Käesoleva, 2023. aasta 16. jaanuaril, viis kuud enne Ukraina vastupealetungi algust külastas USA staabiülemate ühendkomisjoni esimees kindral Mark Milley 47. brigaadi sõdureid, vaid mõni päev pärast üksuse saabumist Saksamaale Grafenwoehri harjutusväljakule.

Milley, keda saatsid Euroopas asuvad USA sõjaväelased ja kõrgemad sõjaväeametnikud, liikus siksakiliselt mööda mudast ja külma treeningväljakut, visates nalja Ukraina sõduritega ja vaadates, kuidas nad tulistasid püssist ja kuulipildujatest M240B statsionaarseid sihtmärke, vahendab Washington Post.

Polügooni kasutati Ukraina sõdurite väikeste rühmade koolitamiseks alates 2014. aastast, mil Venemaa tungis Ukraina Krimmi poolsaarele ja annekteeris selle ebaseaduslikult. Vastupealetungi ootuses suurendati mahtu ühe või enama umbes 600 Ukraina sõduriga pataljoni väljaõppeks korraga.

Valges välitelgis kogunes Milley koos väljaõpet jälgivate USA sõduritega, kes ütlesid talle, et nad üritavad järele teha Venemaa taktikat ning ehitada kaevikuid ja muid takistusi, millega ukrainlased lahingus silmitsi seisavad.

„Kogu asi … et nad oleksid venelaste vastu edukad, seisneb selles, et nad suudavad nii tulistada kui ka manööverdada,” ütles Milley, kirjeldades põhimõtteliselt vastupealetungi „kombineeritud relvade” strateegia olemust, mis nõudis koordineeritud manöövreid massilise jalaväe, tankide, soomusmasinate, inseneride ja suurtükiväe kasutamisega. Kui see oleks olnud USA või NATO, oleks operatsioon hõlmanud ka hävitavat õhujõudu, et nõrgestada vaenlast ja kaitsta sõjaväelasi kohapeal, kuid ukrainlased pidid leppima vähesega või üldse mitte.

Brigaad 47 oli valitud vastupealetungi tipus „murdejõuks” ja oli varustatud Lääne relvadega. Kuid kui Milley käis ringi ja vestles Ukraina sõduritega – alates 20ndates eluaastates noormeestest kuni keskealiste mobiliseerituteni –, ütlesid paljud talle, et saabusid alles hiljuti tsiviilelust ja neil polnud lahingukogemust.
Milley vaikis. Kuid hiljem, kohtumisel USA koolitajatega tundus, et ta tunnistas eesseisva ülesande raskust. „Andke neile kõik, mis teil siin on,” ütles ta.

Brigaad 47 oli äsja loodud üksus Saksamaal toimuvaks koolituseks. Ukraina sõjaväe juhtkond oli otsustanud, et kogenumad brigaadid hoiavad venelased talvel eemal, värsked sõdurid aga moodustavad uued brigaadid, saavad välismaal väljaõppe ning juhivad seejärel lahingut kevadel ja suvel. Rohkem kui aasta kestnud sõda – lääneriikide hinnangul hukkus või sai haavata kuni 130 000 sõdurit – oli Ukraina relvajõududele rängalt mõjunud. Isegi kõige lahingukindlamad brigaadid koosnesid nüüd suures osas vahetusmeestest.
Ühe brigaadi komandöri sõnul ei olnud umbes 70 protsendil 47. brigaadi sõduritest lahinguvälja kogemust.

