Ühel maiõhtul sai Helsingi piirkonnas elav Anna telefonikõne, mida ükski lapsevanem ei soovi kunagi saada.
Äsja 17-aastaseks saanud poiss rääkis, et teda rööviti hetk varem, kui ta sõpradega aega veetis. Üsna ootamatult oli selja tagant ilmunud seltskond kurjategijaid, vahendab Ilta-Sanomat.
Kurjategijad, kolm teist samavanust poissi olid Anna poja sunniviisiliselt eemale tirinud.
Röövlid võtsid kaasa Air Jordani kaubamärgiga tossud ja vöö, mida nad ilmselt pidasid ehtsaks bränditooteks. Tegelikult oli see umbes 50 eurot maksev Louis Vuittoni koopia. Kurjategijad ei saanud jopet seljast tõmmata, sest üks vägivallatsejatest hoidis Anna poega kõvasti haardes.
Samal ajal lõi teine kurjategija poissi rusikaga näkku ja pähe.
Poisi sõbrad pidid abitult kõrvalt vaatama, kuna kolmas kurjategija kindlustas, et nad ei sekkuks.
Isegi sünnipäevakingiks saadud iPhone langes röövlite saagiks. Näotuvastuslukku oli üritatud murda, lükates ekraani Anna poja näo ette. Ta oli visalt pead ekraanist eemale pööranud.
Vägivald lakkas, kui olukorda märkas kõrvalseisja, kes vägivallatsejate peale karjuma hakkas. Pealtnägija helistas ka häirekeskusesse, kuid politsei ühel või teisel põhjusel kohe kohale ei jõudnud.
Anna poeg läks koju sokkides ja verise särgiga.
Kodus helistas poiss emale. Anna vastas poja kõnele teisest linnast. Ta oli kuuldust sügavalt šokeeritud.
Poisi nägu oli paistes ja pea valutas. Eelkõige oli ta hirmul. Ta poleks tahtnud olukorda kaasata politseid ega teha kuriteoteadet.
Üks vägivallatsejatest oli perele juba tuttav. Noorte seas oli tema kohta olnud murettekitavat teavet.
„Mu poeg tundis peamist tegijat ja teadis, et kuriteoteatele järgnevad vastumeetmed,” räägib Anna Ilta-Sanomatele.
Ütlesin, et see on nii tõsine teema, et häirekeskust tuleb kohe teavitada. Kas ma teatan või teeb ta seda ise, räägib ema.
Politsei käis pere kodus Anna pojaga rääkimas ning kutsus ka esmaabi, et tema seisundit kontrollida. Püsivaid kehavigastusi noorukile ei tekitatud.
Hetkel ootab Anna pere maikuu sündmuste kohtumenetlust. Politsei uuris juhtumit kui röövi.
Kuriteoteade protokolliti ka röövile järgnenud ähvarduste kohta, mida politsei on õigusemõistmisel uurinud kui ebaseaduslikke ähvardusi. Ähvardused viisid lõpuks selleni, et Anna ja tema poeg pidid taotlema ühe kurjategija suhtes lähenemiskeeldu.
Anna nimi on muudetud, et kaitsta tema pere privaatsust ja turvalisust. Ilta-Sanomat on näinud kohtudokumente, mis toetavad tema intervjuus öeldut.
Anna mälestuste järgi saabus esimene ähvardus väga varsti pärast poisi kogetud vägivalda, võimalik, et juba samal õhtul. Sõnum oli selge: kui poiss teeb kuriteoteate, siis asi sellega ei lõpe.
Oht polnud ainus selline. Sisu näis muutuvat lühikese ajaga, mõne päevaga aina tõsisemaks.
Anna sõnul üritati poissi meelitada kohtadesse, kus ta oleks võinud uuesti vägivalla ohvriks langeda. Ähvardusi esitati peamiselt vahendajate kaudu. Mingil hetkel sai selgeks, et poisi väärkohtlemise eest pakutakse isegi rahalist hüvitist.
Halvimal juhul ähvardas poissi Anna sõnul isegi eluohtlik vägivald. Asi oli tõsine, sest Anna sõnul oli üldteada, et kurjategijatel olid kaasas külmrelvad.
Kuulsime kuulujutte, et kui mu poega kuskil kohatakse, ei kõhelda teda pussitamast, ütleb Anna.
Röövis kahtlustatavatest oli peasüüdlane see, kes lõi Anna poega näkku. Politsei palvel oli ta paigutatud suhteliselt kiiresti pärast juhtunut eeluurimisvanglasse. Umbes nädala pärast ta siiski vabastati.
