Rohkem kui 16 aastat tagasi valmis Soomes hirmuäratavalt täpne pilt vägivalla ja terrori teele laskuvast Venemaast.

Isegi nii hirmus, et tegijad ise pehmendasid oma hinnangut kõnekate väidetega:

„Kas selline stsenaarium on üldse võimalik?”

„Stsenaarium ei ole ilmselt kellegi eesmärk. Isegi eliidile pole see kuigi positiivne tulevikupilt.”

Jaanuaris 2007 avaldati Soomes ambitsioonikas raport Venemaa 2017: kolm stsenaariumi. Parlamendi tulevikukomisjoni tellitud raportis hindasid mitmed eri valdkondade teadlased ja eksperdid idanaabri arengusuunda.

Raporti „nael” oli, nagu nimigi ütleb, kolm erinevat stsenaariumit, mis hindasid, kus Venemaa võiks olla kümne aasta pärast ehk aastal 2017. Esimene stsenaarium kandis pealkirja Energeetikateadmistega globaalseks mõjutajaks, teine ​​on Mitmekülgne Mosaiik-Venemaa.

Kolmas ja viimane oli kõige süngem stsenaarium, mis kandis nimetust Kõva jõu Venemaa/ Tugeva jõu Venemaa.

Tagantjärele mõeldes läks see jahmatava täpsusega täppi.

16 aasta taguses ohupildis on 2017. aasta Venemaad kujutatud jõu ja hirmuga valitsetava autoritaarse riigina, kus demokraatia ja meedia on Kremli eliidi survel alla surutud.

Selle järgi on Venemaal umbusk ja usaldamatus eriti lääneriikide suhtes levinud.

„Venemaa suhtumises välismaalastesse on palju märke kahtlustavast õhustikust. Välistegijaid tõlgendatakse Venemaa-vaenulikena ja isegi Venemaa probleemide põhjustajana. Eelkõige kahtlustatakse humanitaarväärtuste kaitsva loori all tegutsevat vandenõu, mis ohustab Venemaa riiklikku suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust,” seisab 2006. aastal koostatud stsenaariumis.

Lisaks esitletakse Venemaad riigina, kus rahvusviha mängib ühiskonnas märkimisväärset rolli.

„Eliit on enda vastu suunatud kriitika muutnud vihkamiseks teiste rahvaste vastu, nii riigis kui ka väljaspool… Sõdasid Lõuna-Kaukaasias ja mujal peetakse patriootlikus vaimus Vene elanikkonna kaitseks. Salapolitsei operatsioonide eesmärk on hoida Kesk-Aasia ja Ukraina Venemaa mõjusfääris. Valgevenega on üles ehitatud tihe liitriik,” seisab raportis.

Stsenaariumi täpsust märgiti Ilta-Sanomate artiklis juba aastal 2016. Venemaa oli selleks ajaks alustanud sõda Gruusias (2008) ja tunginud Ukrainasse Krimmi poolsaarele (2014).

Sama märkuse prognoosi täpsuse kohta teeb täna ka Ukraina sõda jälginud militaarekspert, erukolonel Juhani Pihlajamaa.

Pihljamaa tuletab meelde, et aruandes peeti kolmandast tõenäolisemaks kaht teist stsenaariumi. Süngeim hinnang oli aga ainus, mis tabas märki.

Kui lugeda stsenaariumit sõna-sõnalt, siis ei leia ainsatki viga, mis poleks täna nii hull kui 16 aastat tagasi arvati, nendib Pihlajamaa.

Pihlajamaa kirjutas esmaspäeval väljaandes Demokraatti ilmunud kolumnis ähvardava pildi tabamise täpsusest. Pihlajamaa arvates on nii õige stsenaarium „tähelepanu köitev”.

See võtab arvesse paljusid teemasid, nii nagu Venemaa areng on kulgenud aastatel 2014–2022.

Pihlajamaa pöörab erilist tähelepanu 2007. aasta pessimistliku hinnangu kohaselt Venemaal levinud umbusalduse ja ebakindluse õhkkonnale nii eliidi kui ka rahva seas.

