõnul Venemaa suurimad igikeltsa alad, mis on praegu suures sulamisohus.

Igikeltsa sulamisel eraldub palju metaani, mis on palju tugevam kliimamuutusi soodustav gaas kui süsihappegaas.

Lisaks ohustab sulav igikelts ka Arktika piirkonna elanikke.

Mõju laieneb piirkonna infrastruktuurile. Terved külad ja linnad on varisemisohus, kui maapind all kokku variseb. Ikävalko sõnul on sõja tõttu võetud koorem Arktika piirkonna jaoks tohutu.

Koostöö jätkamine sõjas oleva riigiga ei tule aga kõne alla. Esiteks, esimene asi on see, et sõda peab lõppema, ütleb ta.

Kuid Venemaa sõja mõju keskkonnaprojektidele ei piirdu ainult Arktika Nõukogu tegevusega.

Tänavuse, 2023. aasta septembris astus Venemaa välja Arktika piirkonnas tegutsevast Barentsi Euro-Arktika Nõukogust, kus alates 1993. aastast on koostööd tehtud sellistes valdkondades nagu keskkonnakaitse, pääste ja tervishoid.

Lisaks oli Venemaa enne agressioonisõda pühendunud ka Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni (Helcom) juhitavale Läänemere tegevuskava (BSAP) kaitseprogrammile. Kõnealune koostöö hõlmab 199 Läänemere kaitsemeedet.

Sõja puhkedes tegi Helcom aga strateegilise pausi ja selleks ajaks koostöö Venemaaga praktiliselt lõppes, ütleb keskkonnaministeeriumi õigusnõunik Sara Viljanen.

Samas on olukord Läänemerel jäänud Viljaneni sõnul seni suhteliselt positiivseks. On õnn, et Venemaa osa mereala rannajoonest on teiste riikidega võrreldes üsna väike.

Viljaneni sõnul on Helcomi kaitsemeetmeid mitteametlikus vormis jätkanud ülejäänud 8 riiki ja EL. Venemaa-poolne rahastus on suudetud asendada koroonakriisi ajal komisjonile jäänud säästuga.

Viljanen toob välja, et teatud skepsis Venemaa tegude suhtes valitses Helcomis juba enne sõda. Vaevalt on võimalik ühiselt kokkulepitud kaitsemeetmete rakendamist riigiti jälgida.

Nii et kas sõjal on suur mõju, on praegu raske öelda, võtab ta kokku.

Venemaa keskkonnapoliitika professor Veli-Pekka Tynkkynen on skeptiline ka Venemaa varasemate kliima- ja keskkonnaalaste tegude suhtes.

Professor toob välja, et viimati arutati Venemaa lähenemist kliima- ja keskkonnaprobleemidele 2021. aasta ÜRO kliimakonverentsil COP26, mis korraldati Glasgows. Venemaa kinnitas toona rahvusvahelisele üldsusele, et on pühendunud nullheite eesmärgile.

Kuid vaid paar kuud hiljem tungis Venemaa Ukrainasse. Samas jäi tahaplaanile ka keskkonnaalane koostöö ning tagantjärele on paljud kahelnud ka Venemaa algsetes kavatsustes nullheite eesmärgi osas.

Mina ise tõlgendan Venemaa kliimastrateegia kõnet Vladimir Putini poolse udutamisena, ütleb Tynkkynen. Usun, et Putin ja tema lähikond on kasutanud kliimapoliitikat hämamiseks, nagu ka teisi poliitikavaldkondi.

Näiteks toob Tynkkynen Venemaa muud tegevused 2021. aasta suvel ja sügisel. Näiteks Venemaa gaasigigant Gazprom vähendas toona tarneid Euroopasse, mis tõstis sügisest alates energia hinda.

Seda kasutati sõjaks valmistumiseks, et Euroopa oleks rünnaku alguses majanduslikult nõrgemas positsioonis, sõnab ta.

Kliimastrateegia osas arvas Lääs seevastu, et Venemaa jagab sama vastastikuse sõltuvuse ideed. Et teeme nüüd koos kliimapoliitikat.

Tegelikkuses on Kremli huvi kliimapoliitika edendamise vastu ilmselt alati olnud null, ütleb Tynkkynen. Kuigi kliimamuutuste probleemid on riigi juhtkonnas välja selgitatud, on arvatud, et need kahjustavad teisi riike rohkem kui Venemaad.

Ehk siis täiesti selline kaota-kaota maailmavaade, kirjeldab Tynkkynen.

Novembri ja detsembri vahetusel on kliimateemad taas esiplaanil, kui 30. novembrist 12. detsembrini 2023 koguneb Dubais ÜRO kliimakonverents COP28. Kohtumise päevakorras on muu hulgas heitkoguste vähendamine ja ülevaade Pariisi kokkuleppe olukorrast.

Kohtumisel osaleb ka Venemaa. Siiski ei eeldata, et see mängib väga aktiivset rolli, ütleb Tynkkynen.

Eelmisel aastal Egiptuses Sharm el-Sheikhis toimunud kliimakonverentsil oli Venemaa üsna vait. Sama jätkub ka tänavu: seni, kuni kliimapoliitikas radikaalseid samme ei astuta, on Venemaa rahul.

Teisalt on sõja venimisel selgunud, et Putini Venemaa kasutab kõiki poliitikavaldkondi enda vägivalla õigustamiseks, toob professor välja. Võimalik, et olukord Ukrainas võib seekord mõjutada ka Venemaa tegevust kliimakonverentsil.

Dubais toimuval kohtumisel on huvitav näha, kuidas Venemaa püüab keskkonda ja kliimat kasutada hoovana, et saada riigile järeleandmisi teistes valdkondades.

Tynkkyneni sõnul ei tohiks lasta mitte mingil juhul selle lõksu langeda. Kuigi Venemaa roll kliimapoliitikas on lõppkokkuvõttes väike, on riigi heitkogused praegu umbes 4 protsenti maailma heitkogustest.

Niisiis on professori hinnangul Venemaa võimalikud argumendid, et kliimaküsimust ei saa ilma Venemaa osaluseta lahendada „täielik jama” ja osa Venemaa propagandast.

Venemaa jaoks on see aga üks valdkond, kus Läänt saab meelitada sanktsioonidest loobuma ja olema Venemaaga Ukraina toetamisel leebemad.

Tynkkynen möönab, et mure näiteks Arktika piirkonna olukorra pärast on põhimõtteliselt muidugi kehtiv.

Tõsi, palju Arktika-uuringuid jääb tegemata, sest Venemaa seda ei luba. Ja loomulikult ei taha me ka sellel poolel koostööd teha, ütleb ta.

Terviku seisukohalt pole see aga määrav. Venemaa pole kliimapoliitikas mingil juhul mõjutaja, sõnab ta.

Dubais toimuval kliimakohtumisel tuleks professori sõnul pilgud pöörata eelkõige tõelistele saastajatele nagu Hiina, USA ja Euroopa.

Kliimaprobleemi tervikuna saab lahendada ka ilma Venemaata ja nii see teema tulebki kujundada, sõnab professor.

Kommentaarid
(Külastatud 2,196 korda, 1 külastust täna)