Mõte, et Ukraina väed, kellel puudub õhutoetus, tungivad läbi Venemaa kaitseliinide, oli algusest peale pigem Hollywoodi süžee kui reaalsus. Kuid kolm kuud pärast vastupealetungi on Ukraina president Volodõmõr Zelenski ja tema valitsus olukorras, kus ei ole saavutatud soovitud otsustavat läbimurret – ja nad valmistuvad pikaleveninud sõjaks.

Ukraina relvajõud on viimastel nädalatel riigi lõunaosas saavutanud aeglast, kuid märkimisväärset edu, sealhulgas esimese torke Venemaa tohutusse kaitseliini. Kuid mõned Lääne pealinnade ametnikud kahetsevad, et Kiiev ei ole suutnud kasutada võimalust, mida pakuvad Lääne relvavarud ja võimalik, et poliitilise toetuse tipphetk, vahendab Financial Times.

Veelgi enam, kasinad tulemused on paljastanud lahkhelid Kiievi ja mõne Lääne ametniku vahel sõjalise strateegia üle.

Mõned USA ametnikud on kurtnud eraviisiliselt meediale, et Ukraina ei suutnud väljaõppel hallata moodsaid operatsioone, mis ühendavad mehhaniseeritud jalaväge, suurtükiväge ja õhutõrjet ning on oma tegevuses liiga riskikartlik.

Ukraina ametnikud on samal ajal juhtinud tähelepanu sellele, et Ameerika väed pole ise kunagi korraldanud operatsioone sellistel lahinguväljadel nagu Ukraina oma, ilma õhuüleolekuta, Venemaa suuruse ja kaliibriga sõjaväe ning mõne selle kõige arenenuma relvastuse ja sõjatehnoloogia vastu.

„Näidake meile vähemalt üht Ameerika armee ohvitseri või seersanti, kes on sellest [M777 haubitsast] tulistanud näiteks 5000 kuni 7000 mürsku,” ütles Ukraina suurtükiväeüksuse patarei komandör Viktor juulikuus Ukraina idaosas väljaandele Financial Times, viidates USA poolt tarnitud relvale, mis on aidanud tema vägedel Vene vägesid täpsemalt sihtida.

USA kindral Mark Milley ütles pühapäeval BBC-le, et kuigi Ukraina väed liiguvad nüüd edasi, oli neil võib-olla jäänud vaid kuu kuni kuus nädalat vastupealetungi jätkamiseks enne sügisvihmade saabumist. See oli selline kommentaar, mis ärritab Ukraina ametnikke, kes märgivad, et Ukraina lõunaosas, kus toimub peamine vasturünnak, on suhteliselt kuiv ja talved vähem karmid kui ülejäänud riigis.

„Me ei ole Aafrika, kus on vihmaperiood,” irvitas Ukraina sõjaväeluure ülem kindralleitnant Kõrõlo Budanov eelmisel laupäeval Kiievis Jalta Euroopa strateegia (YES) konverentsil.

Kuid keset selliseid märkusi valitseb Ukraina ametnike seas suurem realistlik vaade, et sõda saab olema aeglane. Küsimus on selles, kas Ukraina läänepoolsed toetajad, kel on relvavarud lõppemas, on pühendunud riigile pikema aja jooksul toetuse ja laskemoona andmisele.

Pärast vastupealetungi algseid suuri kaotusi on Ukraina pöördunud tagasi kurnamissõja juurde – rünnates vaenlast rindel suurtükkidega ja hävitades varustusliine kauglöökidega, kasutades samal ajal väikeseid jalaväe rünnakuid Venemaa positsioonide tagasivõtmiseks.

Kuigi mõned NATO liikmed tunnevad muret, et selline kurnav lähenemine kõlab nagu vana nõukogude mõtteviis, siis Ukraina ametnikud ja Lääne analüütikud, kes on selle suve lahinguid uurinud, väidavad, et see sobib paremini kohapealsete tingimustega, sealhulgas Venemaa raskete kindlustuste ja tihedate miiniväljade ning Ukraina õhutoetuse puudumise ja droonide kasutamisega, mis paljastavad lahinguväljal kõike.