Anna peres tekitas info muret ja hirmu võimalike uute ohtude ees.
Kahtlustatava röövi peasüüdlasele määrati suvel Anna poja turvalisuse huvides aastane lähenemiskeeld. Anna hinnangul on kohtu otsus mõjunud rahustavalt.
Kui oleks veel ähvardusi, tuleks vähemalt politsei kiiremini kohale.
Anna ütleb, et mingil hetkel tekkis tal küsimus, kas kuriteokaebuse esitamine ja asja edasiviimine teeb olukorra hullemaks. Kas teatamata jätmine oleks vältinud ähvardusi ja hirme – pääsenuks vähemaga?
Jah, selle peale tuli mitu korda mõelda, kas ikka tehti õigesti. Kui aga kaebust ei tehta, saab vägivallatseja võimust. Nii jõuaks temani sõnum, et saab oma tegevust ilma tagajärgedeta jätkata, arvab Anna.
Anna sõnul ei olnud röövlite motiiv ainult poja asjade äravõtmine. Seda näis olevat mõjutanud eelnev olukord, mis vägivalla ulatust arvestades tundub tühise põhjusena kedagi peksta.
Varem olid Anna poeg ja peamine vägivallatseja Anna jutu järgi nö „nägupidi tuttavad”.
Anna pojal oli kevadel lühike jutuajamine rööviga mitteseotud inimestega, mille käigus mainiti maikuu vägivallatsemises kahtlustatavat noormeest. Ilmselt oli vestlus ka tema tähelepanu alla sattunud.
Ilmselt tõlgendati, et mu poeg oleks temast nii-öelda paska rääkinud, ütleb Anna.
Anna arvab, et peakurjategija võis just sel põhjusel tahta kätte maksta – olenemata, kas varasematest juttudest pärit info vastas tõele või mitte.
Lähenemiskeelu menetluses vaidles peasüüdlases kahtlustatav noormees lähenemiskeelu kehtestamisele vastu. Ta on eitanud, et ta oli teoga seotud.
Dokumentidest selgub, et noormees peab röövimis- ja ähvarduskahtlusi tulenevaks oma etnilisest päritolust.
Ta väitis, et mu poeg on rassist. Enda sõnul pole ta mu poega varem kunagi kohanud, ütleb Anna.
Anna poeg ei saanud enam tagasi varastatud jalatseid, vööd ega telefoni.
Kaotatud vara on aga väike võrreldes sellega, millise emotsionaalse koorma juhtum jättis. Anna sõnul oli poiss vahetult pärast juhtunut vaikne ja kurb. Ta ei saanud praktiliselt üldse kodust lahkuda ja teda vaevasid unehäired.
Terve hilissuvi möödus pingelises ja ärevas õhkkonnas. Peale paari väljasõitu ei käinud poiss peaaegu kuskil.
Kui kuhugi läksid, pidid kogu aeg selja taha vaatama, ütleb Anna.
Ma ise kannatan hirmuseisundite all. Peas keerlesid mõtted, kas keegi võiks meie koju sisse murda ja mida need inimesed valmis tegema oleksid. Kui poiss läks sõpradega kohtuma, tuli pidevalt helistada ja uurida, kuhu nad lähevad.
Nüüd, mõni kuu pärast juhtunut, tunneb poiss end Anna sõnul paremini.
Sellele vaatamata püüab Anna enda sõnul siiski vältida teatud kohti ja üksi õues käimist. Jalutamise asemel eelistab ta kasutada ühistransporti, taksot või elektritõukeratast.
Lisaks suurele murele ja valvel olemisele on Anna enda sõnul muuhulgas mõelnud sellele, kas ta julgeb oma lapsele teatud asju või riideid osta.
Kas saate osta näiteks mõned jalatsid, mida laps soovib, või peate kartma, et need varastatakse, ütleb ta.
See on tõesti metsik. Tundub, et tänapäeval on täiesti normaalne kedagi lüüa. Mulle on jäänud mulje, et noored, kes sellist asja teevad, kasvõi mõtlevad välja põhjuse, mis tegu õigustab. Piisab, kui vaatate kedagi valesti.
Anna loodab, et poja kogemus läheb nüüd esimesel võimalusel kohtusse. Kohtuprotsess toob kindlasti taas esile tunded ja hirmud. Siiski tahaksime selle juba selja taha jätta, lisab ta.