Uue, 47. brigaadi juhtkond oli samuti silmatorkavalt noor – selle ülem, kuigi võitluses karastunud oli vaid 28-aastane ja tema asetäitja 25-aastane. Nende noorust peeti eeliseks; noored ohvitserid võtavad omaks NATO taktika, mida ei mõjutanud Nõukogude sõjapidamise viis, mis endiselt meeldis teatud osale Ukraina sõjaväest.
Mõned Ukraina sõdurid arvasid, et Ameerika koolitajad ei mõistnud võimsama vaenlase vastu suunatud konflikti ulatust. „Arvesse ei võetud tohutu hulga droonide, kindlustuste, miiniväljade ja muu sellise olemasolu,” ütles Jokkeri hüüdnime kandev 47. brigaadi sõjaväelane. Ta ütles, et Ukraina sõdurid tõid oma oskuste lihvimiseks kaasa oma droonid, kuid koolitajad lükkasid esialgu nende integreerimise soovi tagasi, kuna väljaõppe programmid olid varem kindlaks määratud. Pärast Ukraina tagasisidet lisati hiljem droonide kasutamine, ütles USA ametnik.

USA programmil oli Jokkeri sõnul eeliseid, sealhulgas täiustatud külmailma väljaõpe ja suurtükitule reguleerimine. Kuid kui päris kuulid lendama hakkasid, ununes sellest palju ära. „Pidime lahingu ajal taktikat parandama,” ütles ta. „Me ei saanud seda kasutada nii, nagu meile õpetati.”

USA ja Ukraina ametnikud ütlesid, et nad ei oodanud kunagi, et kaks kuud kestev väljaõpe muudab need väed NATO-sarnaseks väeks. Selle asemel sooviti neid õpetada oma uusi Lääne tanke ja lahingumasinaid õigesti kasutama ning „anda neile tulistamise ja liikumise põhitõdesid”, ütles USA kõrge sõjaväeametnik.

Kui 47. brigaadi sõdurid kevadel Ukrainasse naasesid, eeldasid nad, et vastupealetung algab peaaegu kohe. Mai alguses asus brigaad rindejoonele lähemale, peites oma Bradleyd ja muu Lääne varustuse Zaporižja oblasti maapiirkonna puuderivide alla. 47. brigaadi sõidukite sümboolika kaeti kinni juhuks, kui Venemaasse positiivselt suhtuvad kohalikud võivad nende asukoha avaldada.

Kuid nädalad möödusid ilma rünnakukäsuta. Paljud üksuses leidsid, et üllatusmoment oli kadunud. Poliitiline juhtkond „ei oleks tohtinud meie vastupealetungi kuulutada peaaegu aasta”, ütles üks üksuse ülem 47. brigaadis. „Vaenlane teadis, kust me tuleme.”

Milley ja teised USA kõrgemad sõjaväelased, kes olid seotud pealetungi kavandamisega tahtsid, et ukrainlased koondaksid Zaporižja oblastis ühte võtmekohta massiliselt vägesid, et aidata neil ületada Venemaa jäik kaitse ja tagada edukas läbimurre teel Melitopoli ja Aasovi mere äärde. Ukraina plaan oli aga suruda kolmel teljel – lõunasse mööda kahte eraldiseisvat rada Aasovi mereni, aga ka Ukraina idaosas ümber ümberpiiratud Bahmuti linna, mille venelased olid kevadel pärast ligi aastast lahingut hõivanud.

Ukraina sõjaväejuhid otsustasid, et liiga suur vägede koondamine ühte lõunapoolsesse punkti jätaks idas olevad üksused haavatavaks ja võimaldaks venelastel vallutada territooriumi seal ja potentsiaalselt ka kirdes asuvas Harkivi oblastis.

Vene vägede lõhestamiseks Zaporižja oblastis pidid Ukraina merejalaväebrigaadid suruma naaberpiirkonna Donetski oblasti lääneservas lõunasse rannikulinna Berdjanski suunas. See jättis 47. ja teistel brigaadidel, mis on osa sellest, mida Ukraina nimetas oma 9. korpuseks, võimaluse rünnata piki vastupealetungi peatelge Melitopoli suunas.