Ukraina uuel strateegial on olnud mõningast edu, kuid see kulgeb parimal juhul aeglaselt ilma äkilise Venemaa kokkuvarisemiseta. Ühtlasi sõltub see sellest, kas Ukraina liitlased suurendavad laskemoona ja muu varustuse tootmist, et pidada kurnavat sõda.

„Kehv arusaamine sellest, milline on Ukraina sõjaline tegevus ja operatsioonikeskkond, võib Lääne ametlikes ringkondades põhjustada valesid ootusi, valesid nõuandeid ja ebaõiglast kriitikat,” ütlevad sõjaväeanalüütikud Michael Kofman ja Rob Lee vasturünnakut puudutavas raportis.

Kuid nemad, nagu ka teised analüütikud väidavad, et Ukraina peab oma vastupealetungist õppust võtma, et saaks jätkata Vene vägede tagasilöömist mööda 1000 km pikkust rindejoont, võib-olla ka järgmise aastani ja pärast seda. Samal ajal väidavad nad, et Kiievi liitlased peavad tunnistama puudujääke oma väljaõppes ja Ukraina vägede varustamisel, mis on aidanud kaasa pettumustele rindel.

Kui USA ja Euroopa juhid peavad olema Ukraina kõrval nii kaua kui vaja, nagu nad korduvalt tunnistavad, peavad nad olema palju süstemaatilisemad ka suurtükkide, lennukite ja väljaõppe pakkumisel.

Briti armee strateegilise väejuhatuse juht kindral James Hockenhull ütles teisipäeval, et ta ei usu, et Ukraina pealetung oli „ühekordne lask”, kuid Kiievi liitlaste jaoks on hädavajalik „jätkata laskemoona, relvade ja väljaõppe pakkumist”. „Kui me seda ülesannet ei täida, on märkimisväärsed riskid,” märkis ta.

Ukraina ründab mitmes suunas. Selle peamine suund on olnud lõunapoolne Zaporižja oblastis Orihivis. Just sealsel lahinguväljal jäi vastupealetungil eesliinil olnud 47. mehhaniseeritud brigaad operatsiooni esimestel nädalatel juuni alguses hätta.

Hirmutavate miiniväljade tõttu – mõnel pool kuni viis miini ruutmeetri kohta, väidavad sõjaväeametnikud – sattusid ukrainlased Venemaa helikopterite ja raskekahurväe rünnaku alla. Varsti pärast seda ilmusid pildid purustatud ja mahajäetud Lääne varustusest, sealhulgas Leopard 2A6 tankidest ja jalaväe lahingumasinatest Bradley. Teatavasti hukkus või sai raskelt vigastada kümneid sõdureid.

Ukraina ja Lääne ametnike sõnul moodustasid kaotused peaaegu viiendiku NATO vastupealetungi avapäevadel mais ja juunis ette nähtud komplektist ning sundis Kiievit oma tegevuse peatama ja oma strateegia ümber mõtlema.

Ukraina on keskendunud samale piirkonnale, kuid on muutnud taktikat – katsetelt mehhaniseeritud rünnakuga läbi lüüa Venemaa kindlustatud kaitseliinidest, keskendudes kurnavale lähenemisele, kasutades raskekahurväge vaenlase vägede löömiseks ja vabastades tollikaupa teed jalgsi liikuvatele sõjaväelastele.

„Kurnamissõda ei anna suuri uudiseid, kuid see kasutab Ukraina tugevaid külgi, samas kui katsed sellistes keerulistes tingimustes ründemanöövreid laiendada ei tee seda,” ütlevad Kofman ja Lee.

