Malaysia Airlinesi lennuki MH 17 allatulistamine 2014. aastal ja beebi süles Putini kõne jälgimine 2022. aasta veebruaris. Need kaks sündmust võib kokku võtta põhjustena, miks Venemaa meediat ja välispoliitikat tundev ekspert ja King’s College’i teadur Jade McGlynn asus kirjutama raamatut „Vene sõda”.

Briti teadlase poolt viie kuuga koostatud teos süveneb Venemaa mõttemaailma ja põhjustesse, miks tuleks pigem rääkida Venemaa, mitte Vladimir Putini sõjast, vahendab Iltalehti.

Teadlane naljatleb, et ta ei õppinud 12-aastaselt vene keelt selleks, et kirjutada riigi kohta väiteid, mis kajastuvad nii tema lõputöös kui ka kahes tänavu ilmunud raamatus. Pärast kooli lõpetamist kolis ta Venemaale eesmärgiga elada seal oma elu lõpuni.

Huvi McGlynni praeguse uurimissuuna vastu tekkis aga 2014. aasta Ukraina revolutsiooni ajal. Politseivägivald ja võitlus inimväärikuse eest pakkusid teadlasele huvi, kuid tõeliseks pöördepunktiks nimetab ta lennuki MH 17 allatulistamist.

Ma arvan, et see oli minu jaoks radikaalne hetk, sest elasin seal (Venemaal) koos oma sõpradega ja sain aru, et nad toetavad avalikult Krimmi annekteerimist. Britina ei ole väga raske mõista inimesi, kes erutuvad keiserliku kättemaksu üle.

Ma võisin olla eriarvamusel ja arvata, et see on lubamatu, kuid ma sain aru, milles asi. Samamoodi ei nõustunud ma Donbassi sündmustega, kuid jällegi sain aru.

Malaysian Airlinesi lennuki allatulistamine ületas teadlase arusaama piirid. Asi polnud isegi mitte niivõrd šokeerivas allatulistamises, vaid selles, kuidas teda ümbritsevad inimesed reageerisid. Teadlase sõnul rääkisid tema tuttavad inimesed esimestel päevadel valjusti tõtt, kuni pakuti „alternatiivset tõde, mis neile rohkem meeldis”.

Ma arvasin, et see oli nii šokeeriv. Usun, et enamikul inimestel on loomulik arusaam sellest, mis on õige ja mis vale. Ma arvan, et on olemas sellised asjad nagu tõde ja sündsus. Ja oli tunne, et venelased on valel poolel, räägib ta.

McGlynn meenutab, kuidas surnukehad lamasid põldudel, ilma et keegi oleks neid ära toonud, kuni Ukraina võttis reisijate surnukehad enda valdusesse ja surnuid vääriliselt kohtles.

Selles oli midagi, mis mind puudutas ja ma ei saanud enam Venemaal elada. Hakkasime plaanima lahkumist, räägib naine.

McGlynn näeb konflikti kui osa inimese olelusvõitlusest. Ja nii näeb ta ka praegust võitlust Ukrainas.

Ja ma ei mõtle seda idealiseerivalt. Ukraina on vigane riik, paljud riigid on väga problemaatilised. Asi pole selles, et Ukraina oleks nii täiuslik või et Ukraina kui Euroopa riik võitleks barbaarse Aasia kultuuri vastu.

Ei, see puudutab ainult elementaarset inimväärikust. Ja see tekitas minus huvi selle teema vastu, räägib teadlane.

Kui agressioonisõda puhkes, oli McGlynn kahekuuse beebiga kodus. Ta ärkas öösel beebi pärast ja nägi Putini kõnet ja esimesi pilte Ukrainast.

See oli kummaline olukord. Kogu see koledus segunes vastsündinu süütusega, märgib ta.

Teadlane tundis, et tal on sõja põhjuste ja venelaste sõjaiha kohta midagi öelda ja selleks vajalikku teavet. Pealegi pani raamatu kirjutamine teda end kasulikuna tundma, samal ajal kui laps takistas tal ringi liikumist.

Raamatuprojekt hoidis mind rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal ka mõistuse juures, lisab McGlynn naerdes.

Soome väljaande eessõnas ütleb ta, et pildistas tütar Larat iga kuu 24. kuupäeval. Ainult veebruari pilt on puudu.

McGlynn ütleb, et teadis paar päeva enne tankide Ukrainasse veeremist, et sõda puhkeb. Kohe selle peale nendib ta, et Kiievi pommitamiseks valmistumiseks poleks enam ajast piisanud.