Plaan nägi ette, et 47. brigaad ja 9. korpus murravad esimese Vene kaitseliini ja võtavad Robotõne. Seejärel ühineks Ukraina dessantväelastest koosnev 10. korpus võitluse teise lainega lõunasse. „Arvasime, et Robotõne vallutamine on lihtne kahepäevane ülesanne,” ütles Bradley lahingumasina komandör, kes kasutab hüüdnime Prantslane.

Mõni päev pärast vastupealetungi algust külastas toonane 47. brigaadi komandör Oleksandr Sak Venemaa positsiooni, mille tema väed olid vallutanud. Ta märkis muu hulgas hüljatud materjalide hulgas droonivastaseid relvi, termovaatluse sihikuid ja väikseid seiredroone. „Sain aru, et vaenlane oli valmistunud,” ütles ta. „Me ei tabanud neid ootamatult; nad teadsid, et me tuleme.”

Maha jäid ka plakatid Vene propagandaga. Ühel näidati pilti avalikult suudlevatest meestest, mille kohal oli punane X, kõrval kahe lapsega mehe ja naise kujutis. „Võitlus traditsiooniliste perede eest,” seisis plakatil.
Sak leidis ka kaardi, mida venelased olid kasutanud oma miiniväljade tähistamiseks. Vaid ühes rindeosas – umbes 6 kilomeetri pikkuses ja 5 kilomeetri laiuses – oli loetletud üle 20 000 miini.

„Ma ei ütleks, et see oli ootamatu, kuid me alahindasime seda,” ütles Sak. „Tegime inseneri- ja õhuluuret, kuid paljud miinid olid maskeeritud või maetud. Lisaks rindejoonel olevatele miinidele olid need sügavamal vaenlase positsioonidel. Möödusime vaenlase positsioonidest ja kohtasime rohkem miine seal, kus arvasime, et neid enam polnud. 47. brigaadi drooniüksuse peaseersant ütles, et nad leidsid kaugdetonatsioonilõksud vaid jalgsi, kirjeldades oma avastust kui „üllatust”.

USA sõjaväeametnikud arvasid, et Ukraina oleks võinud saavutada suurema edu, kui oleks kasutatud rohkem maapealseid luureüksusi ja vähendatud oma sõltuvust droonide piltidest, mis ei suutnud tuvastada maetud miine, lõkse ega püüniseid.

Zaporižja oblast koosneb suures osas lagedatest põldudest ja venelased olid valinud kõrgeima koha, et rajada võtmekaitse. Sealt ootasid sõdurite ja ametnike sõnul tankitõrjerakettidega relvastatud Vene üksused Bradley lahingumasinate ja Saksa Leopardi tankide kolonne. Miinitõrjemasin juhtis alati salka — ja võeti esmalt sihikule luuredroonide abil.

„Olime pidevalt silmitsi tankitõrjetulega ja hävitasime kuni 10 Venemaa tankitõrje juhitavat raketisüsteemi päevas,” ütles Sak. Kuid ta lisas, et iga päevaga tõi vastane neid süsteeme juurde.

Ukraina kõrge kaitseametniku sõnul sai umbes 60 protsenti Ukraina demineerimisseadmetest esimestel päevadel kahjustada või hävisid. „Meie partnerite lootus soomusmanöövrile ja läbimurdele ei toiminud,” ütles ametnik. „Pidime taktikat muutma.”

Nädala jooksul pärast vastupealetungi algust töötasid sapööride meeskonnad hämaras, kui oli piisavalt valge, et nad saaksid käsitsi demineerida, kuid mitte nii valge, et venelased võiksid neid märgata. Kui nad väikese teeraja vabastasid, järgnes jalavägi – aeglane ja kurnav edasiliikumine ühe puuderivi haaval.

Sageli avastasid Ukraina sõdurid Venemaa eelpostini jõudes, et ka see oli mineeritud. Ja selle asemel, et taganeda, hoidsid Vene väed oma positsioone isegi tugeva suurtükiväe pommitamise all, mis tähendab, et ukrainlased pidid edasiliikumiseks pidama väikerelvadega lähivõitlust.