Kolm kuud pärast neid algseid tagasilööke on Ukraina hoogu saanud pärast Venemaa esimese kaitseliini läbistamist riigi lõunaosas asuvas Robotõne külas ja üritab nüüd murrangut laiendada, sest kasvavad ootused vallutada Verbove küla enne Tokmaki linna poole edenemist – mõlemad asulad on Zaporižja oblastis.

Tokmaki haaramine oleks märkimisväärne samm Venemaa niinimetatud maasilla läbilõikamise suunas, mis on ülioluline tarnetee, mis ühendab Venemaa edelaosa Rostovi oblastit okupeeritud Ukraina lõunaosa ja Krimmiga.

Oma teise ründesuunaga pressivad Ukraina väed Velika Novosilkast lõunasse, kus nad püüavad jõuda Aasovi mere sadamalinna Berdjanskini. Vaatamata sellele, et õnnestus haarata käputäis väikeseid külasid, on areng seal olnud aeglane ja suures osas seiskunud alates augusti keskpaigast.

Bahmuti ümbrus on samuti fookuses. Vene väed vallutasid linna mais pärast 10 kuud kestnud lahingut, mis muutis linna rusudeks. Kuid võitlus selle ümber ei lõppenud ja ukrainlased on meeter-meetri haaval selle põhja- ja lõunatiival territooriumi tagasi haaranud, liikudes sel nädalal Klištšiivka ja Andriivka küladesse, kindlustades samal ajal linna ümber olulisi teid.

Ainult riigi kirdeosas asuvas Serebrjanski metsas, mis ulatub ida suunas Moskva vägede poolt praegu okupeeritud strateegilise Kreminna linnani, on venelased asunud pealetungile. Ukraina ametnike ja analüütikute sõnul on selle rünnaku eesmärk püüda tõmmata Kiievi vägesid lõunateljelt ja suruda neid läände, Oskili jõe taha, mis on looduslik kaitsebarjäär, ning vallutada tagasi territoorium Donetski ja Harkivi oblastis, kust venelased tõrjuti välja Ukraina ulatusliku vastupealetungi käigus aasta tagasi.

Nendes rasketes lahinguvälja tingimustes pidasid Ukraina väed võimatuks järgida NATO kombineeritud relvasõja doktriini – jalaväe, soomukite, suurtükiväe ja õhukaitse koordineeritud tegevust. Kofman ja Lee ütlevad, et nad oskavad kõige paremini võidelda väikestes väga manööverdusvõimelistes ründeüksustes. Neil on raskusi, et juhtida operatsioone kõrgemal tasemel kui kompanii (200 meest) või isegi rühma (20–50) tasemel. Kui aga Ukraina väed soovivad ära kasutada mis tahes auke Venemaa kaitses, peavad nad koordineerima suuremaid jõude ja selleks on vaja paremat väljaõpet.

Senise vastupealetungi üks peamisi õppetunde on analüütikute sõnul see, et Ukraina vägede Lääne väljaõpe, mis kestab enamasti viis nädalat on liiga lühike. See ei ole kohandatud sellele, kuidas Ukraina kõige paremini võitleb, ega kohapealsete tingimustega, nagu läbimatud miiniväljad või kindlustused. Ja see toimub ilma Ukraina eesliinide kohal hõljuvate droonideta.

„Kui ma teeksin ainult seda, mida [Lääne sõjaväelased] mulle õpetasid, oleksin surnud,” ütleb 78. polgu eriüksuste ülem Suleman. Ta ütleb, et on treeninud koos Ameerika, Briti ja Poola sõduritega, kes kõik andsid „mõnda head nõu”, aga ka „halba nõu”… nagu nende viis kaevikuid puhastada. Ütlesin neile: „Poisid, see tapab meid.”

Briti Ühendatud Kuningliku Teenuste Instituudi (Rusi) analüütikud Jack Watling ja Nick Reynolds, kes uurisid kahenädalast Ukraina operatsiooni kahe riigi lõunaosas asuva küla tagasivõitmiseks, väidavad hiljutises raportis, et lahingutegevus näitas vajadust suurema kollektiivse väljaõppe järele — aidata brigaadi tasemel planeerimist ning rühma- ja kompaniiülemaid.