Loomulikult seostatakse ebakindlust kodanike õigusriigi täieliku puudumisega. See tähendab, et võimu- ja kohtuotsused viiakse ellu nii, nagu keegi teine ​​soovib, mitte lähtudes meile harjumuspärastest protsessidest, märgib Pihlajamaa.

Pihljamaa sõnul oli seda meelevaldset suunda näha juba 2003. aastal Putini oponendiks olnud ärimees Mihhail Hodorkovski vahistamises ja Tšetšeenia sõjas toime pandud inimõiguste rikkumistes.

Hodorkovski arreteerimine käivitas arengu, et keegi pole kaitstud, kui keegi otsustab teid rünnata, märgib Pihlajamaa.

Ka Soomes pole Vene paranoia ajal turvaline, rõhutab Pihlajamaa.

Militaarekspert tuletab meelde, kui ettearvamatu Venemaa praegu on. Ta toob eeskujuks Ukraina sõja, mille täielikku realiseerumisse ei uskunud peaaegu keegi – ka Pihlajamaa ise – isegi sõja alguses.

Igal juhul tungis Venemaa Ukrainasse – kuigi sellel polnud mõtet.

Kõik põhjused, mida ma enne sõja algust ütlesin, olid sõja mittealgamise poolt. Ja nüüd, kui sõda on alanud, kehtib sama mõttekäik endiselt. Ükski Venemaa ponnistus pole olnud edukas, kuid siiski seda tehti, ütleb Pihlajamaa.

Pärast sõja algust ja NATO-ga liitumist on Venemaa suhtumine Soome muutunud senisest oluliselt vaenulikumaks. Riik on esitanud oma läänenaabri vastu arvukalt räigeid süüdistusi ja propagandat, sulgenud konsulaadi ja saatnud välja diplomaate.

Pihlajamaa hinnangul peab Soome valmistuma Venemaa ohu tõttu äärmuslikeks meetmeteks. Pihlajamaa hoiatab oma Demokraatti kolumnis Soomet Venemaa võimalike valimiste mõjutamiskatsete ja isegi Kremlile ebameeldivate kandidaatide mõrvamise eest.

Tahtsin sellega diskussiooni ja mõtteid ärgitada. Risk on väga väike, kuid see pole võimatu, ütleb sõjaväeekspert.

Pihlajamaa sõnul näitavad viimastel aastatel Euroopas toimunud salapärased surmad (näiteks Aleksandr Litvinenko) ja mürgistused (näiteks Sergei Skripal), kui halastamatult on Venemaa valmis tegutsema ka teiste riikide territooriumil.

Kui meile öeldakse, et Soomes ei saa sama juhtuda, siis siis mitte. Meil on ees presidendivalimised ja pikk NATO piir Venemaaga, märgib Pihlajamaa.

Pihlajamaa rõhutab, et ta ei pea silmas, et Venemaa üritab Soome presidendikandidaate elimineerida. Kuid peab olema valmis muudeks mõjutamiskatseteks.

Meil ​​on mõjutajaid, kes on mõjukamad kui näiteks Johan Bäckman või Janus Putkonen. Saab lisada suhtlusse oma sõnumi, märgib erukolonel.

Pihljaamaa arvab, et Venemaa võiks püüda tugevdada enda poolt soodsaks peetavate kandidaatide positsiooni propaganda ja mõjutamise abil, millistel teemadel valimistel räägitakse. Vahendid selleks võivad olla näiteks uued sõjalised territoriaalsed vallutused või varjupaigataotlejate saatmine Balti riikide ja Soome piiridele.

Seal (Venemaal) on võimalik nii kerge haldusotsusega nentida, et me ei järgi enam vanu reegleid. Kui selline olukord peaks tekkima valimiste ajal, saaks presidendivalimiste teemat üsna lihtsalt muuta. Me ei saaks enam ise valida, mida arutame, räägib Pihlajamaa.