Kogu Zaporižja oblastis olid venelased paigutanud vanglatest värvatud võitlejatega uusi üksusi nimega „Storm Z”. Endised kinnipeetavad ründasid inimlainetena, mida kutsuti „liharünnakuteks” ja neid kasutati eliitüksuste säilitamiseks. Robotõnes – külas, kuhu 47. brigaad pidi jõudma vastupealetungi esimesel päeval – olid nad segatud Venemaa 810. kaardiväe merejalaväebrigaadi ja teiste regulaararmee koosseisudega.

„Robotõne oli üks raskemaid ülesandeid,” ütles 810. inseneriüksuse liige intervjuus Vene sõjablogijale. „Pidime andma endast kõik, et vältida vaenlase läbimurret. Sapööride ja inseneridena pidime mineerima kõik lähenemised nii jalaväe kui ka nende sõidukite jaoks. „Kuulsad Leopardid põlesid ja me püüdsime tagada, et nad põleksid eredalt.”

Robotõne rünnaku alguses takistas hoonesse raiutud Vene kuulipildujapesa Ukraina jalaväe edasiliikumist. 47. brigaadi hulka kuuluv drooniüksus saatis üles kaks modifitseeritud võidusõidudrooni, millele olid kinnitatud lõhkeained. Üks lendas läbi akna ja plahvatas. Teine lendas piloodi Sapsani juhtimisel ringiga teise ruumi ja lõhkas seal sees oleva laskemoona, tappes samuti mitu vaenlase sõdurit.

See oli varajane kõrghetk väikeste droonide kasutamises, mis aitasid leida relvastust. Droonioperaatorid, kes kannavad peakomplekti, mis saab droonilt reaalajas videovoogu, jahtisid soomukeid, kasutades reaalajas vaatega droone ehk FPV-sid. FPV-d on nii täpsed ja kiired, et suudavad sihtida sõidukite nõrku kohti nagu mootoriruumid ja roomikud, väidavad operaatorid.

Kuid Venemaa on võtnud kasutusele samasuguse käsitsi ehitatud ründedroonide armaada, millest igaüks maksab vähem kui 1000 dollarit ja võib mitme miljoni dollari suuruse tanki rivist välja lüüa. Erinevalt suurtükiväe laskemoonast, mis on väärtuslik ressurss nii Venemaale kui ka Ukrainale, saab odavaid ühekordselt kasutatavaid FPV droone kasutada väikeste jalaväerühmade tabamiseks – otse kaevikutesse või liikvel olevate vägede hulka lendamiseks.

Ka haavatute evakueerimine või värske varustuse toomine eesliini positsioonile muutus ahistavaks ja potentsiaalselt surmavaks ülesandeks, mis jäi droonide ohu tõttu sageli öö peale.

„Alguses olid meie probleemiks miinid. Nüüd on need FPV droonid,” ütles 47. brigaadi rühmakomandör Sentsov. „Nad tabasid täpselt sihtmärki ja tekitasid tõsist kahju. Nad võivad lüüa rivist välja Bradley ja potentsiaalselt isegi õhku lasta. See ei ole otsene plahvatus, kuid nad võivad seda tabada nii, et see põleks – see mitte ainult ei peata sõidukit, vaid ka hävitab selle.

USA sõjaväeametnikud kutsusid oma doktriinile tuginedes üles kasutama suurtükiväge vaenlase mahasurumiseks, samal ajal kui mehhaniseeritud maaväed liiguvad oma eesmärgi poole.

„Peate liikuma, kui kasutate suurtükke,” ütles USA kõrge kaitseametnik. „See kõlab väga põhimõtteliselt ja nii see on, aga nii peate võitlema. Vastasel juhul ei saa te vajalikus koguses suurtüki- ja laskemoona säilitada.”