Samuti on küsimus, kuidas Ukraina oma paremad väed paigutab. Mõned USA ametnikud kritiseerisid Ukrainat selle aasta alguses liiga paljude kogenud võitlejate kulutamise eest riigi idaosas asuva Bahmuti linna mõttetu kaitse peale. Poola organisatsioon Rochan Consulting, kes andis samuti põhjaliku hinnangu vastupealetungile, väidab, et Ukrainal oleks sel suvel läinud paremini, kui ta oleks kasutanud NATO relvastusega varustatud kogenud brigaade, mitte äsja väljaõpetatud brigaade.

Watlingi ja Reynoldsi sõnul on Ukraina oma NATO-standarditele vastava suurtükiväega muutunud paremaks vaenlase suurtükiväe avastamisel ja hävitamisel vastupatareide tulega, mis on ülioluline eelis, mis võib aidata kompenseerida Venemaa suuremat arvu kahureid. Kuid Ukraina eelis säilib vaid siis, kui tema lääneliitlased laiendavad laskemoona tootmist ja vähendavad nende suurtükiväesüsteemide arvu, mida Ukraina väed peavad kasutama. Samuti vajab ta oma jalaväe kaitsmiseks rohkem miinitõrje tehnikat ja soomusmasinaid.

Lõpetuseks märgivad analüütikud, et Vene väed jätkavad oma vaenlastelt õppimist ja taktikate kohandamist, olgu selleks varustusliinide hajutamise, droonide ulatuslikuma kasutuselevõtu või Ukraina rünnakute tõrjumise kaudu.

Venemaa „suur eelis võrreldes 18 kuu taguse ajaga on see, et nad [nüüd] austavad meie vägesid ja mõistavad meie tegelikku jõudu, ütleb Ukraina ametnik.

„Paindlikkuse osas on meil endiselt eelis. Nemad on üsna konarlikud ning [nende juhtimisstruktuur] on endiselt väga vertikaalne – see tähendab, et muutustega kohanemine võtab kauem aega,” ütleb sõjaväeluure ülem Budanov. „Me ei tohi neid alahinnata; me ei tohi neid rumalaks pidada. Nad on teinud mõningaid muudatusi, näiteks droonide massilise kasutamisega. Nad kohanevad, see on fakt.”

Oma kaevikute, suurtükirünnakute ja veriste jalaväerünnakutega võib Venemaa sõda Ukraina vastu sageli paista kui sünge meenutus esimest maailmasõjast. Kuid sellel on ka uus tehnoloogia.

Seda rõhutades meenutab tehnoloogia ja digiteerimise eest vastutav Ukraina peaministri asetäitja Mõhailo Fedorov hiljutist ministrite kohtumist, mis toimus Zoomi kaudu. Ta jälgis kohtumise otseülekannet oma ekraani ühel küljel, samal ajal voogesitades teiselt poolt reaalajas droonikaadreid Ukraina vägedest, kes hävitasid Venemaa õhutõrjesüsteemi.

„Ukraina kirjutab uut sõjaajalugu ja uut droonidoktriini,” räägib Fedorov väljaandele Financial Times.

Selle suve lahingud on paljastanud droonide elulise tähtsuse mõlemale poolele nii luure kui ka rünnaku jaoks. Sõda erineb põhimõtteliselt varasematest konfliktidest, kuna droonide levik tähendab, et lahinguväli on „reaalajas mõlemale poolele täiesti nähtav”, ütles YESi konverentsil sõjaväeluure juhi asetäitja Vadim Skibitski. Kiiresti paljastatakse eelkõige manöövrid soomukitega.

Ta ütles, et tankide kolonni hävitamiseks võib kuluda vaid 10 minutit – alates asukoha tuvastamisest kuni suurtükiväele teatamise ja löögini.

