Soome Yle küsis lugejatelt, kuidas minevikus kogetud vaesus nende elu praegu mõjutab. Tuli üle 160 vastuse, mis vaadati läbi koos vaesuse uurijatega.

Suur osa küsitletutest ütles Ylele, et vaesus on tekitanud asjatut ebakindlust: kogu aeg tuleb jälgida kontojääki, laenu võtmine on stressirohke ja isegi vajalike asjade ostmine jätab raske tunde, isegi kui raha on küllaga.

Terviseameti juhtivteaduri ja Turu ülikooli teaduri Anna-Maria Isola sõnul tunnustavad seda ka teadlased.

Riskivõtmise võime kaob, sest inimene tahab olla kindel, et tal kõik õnnestub. See ei kehti ainult vaesuse ajal, vaid see jääb inimese „andmetöötlussüsteemi”. Vaesusel on kuidagi nii halb kahjustav mõju, mõtiskleb Isola.

Osa vastanutest ütles, et neile on jäänud vaeste identiteet. Muuhulgas tekitab see tunde, et nad ei vääri kõike seda head, mida neil praegu on võimalus teha.

See „kõik hea” võib olla misiganes: tervislik toit, uued hobid, uued riided, kultuurielamused, hea palk…

Meeldib see meile või mitte, aga raha mõjutab seda, kui palju on inimesel võimalusi, et teda väärtuslikuna nähakse.

Kui teil on raha, saate hobidega tegeleda ja asju teha. Siis saad näidata oma oskusi ning saada positiivset tagasisidet ja väärika kogemuse. Kui raha pole, on vähem võimalusi paista teiste hulgas silma, olla pädev ja ainulaadne inimene, leiab vaesuseuurija Isola.

Mõned vastajad rääkisid ka tundest, et midagi ei kuulu neile. Tunne võib takistada inimest tegemast seda, mida ta tahaks, olgu selleks poliitiline mõjutamine või mõnusas restoranis söömine.

„Kahjulik on see, kui inimene tunneb, et ta ei saa ühiskonnaelus osaleda nii, nagu ta tahaks või tal puudub võimalus oma mõju avaldada,” ütleb perekondade heaolu ja vaesuse teemat uuriv Mia Tammelin Tampere ülikoolist.

Mõned aga ütlesid, et ei taha asju, mida raha eest saaks. Võib juhtuda, et sul pole seda kogemust isegi vaja, sest selle järele pole kunagi vajadust olnud, ütleb Anna-Maria Isola.

Hea rahaline olukord on osa vastanutest viinud täiesti uude maailma, mis tundub võõrana. Olles edetabelis ülespoole liikunud, võib olla raske leida ühist jututeemat töökohal, kus kolleegid on terve elu golfi mänginud ja maailmas ringi rännanud.

Samas võib olla keeruline jagada enda head rahalist seisu näiteks lapsepõlveperega, kes ikkagi vähemaga elavad.

Mia Tammelini sõnul võib rahast rääkimine üldiselt raske olla, kui oled õppinud sellest vaikima. Vaestes peredes on see sageli kombeks olnud.

Mitte kõiki ei kummita mineviku kummitused. Mõned vastajad ütlevad, et neile meeldib asjade ostmine ja raha kulutamine. Mõned ütlevad, et on õppinud vabanema kahjulikest mõtetest ja õppinud elust rõõmu tundma. See on aga nõudnud tööd.

Üks vastanutest on hakanud oma vaesuskogemustest kõva häälega rääkima, isegi kui vestluskaaslane on nördinud. See on nii Isola kui Tammelini väitel oluline. Vaesusest rääkimine võib olla hariv neile, kes pole seda kogenud. Sellel on sotsiaalne tähendus.

Väga halb on, kui asjadest ei räägita, sest siis võivad neist tekkida vaikimised, mis süvendavad ebavõrdsust, millega me ei oska toime tulla, ütleb Anna-Maria Isola.

Siin on soomlaste tsitaadid vaesuse mõju kohta:

„Suviti oli korteris üle 30 kraadi ööpäev läbi. Tundsin end aga süüdi, kui ostsin ventilaatori, et korteris oleks parem olla. Ventilaator maksis paarkümmend eurot.”

„Tihti jäävad vajalikud asjad ostmata, kuna ilma saab ka hakkama. Näiteks ei ostnud pikalt tolmuimejat, kuigi kassiga koos elades vähendab see karvade hulka.”

„Minul on sundmõte kontrollida iga päev rahalist seisu. „Kui raha enam juurde ei tule”, siis kui kaua pean säästudega vastu.”

„Ma ei suuda investeerida raha, kuigi seda oleks, kuna kogu aeg on ebakindlus, et raha on vaja millekski muuks.”

„Minul on kogu aeg selline asi alateadvuses, et toit saab otsa. See saadab mind iga söögikorra juures. Samast asjast on tingitud suur söömine buffet laudade juures. Et kui on makstud, peab sööma kogu raha eest.”

„Rahaline kindlustunne tundub justkui väär. Nagu ma poleks seda ära teeninud, kuigi olen teinud palju tööd selle jaoks.”

„Äratav olukord oli mõni aeg tagasi, kui olin ostmas uut tolmuimejat vana ja vigase asemele, mistõttu mõtlesin valjult, kas seda on vaja. Poiss-sõber soovitas mul teraapiasse minna.”

„Vaesus paistab sellest välja, et „paremad” asjad on neile teistele, neile õigetele inimestele mõeldud.”

„Läks aastaid, enne kui hakkasin omale asju lubama ilma mõtlemata, kas olen seda väärt.”

„Olen statistiliselt keskmise sissetulekuga, aga tunnenn end nagu kröösus. Tunnen end süüdi, kui ostan kallimat juustu või rõivaid.”

„Kui keegi tuttav palub raha laenuks, annan ilma kaalumata. Vahel on raha laenamine aga olnud kahjulik ja toonud probleeme.”

„Oma töökaaslaste seas tunnen, et olen pärit vaestest oludest. See on selline nähtamatu asi.”

„Ma ei tea, kuidas seda on märgata muude inimeste puhul, aga märkan kohe seda, kui inimene pole kunagi kogenud vaesust.”

„Olen kõrgema haridusega, tsiviliseeritud ja teen puhast tööd, ent kõrgema keskklassi hulgas tunnen end kehvalt, kui teised räägivad teisest eluasemest, linnamaasturitest ja investeerimisportfellidest.”

„Teisalt tunnen end halvasti ka seltskonnas, kus raske tööga kaasnevad karmid huvialad ja suur alkoholi tarbimine ning kus keelekasutus, füüsiline olek ja ruumi haaramine on agressiivsed.”

„Teraapias sain aru, et võin vaesuse identiteeti endas vähendada. Nüüd on sissetulek väike, aga olen suutnud säästa raha, et teha igasugu vahvaid asju ilma selle pärast põdemata.”

„Mul on pangas mitmed kontod eri eesmärkide jaoks. Ühe nimi on Elu, ja kui tahan minna sõbraga kohvikusse või osta midagi sellist, mis pole vältimatu, aga parandab enesetunnet, siis kasutan selleks Elu kontot.”