Kuid Ukraina ametnikud on öelnud, et erinevat tüüpi droonide levik ja surmavus mõlemal pool rindejoont on olnud suurim tegur, mis takistab ukrainlastel või venelastel kuude jooksul märkimisväärset edu saavutamast.
„Tehnilise arengu tõttu jäi kõik soiku,” ütles Ukraina kõrge sõjaväelane. „Lahinguväljale ilmuv varustus elab maksimaalselt minuti.”

Ukraina 47. brigaad teatas Robotõne vabastamisest 28. augustil. Seejärel liitusid Ukraina 10. korpuse õhurünnakuüksused, kuid pole suudetud ühtegi teist küla vabastada.

Rindejoon on muutunud staatiliseks ka paralleelselt lõunas, kus Ukraina merejalaväelased juhtisid rünnakut Aasovi mere linna Berdjanski suunas. Pärast Staromaiorske ja Urožaine külade tagasivõitmist juulis ja augustis pole enam edu olnud, jättes Ukraina väed Berdjanskist ja Melitopolist kaugele.

Suve jooksul toimusid ägedaimad lahingud mõne kilomeetri kaugusel Bahmuti linnast piki vastupealetungi kolmandat telge. Ukraina sõjaplaneerijad pidasid väikese Klištšiivka küla üle kontrolli tagasi saamist võtmetähtsusega, et saavutada linna lõunaservades tuleülekaal ja häirida Venemaa tarneteid.

Juulis lähetati piirkonda politseinikud, kes kuuluvad äsja moodustatud Ljuti ehk „raevu” brigaadi – ühte eelmisel talvel enne vastupealetungi loodud brigaadidest. Kogenud politseinikest ja mobiliseeritutest koosneval brigaadil oli ülesandeks vallutada Klištšiivkas Vene positsioonid, kasutades suures osas tulistamist ja granaate.
Ljuti brigaadi operatsioonide videomaterjalid, mis edastati ajalehele Washington Post, ja intervjuud lahingutes osalenud ohvitseridega paljastavad intensiivsed ja kohati kaootilised lahingutingimused.

Septembris filmitud ühes bodycam-videos käivad sõdurid majade varemetest sisse ja välja, kui neid tabab mürsk. Ühest pommitatud majast teise liikudes otsivad Ukraina sõjaväelased rusude vahelt järelejäänud Vene vägesid – karjuvad, et nad alistuksid, enne kui granaadid keldritesse loobivad.

Päevi hiljem, 17. septembril teatas Ukraina, et vallutas Klištšiivka tagasi. Kuid selle tagasivõitmine pole sellest ajast peale Bahmuti ümber asuvaid jooni märkimisväärselt liigutanud.

„Klištšiivka on tegelikult varustuse ja Vene vägede kalmistu,” ütles Ljuti brigaadi ülem, politseikolonel Oleksandr Netrebko. Kuid ta möönis ka: „Iga ruutmeeter vabastatud maad on kaetud meie meeste verega.”

Ilma suurema läbimurdeta ärritas USA ametnikke suvel üha enam, et Ukraina ei pühendanud ühele lõunateljele piisavalt jõude, arvestades Ameerika arvamust selle strateegilisest väärtusest.

Põhjas ja idas kontrollis kindral Oleksandr Sõrski poolt Ukraina brigaadidest, mis kulgesid Harkivist läbi Bahmuti Donetskisse. Samal ajal kontrollis kindral Oleksandr Tarnavski teist poolt tegevbrigaadidest, kes võitlesid mööda kahte põhitelge lõunas.

USA ametnikud pidasid Ukraina vägede jagunemist umbes 50-50 valeks seguks ja soovisid, et rohkem jõude suunataks lõunasse. „Muidugi püüab vaenlane teie miinitõrjemasinaid hävitada,” ütles USA kõrge sõjaväeametnik ja lisas, et nende maskeerimiseks on meetodeid, sealhulgas suitsu kasutamine.