Ta ei paku lugejatele moraaliõpetust, „sest ta pole pastor”, vaid pigem heidab valgust asjadele, mis on viinud praeguse olukorrani. Tema sõnul oli just Briti meedia kujutatud tegelikkus kohe väga must-valge: ajakirjandus keskendus heale ja halvale. Läänes peeti sõja pooldajaid kas rumalateks, ajupestuteks või kurjadeks.

Kuid enamik tavalisi inimesi pole halvad ega head, vaid midagi vahepealset, räägib ta.

McGlynn ei usu, et Venemaa ühiskonnas on midagi „eriti erakordselt valesti”. Vene narratiiv riigist ja Venemaa rollist maailmas võrreldes teiste riikidega on „moraalselt vale”, kuid McGlynni sõnul on hukkamõistmisest olulisem püüda mõista, mis Kremli retoorikas on atraktiivset.

Usun, et paljud asjad, mida me Venemaal näeme, on lihtsalt vägivaldsemad versioonid sellest, mida me oma ühiskonnas näeme, räägib ta.

Raamatu jaoks on intervjueeritud nii Venemaa kui Ukraina kodanikke, riigiteenistujaid ja välispoliitika eliiti. Töö eesmärk on heita valgust eelkõige propagandale ja näidata, et Läänes on sõja puhkemise põhjuseid otsitud valedest kohtadest.

McGlynn ütleb, et intervjueeris eelkõige inimesi, kes toetavad sõda „personaalsetel põhjustel”, mitte näiteks otseselt propaganda tulemusena. Lääne omadest erinevad seisukohad ei puuduta alati propagandistide äärmuslikke seisukohti, vaid hoopis teistsugust seisukohta.

Neil on sümpaatiad, mis erinevad meie omast. Või võivad nad isegi meie omadega väga sarnased olla, aga me lihtsalt otsustame seda mitte näha, räägib teadlane.

Teadlane nendib, et propaganda iseenesest ei tööta, isegi kui seda kõikjal kuulutatakse, kui vaadetel pole rahva seas haaret.

See kõik on seotud mõttemaailma aeglase kujundamisega. Oma raamatus avab ta veelgi detailsemalt, kuidas on üles ehitatud Venemaa riigimeedia, et osavalt vaatajaid mõjutada. Kuigi teledebatte reklaamitakse tuliste debattidena, on kõik osalejad tegelikult ühel meelel agressioonisõjas. Samas keskendutakse eelkõige välismaa teemadele, millest tavavaataja teab ilmselt vähem kui siseasjadest ja pilti on lihtsam mõjutada.

Lisaks toetab saadete märgiline keel teatud mõttepiltide teket, isegi kui sellel pole otsest pistmist saate sisuga. McGlynn toob välja näiteks Mariupoli võitlejaid käsitlevates saadetes korduvalt televisioonis haakristi näitamise.

Miks see resoneerib? Tahtsin aru saada ja see viis mind selle raamatu kirjutamiseni, ütleb McGlynn.

Teadlane nendib, et kümne Venemaal veedetud aasta jooksul kohtas ta rohkelt inimesi, kes arvasid, et Ukraina pole oma riik. Eriti väljaspool Moskvat on seda tüüpi vaadete domineerimine suurem. Asi pole selles, et igaüks neist unistaks ukrainlaste hävitamisest, aga nad võivad näiteks arvata, et Ukraina on läänele lähenemist otsides Venemaa reetnud.

Kuigi nad moodustasid enamuse inimestest, kellega kohtusin, ei tähenda see, et enamik inimesi, keda kohtasin, olid raevukad genotsiidi pooldajad või hullud.

Vene rahva arvamusküsitlusi on peetud ebausaldusväärseks ja ei saa väita, et need annaksid realistliku pildi rahva vaadetest näiteks Putini populaarsuse või rahva suhte kohta sõjasse, kuna arvatakse, et kodanikud valetavad enda turvalisuse nimel.

McGlynni arvates tuleks Venemaa arvamusküsitluste puhul keskenduda muutuste uurimisele: kui küsitlustes on näha selget hüpet, võib seda pidada hoiakute muutumise märgiks. Ta toob näidetena Putini toetuse tõusu veebruaris, kui algas agressioonisõda, ja toetuse languse „sõjalisele erioperatsioonile” septembris, kui president mobilisatsiooni välja kuulutas.

Kas need on õiged näidud? Me ei saa teada. Aga huvitav, kuidas need sündmustega seoses muutuvad, räägib teadlane.

Ma arvan, et see on ohtlik järeldus, mille mõned on juba teinud, et kuna me ei saa arvamusküsitlusi täielikult usaldada, tähendab see, et inimesed on sõja vastu. Kahjuks on väga vähe tõendeid selle kohta, et see nii on, lisab teadlane.