Iga Ukraina üksus läheb rindejoonele oma droonidega, sageli Hiinas toodetud paarsada dollarit maksvate tsiviilluuredroonidega või nn inimese vaatega võistlusdroonidega [peakomplektiga töötav], mis võivad kanda plahvatusohtlikku laengut. Ukraina väed põletavad erakordselt suurel hulgal droone, kui nad ründavad Venemaa liine ja varustust ning Kiievil on raskusi nõudlusega sammu pidada. Rusi hinnangul kaotab Ukraina kuus kuni 10 000 drooni.

Samal ajal on Venemaa väed jõudnud Ukrainale järele kaubanduslikult toodetud droonide kasutamises ja neil on endiselt palju sõjalisi vahendeid. Venemaa kamikaze-droon Lancet-3, mis suudab oma sihtmärke iseseisvalt jälgida ja neile vastu lennata, on osutunud eriliseks ohuks, millele Ukrainal pole vastast.

Endine Ukraina kaitseminister Andri Zagorodnjuk ütleb, et Ukraina ei ehita piisavalt oma droone, kuigi üritab tootmist laiendada. „Oleme väikese vahega maas võidurelvastumises,” ütleb ta. „Droonid muudavad teised relvasüsteemid täiesti üleliigseks.”

Fedorov ütleb, et Ukraina on sõja algusest alates suurendanud kodumaist droonide tootmist 100 korda. Riik lõi droonide masstootmise koordineerimiseks spetsiaalse peakorteri ja loodab tarnimisel vabaturule, kus paljud kommertspakkujad suunavad oma seadmed ühele hankeplatvormile. Ukraina laiendab ka kodumaist komponentide tootmist.

Fedorovi sõnul on Ukraina eelis Venemaa ees kiirus, millega eesliini droonioperaatorid edastavad oma tehnilistele meeskondadele teavet jõudluse, kaotuste ja taktika kohta. „Järgmine arendusetapp ei ole tehnoloogia ise, vaid selle kasutamine,” ütleb ta.

Kuigi Ukraina arendab oma droonide võimekust, loodab ta kauglöökide puhul endiselt oma liitlastele. Kiievis kasvavad lootused, et Washington nõustub peagi saatma ATACMS-i rakette, mille lennuulatus on 300 km. See võib vabastada Saksamaa heakskiidu oma tiibraketile Taurus, kuna Berliin kipub ootama, kuni USA teeb relvaotsuseid esimesena.

Ukrainlased väidavad, et nad on teinud Venemaa sõjamasinale rohkem kahju kui välja paistab just rünnakutega, mis hõlmavad droone ja Lääne poolt tarnitud rakette Himars ja Storm Shadow, mis sihivad selle tagalat. Ukraina raketid tabasid kolmapäeval Musta mere äärses okupeeritud sadamalinnas Sevastoopolis Venemaa mereväe laevatehast, kahjustades vähemalt kahte kuivdokkides remondis olevat sõjalaeva.

Järgmisel aastal saab Ukraina tõenäoliselt oma esimesed hävitajad F-16. Kofman ja Lee ütlevad, et nad aitavad Ukrainal lõpuks õhuruumis võidelda, tõrjudes sellega Venemaa lennukid rindejoonelt tagasi, kuid ei anna tingimata õhus üleolekut.

Lõppkokkuvõttes otsustab sõja käigu see, kuidas kumbki pool haldab oma isikkoosseisu-ja varustuse reserve. „Meie suur probleem on jätkusuutlikkus,” ütleb Ukraina ametnik. „See on ressursside sõda.”

„Ukraina ja Venemaa on tasavägises mängus, kus kummalgi poolel pole otsustavat eelist. Sellest saab pikk sõda ja Ukraina on praegu segaduses selle keskosas, mis juhtub igas suuremas konfliktis,” ütleb üks kõrge Lääne ametnik.

„Sõjaväelased saavutavad väga harva otsustavaid tulemusi, nad võidavad lahinguid,” lisab ametnik. Sellistes kurnavates konfliktides nagu käesolev, „võidavad sõja majandused”.