Kuid Kiievi lähenemisviisi hindamine ja muutuste õhutamine oli delikaatne ülesanne. Üks ohvitser, kes seda tegi oli kindral Christopher Cavoli, kes USA Euroopa väejuhatuse juhina juhtis suurt osa Pentagoni jõupingutustest Ukraina armee koolitamiseks ja varustamiseks. Milley seevastu hoidis sageli optimistlikumat ja motiveerivamat tooni.

Kolm asjaga kursis olevat inimest ütlesid, et Cavoli ei saanud aga Zalužnõid kätte suure osa suvest, mis oli vasturünnaku kriitiline etapp. Cavoli keeldus seda teemat kommenteerimast. Üks Ukraina kõrge ametnik märkis, et Zalužnõi rääkis kogu pealetungi vältel oma otsese kolleegi Milleyga.

Augustiks oli ka Milley hakanud pettumust tundma. Ta „hakkas Zalužnõile ütlema: „Mida te teete?”,” ütles Bideni valitsuse kõrge ametnik.

Ukrainlased väitsid, et Lääs lihtsalt ei anna neile õhujõudu ega muid relvi, mida on vaja kombineeritud relvastrateegia õnnestumiseks. „Te tahate, et me jätkaksime vastupealetungiga, tahate, et näitaksime hiilgavaid edusamme rindel,” ütles Ukraina peaministri asetäitja Euroopa ja Euro-Atlandi integratsiooni alal Olha Stefanišõna. „Kuid meil ei ole hävitajaid, mis tähendab, et te tahate, et me paiskaksime oma sõdureid, ja nõustuksime tõsiasjaga, et me ei saa neid kaitsta.”

Kui liitlased vastasid eitavalt, ütles ta: „Me kuulsime … „Me oleme rahul, et teie sõdurid surevad ilma toetuseta taevast”.”

Augustis toimunud videokonverentsil, millele peagi järgnes isiklik kohtumine Poola-Ukraina piiri lähedal, avaldasid USA sõjaväeametnikud oma arvamust. Nad ütlesid, et mõistavad Vene vägede hõivamise loogikat rinde eri punktides, kuid väitsid, et sügavaid edusamme ei toimu, kui ukrainlased ei koonda ühte punkti rohkem vägesid, et kiiresti ja otsustavalt liikuda.

Zalužnõi kirjeldas vastuseks väljakutseid karmilt: õhukatte puudumine, oodatust rohkem miine ja muljetavaldavalt kindlustunud Vene vägi, mis liigutas oma varusid tõhusalt, et lünki täita.

„Ma ei iseloomustaks seda koosolekut kui „Jeesuse juurde” minekut ja mingit tohutut draamat – minge vasakule, minge paremale,” ütles Milley intervjuus. „Ma ei ütleks seda. Ma ütleksin, et see on tavaline asi, kus professionaalsed juhid … kohtuvad regulaarselt, et hinnata olukorda ja kohapeal toimuvaid kohandusi.”

Juulis, kui Ukrainal suurtükimürsud otsa lõppesid ja vasturünnak hinge vaakus, muutis Bideni valitsus seisukohta Ukrainale suurtükiväe kobarlahingumoona andmisel, kusjuures president lükkas ümber välisministeeriumi mure, et maineoht on liiga kõrge, arvestades relvaga varem tapetud või haavatud tsiviilisikuid. Lõplik võtmeotsus relvade üleandmise kohta tehti septembris, kui USA valitsus nõustus saatma armee taktikalise raketisüsteemi variandi, mida tuntakse ATACMS-ina. Raketid ei olnud Kiievi taotletud kaugmaavariandid, vaid USA valis selle asemel lühema ulatusega relva, mis tulistab kassettlahingumoona.

Kuigi Ukraina ametnike sõnul on need kasulikud, pole ei ATACMS-i raketid ega kobarrelvad lahinguvälja ummikseisust välja toonud.