Oleksin tänulik tõendite eest, et alates 2014. aastast on olemas ulatuslik sõjavastasus, tunnistab McGlynn.

Osa toetusest lähtub sellest, et venelastel on võimalus kogu sõda eirata. Riigi valitsus teeb kõvasti tööd selle nimel, et sõda ei mõjutaks venelaste igapäevaelu ning erinevalt Ukrainast on Venemaa suutnud vägivalla osas silmad kinni pigistada.

Kui alustada aastast 2014 ja Krimmi annekteerimisest, siis McGlynni sõnul toetas enamus Venemaa tegevust, isegi kui nad Putinit ei toetanud. Näiteks leiti teadlase sõnul okupatsioonile tuge Putini poliitika poolt rõhutud vikerkaare kogukonnas.

Aastatel 2012 ja 2014 tugevnenud domineeriv vene identiteet ei olnud teadlase sõnul üksi Putini looming, vaid president lõi selle koos kodanikega.

See oli midagi, mida kogukond soovis erinevatel põhjustel ja kõik need põhjused ei ole halvad või pigem head või halvad. Inimesed vajavad lihtsalt selget identiteeti. Ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist polnud midagi sellist, kuigi Jeltsin seda proovis.

Venemaa endine president Boriss Jeltsin keskendus rahvuslikule identiteedile, Putin aga valis identiteedi koostisosad mõnest põhiteemast, millest olulisim on tugev ja võimas Venemaa, millel on globaalses maailmas oluline roll.

Lisaks ühendas rahvast mälestus alandusest ja riigi lõhestamisest. Venemaal tunti, et väline jõud võttis suurriigi uhkuse ja territooriumid jõuga ära. McGlynn kahtlustab, et Krimmi hõivamine oli paljude jaoks käegakatsutav märk Venemaa hiilguse taastamisest.

Meid alandati 90ndatel ja meid alandati, kui proovisime minna Lääne teed. Aga Putin on meid üles tõstnud ja Venemaa taas suureks teinud. Vaata, me saime isegi Krimmi tagasi, kirjeldab McGlynn Venemaal valitsevat narratiivi.

Just neil põhjustel ei näe McGlynn sõda Putini sõjana, vaid Venemaa sõjana. Sellegipoolest usub ta, et kui Putin võimult kõrvaldataks, ei jätkuks sõda ilmtingimata 2022. aasta veebruaris alanud kujul. Vaevalt kaoks aga püüdlus Ukraina üle domineerida.

Kui Putin sureb, ennustab McGlynn Venemaal võimuvõitlust, milles vastamisi lähevad „konventsionaalse, s.o praeguse liini” ja „kõige radikaalsema, isegi totalitaarse mudeli” pooldajad.

Ma arvan, et me ei näe Venemaal mingeid radikaalseid muutusi, kui just Ukraina ei võida kuidagi sõda, võitmiseks on erinevaid viise. Kõige viimases järjekorras tahaksid venelased näha võimul läänemeelset valitsust.

Asi pole selles, et venelased ei taha demokraatiat, nad lihtsalt ei taha läänelikku valitsusversiooni. Täiesti arusaadav, ka läänes pole paljud meie süsteemiga rahul, märgib teadlane.

McGlynni huvitab eriti see, mis suunas vene rahvuslus areneb.

Sõda traumeeris ka Venemaad. Riigis on palju veterane, kellest ei hoolita, sest riigi hoolekandesüsteemis on palju probleeme. Lisaks sellele tegutsevad riigis mitmed vabatahtlike tsiviilrühmad, kes aitavad sõda võimalikuks muuta, hoolitsedes muuhulgas oma lähedaste varustuse eest.

Loodan, et ma eksin. Loodan, et raamat on vale. Loodan, et kõik, mida minu viimase 10 aasta uuringud on näidanud, on vale, ütleb McGlynn naeratades.

Ta ei näe aga, et Venemaal tuleks võimule areng, mis oleks tegelikult venelastele kasulik või parandaks nende elutingimusi.

Üldiselt ei usu McGlynn, et Venemaa liigub ka pärast Putinit sellises suunas, et Lääs saaks üles ehitada riigiga tasakaalustatud koostöö või kooselu. Ja selleks peab valmistuma, isegi parimat lootes, resümeerib teadlane.

Ja kui ma eksin, on see suurepärane. Saame alustada lepitusprotsesse, keskenduda Ukraina vajadustele ja ehitada üles mingisugune kooselu Venemaaga. Aga kui mul on õigus ja me oleme valinud teise tee, oleks see katastroof.