Külm sõda ei lõppenud kunagi, sest Venemaa jätkas pärast Nõukogude Liidu lagunemist luuretööd Lääne vastu. „Ukrainlased peavad eksistentsiaalset sõda kogu Euroopa pärast ja Lääs peaks kindad käest võtma,” ütles endine Hollandi luureohvitser Robert Spronk intervjuus LRT.lt-le.
Olete luures töötanud kolm aastakümmet. Kuidas on Venemaa salateenistused selle aja jooksul muutunud? Kas nad on Läänes tegutsedes muutunud julgemaks ja agressiivsemaks?
Seoses Ukraina sõjaga on inimesi, kes ütlevad, et me peaksime olema ettevaatlikud Ukraina toetamisel, sest me peame olema ettevaatlikud eskaleerumise suhtes ja me ei tohi provotseerida uut külma sõda. Minu jaoks on see naeruväärne.
Minu arvates ei lõppenud külm sõda kunagi. Jeltsini aastatel ei olnud Vene teenistused halvatud, kuid nende tegevuse intensiivsus välismaal oli väiksem. Ja pärast Putini võimuletulekut toimus nende tegevuses märgatav tõus, mida võiks võrrelda külma sõja hiilgeaegadega 70ndatel ja 80ndatel.
Nad on hoogustanud oma luuretegevust mitte ainult klassikalisel viisil, püüdes värvata inimesi Läänes ja/või mõjutada poliitilisi arenguid, vaid ka üha enam küberoperatsioone kasutades. Nad püüavad seda varjata, kasutades volikirju ja eraettevõtteid, mis töötavad Vene teenuste nimel, et õõnestada Läänt erineval viisil. Nad toetavad klassikalist luureoperatsiooni, kuid nad on integreeritud ka lääneriikide kriitilisse infrastruktuuri, sealhulgas tuumaelektrijaamadesse, energiavarustusrajatistesse, ettevõtetesse ja sadamatesse, mis on suur julgeolekuprobleem.
See on agressiivne ja seda tehakse ainult siis, kui valmistutakse täiemahuliseks sõjaks. Nii et need on märgid sõjaks valmistumisest ja see on väga vaenulik. Loomulikult püüame selle tuvastamisel ohtu vähendada ja võtta kasutusele kõikvõimalikud meetmed, et paigaldatud tarkvarast vabaneda. Õnneks on Läänes viimase paari aasta jooksul rohkem teadvustatud meie kaitsemeetmete tugevdamist nende Venemaa küberoperatsioonide vastu.
Nii et see on märkimisväärne erinevus minevikust. Varem oli SVR-il (Vene Välisluureteenistus) välisoperatsioonide monopol. Kuid praegu näeme, et FSB (Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus) ja GRU (Venemaa sõjaväeluureteenistus) on väga aktiivsed ka välismaal. Hollandis avastasime nende poolt päris agressiivsed operatsioonid.
Oht on märkimisväärne ja me peaksime olema valvel ja tegema kõik endast oleneva, et kaitsta oma huve ja kriitilist infrastruktuuri. Oleme selles üsna edukad ja me ei peaks kartma. Nad teevad ka vigu.
Üks asi, mida Lääne-Euroopa riigid tegid, oli vähendada Vene luureohvitseride kohalolekut saatkondades. Paljud neist saadeti lõpuks välja, kuid me saaksime teha rohkem ja viia nn Venemaa „diplomaatiline” kohalolek miinimumini. See peaks olema osa meie jõupingutustest nende isoleerimiseks ja nende pakutava ohu ohjeldamiseks.
Kas näete Läänes poliitilist tahet tunnistada, et Venemaa peab juba varjatud sõda ja kujutab endast eksistentsiaalset ohtu?
Ma arvan küll. Võttis omajagu aega, aga lõpuks saadeti Euroopa Liidust välja palju venelasi sellisel hulgal, mis enne sõda polnud mõeldav. Varem valitsesid pinged poliitiliste ja diplomaatiliste huvide ja majanduslike huvide vahel ning mõtlemine, et peaksime jääma rahulikuks ja mitte üle reageerima.
Kas teie arvates peaksid Lääne luureteenistused ennetavamalt võitlema?
Jah, ma arvan nii. Enne Ukraina sõda olime alati enam-vähem vastuvõtvas otsas, püüdes Venemaa luuretegevusele tsiviil- ja kaitsemeetoditega vastu seista. Kuid praegu seisame silmitsi sõjaga Ukrainas ja see kujutab endast ohtu kogu Euroopale.
Lääs peaks kindad käest võtma ja me peaksime kasutama omaenda luurevõimet ja seda, mida me nimetame varjatud võimeteks, et nende tegevusele aktiivsemalt vastu astuda. On nähtav rinne ja on nähtamatu rinne ning me peaksime andma oma osa ka nähtamatul rindel.
Milliseid konkreetseid samme soovitaksite?
Nende propaganda vastu võitlemine „vastupropagandaga”. See tähendab ajakirjanikega rääkimist ja meediat positiivselt mõjutada, et Venemaa elanikkond saaks Läänest uudiseid erapooletult. Külma sõja ajal kasutati idapoolse propaganda vastu võitlemiseks Raadio Vaba Euroopat ja kõikvõimalikke uudisteväljaandeid. Peaksime uuesti samale teele asuma.
See on delikaatne asi, aga mida rohkem me luureoperatsioonidega režiimi õõnestame, seda parem see on.
Ukrainlased peavad eksistentsiaalset sõda kogu Euroopa pärast. Nii et minu silmis on naeruväärne end selle ohu tõrjumisel tagasi hoida. Sa ei saa seda sõda pidada ühe käega selja taga. See, mida venelased meiega teha üritavad, on kuri, see on vaenulik. Seega peaksime vastama samamoodi.
Vastased võivad öelda, et see tooks kaasa eskalatsioonispiraali, mille käigus Moskva eskaleerib konflikti veelgi.
Mind üllatab alati sõna „eskalatsioon” kasutamine. Vaadake, mis Ukrainas toimub. Kui palju hullemaks võib minna? Muidugi on Läänes poliitikuid, kes kasutavad seda sõna, kui arutatakse uute relvasüsteemide tarnimist Ukrainasse. Aga vaadake kõiki kannatusi Ukrainas, tsiviilobjektide, haiglate pommitamist. Need on puhtad riikliku terrori aktid. Mida te mõtlete eskalatsiooni all?
See on selle sõja pidamiseks õige vaimu puudumise vorm. Peaksime lõpetama ka need lollid telefonikõned Putiniga, sest Lääne sõnadel pole Kremlis mingit tähendust. Nad naeravad selle üle seal. Nad tõlgendavad seda nõrkuse märgina.
Olete nimetanud Ukraina sõda eksistentsiaalseks. Kas olete mures, et Läänes kasvab sõjaväsimus ja poliitikud hakkavad oma toetust Ukrainale vähendama?
Risk on muidugi olemas. Lääne poliitilise juhtkonna väljakutse on hoida tuld põlemas ja selgitada Lääne elanikkonnale Ukraina sõja olulisust ja seda, miks me peame neid toetama. Sest kui me jätame ukrainlased maha ja laseme neil üksi seda sõda pidada, siis nad kaotavad ja lõpuks võidavad venelased.
Siis on oht, et vähemalt Lääne-Euroopa on väljapressimisele vastuvõtlik. Kas seda me tahame? Ei. Seega peaksime tagama, et ukrainlased suudavad selle sõja lahinguväljal võita.