Samuti pole muid strateegiaid. Kogu vastupealetungi vältel on Ukraina jätkanud rünnakuid kaugel vaenlase tagalas, püüdes nõrgestada Venemaa vägesid ja külvata paanikat Venemaa ühiskonnas. Kiievil ei ole lubatud kasutada Venemaa ründamiseks Lääne relvi, seetõttu on selle asemel kasutatud kodumaiseid droone. Mõned on suutnud jõuda sihtmärkideni Moskvas, teised on kahjustanud Venemaa naftabaase Musta mere ääres. Mereväe droonid on edukalt tabanud ka Venemaa Musta mere laevastiku laevu.

Ukraina on hiljuti saavutanud edu Hersoni oblastis, rajades vägede positsioonid Dnepri jõe idakaldale, kuid pole selge, kui palju relvi – eriti suurtükiväge – on üle jõe viidud, et ohustada Krimmist lähtuvaid Venemaa varustusliine.

Ukraina on lõpetanud tankide ja lahingumasinate lisasoovimise, hoolimata sellest, et nad on kogu sõja esimese aasta jooksul nende nimel intensiivselt lobitööd teinud.

„Paljud relvad,” ütles kõrge Ukraina sõjaväeametnik, „need olid eelmisel aastal vajalikud.”

Septembri lõpus küsiti Ukraina presidendilt Volodõmõr Zelenskilt kohtumisel NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga, miks tema sõjavägi jätkas nii paljude sõjaväelaste suunamist itta, mitte lõunasse. Zelenski ütles, et kui venelased kaotavad ida, kaotavad nad asjaga kursis oleva inimese sõnul sõja.

Zelenski tunnistas mõnede oma komandöride erinevaid seisukohti, ütles isik. Kuid enamik Ukraina kõrgemaid sõjaväeametnikke uskus jätkuvalt, et rohkemate sõjaväelaste paiskamine ühte rindeossa ei too läbimurret.

Oktoobri keskel proovisid venelased just seda, rünnates Ukraina idaosas asuvat Avdijivka linna, mis asub geograafiliselt strateegilises taskus Venemaa poolt okupeeritud Donetski linna lähedal. Nüüd asusid pealetungile venelased nelja brigaadiga, mis liikusid tankide ja soomustransportööride kolonnides ning liikusid ühel kitsal rinderibal.

Gruppi juhtisid insenerisõidukid koos miinipühkijatega. Täpselt nii olid ukrainlased oma vastupealetungi alustanud. Ja samamoodi kandsid venelased suuri kaotusi – Ukraina ametnikud väitsid, et rünnaku esimese kolme nädala jooksul hukkus üle 4000 Vene sõduri –, enne kui nad lülitusid ümber ilma tehnikata lähenemisele, nagu seda olid teinud ukrainlased.

Oktoobri alguses suunati 47. brigaad pärast lühikest vaheaega vastupealetungile. Zelenski oli avalikult tõotanud, et Ukraina jätkab oma survet läbi talve, mil ilm muudab edusammud veelgi raskemaks.

Oktoobri lõpuks viidi aga 47. brigaadi võitlejad ootamatult riigi idaossa, Avdijivka põhjatiiba kaitsma. Brigaadi Läänest saadud – Saksa tankid Leopard ja ameeriklaste Bradley lahingumasinad – läksid nendega kaasa.

Kolimine Avdijivkasse oli brigaadi jaoks üllatus, kuid see oli ka signaal, et Zaporižja operatsioon jäi suures osas seisma. Ja nende liinide taga jätkasid venelased satelliidipiltide järgi kaitsekindlustuste ehitamist suvel ja sügisel. Robotõnest kagus asuva Romanivske küla ümber paigaldati kolme sügavusega tankitõrjekraavid ja betoonpüramiidid, et takistada Ukraina edasisi läbimurdekatseid.

Tänavu 1. novembril tunnistas Zalužnõi väljaandele Economist antud intervjuus seda, mida varem ei juletud välja öelda – sõda oli jõudnud „tupikusse”. Ta ütles, et tõenäoliselt ei toimu sügavat ja ilusat läbimurret.