Ukraina suhted rahvusvaheliste partneritega on muutunud järjest keerulisemaks ning võib-olla oli paratamatu, et sõja venides tekkisid pinged ja eriarvamused Kiievi ja tema liitlaste vahel.
Ukraina peab oma rahvusvaheliste sõpradega käima mööda peenikest nööri. Riik sõltub oma partneritest miljardite dollarite väärtuses relvastuse ning muude humanitaar- ja finantsabi vormide osas ning vajab Venemaaga võitlemiseks pidevat ja kasvavat relvavarustust. Ukraina rõhutab samas, et võitleb mitte ainult enda ellujäämise, vaid ka Lääne eest, seistes silmitsi vaenuliku ja ettearvamatu Venemaaga, vahendab CNBC.
Kiievi suurimad üksikud toetajad nagu USA ja Ühendkuningriik, kes on andnud Ukrainale julgeolekuabi vastavalt rohkem kui 40 ja 4 miljardi dollari väärtuses, on lubanud Ukrainat toetada kuni lõpuni. Fraasist „mis iganes see võtab” on saanud mantra, mida sageli korratakse liitlaste avalikel kogunemistel, kus hinnatakse sõda ja Ukraina sõjalisi vajadusi.
Kiiev on oma partnereid abi eest korduvalt avalikult tänanud, kuid kulisside taga on ka pettumus kasvanud ning Ukraina jätkuvad vajadused ja nõudmised – ning liitlaste sõjalised ja poliitilised kaalutlused – on kohati vastandlikud, põhjustades ebamugavaid vastuseise.
Viimasel ajal on pinged esile kerkinud Ukraina sõjalise strateegia ja NATO-le esitatavate nõudmiste pärast. Ukraina president Volodõmõr Zelenski vihastas mõnesid liitlasi enne viimast NATO tippkohtumist Leedus Vilniuses juulis, kui ta kirjeldas kui „absurdi” ajakava puudumist alliansi liikmelisuse küsimuses ja vajalikke „tingimusi”, mis tuleb täita enne liitumiskutse väljastamist.
Mõnede Washingtoni ja Londoni ametnike jaoks oli liig Zelenski otsus öelda oma kindlatele toetajatele, et Ukraina väärib „austust”, kui NATO kohtus selleks, et arutada täiendavat toetust Kiievile.
Suurbritannia kaitseminister Ben Wallace, kes sai seoses ameti mahapanekuga vabamalt väljenduda, pahandas Zelenski kommentaaride peale öeldes, et Kiiev peaks arvestama sõjaväsimusega ja liitlastest skeptikutega, kes seavad kahtluse alla jätkuva tohutu rahastamise. Tema sõnul ei ole Ühendkuningriik mingi Amazoni ladu, mis suudab Kiievile lõputult relvi tarnida, kui talle anti ette „ostunimekiri”.
Ütlematagi selge, et Zelenski kommentaarid ei läinud hästi peale Washingtonis ja Washington Post teatas allikatele tuginedes, et USA ametnikud olid nii ärevil, et nad olid korraks kaalunud Kiievile tippkohtumisel tehtava pakkumise vähendamist.
„Zelenski kommentaarid enne viimast tippkohtumist ei leidnud Washingtonis tegelikult suurt poolehoidu… USA administratsioon oli väga nördinud,” ütles CNBC-le asjaga kursis olev ja anonüümsust palunud allikas.
Allikas märkis, et Washingtoni ärritasid ka teised sõja episoodid, kus Ukraina oli USA nõuandeid eiranud, muutes NATO episoodi Valge Maja jaoks masendavamaks.
„Seega soovitab USA Ukrainal tungivalt teatud asju mitte teha, kuid Kiiev teeb neid niikuinii, jättes kõrvale või jättes USA mured tähelepanuta. Ja nad tulevad USA või Washingtoni või Bideni valitsuse juurde, kurdavad, et nad ei osale NATO kõnelustes,” ütles CNBC allikas.
Lõpuks seisis NATO allianss kindlalt Kiievi taga ja rõhutas oma ühtsust, hoides pilku suuremal eesmärgil: tagada, et Venemaa ei „võidaks” sõda oma naabri vastu ja ei saaks julgust rünnata teisi endisi liiduvabariike. Siiski rõhutas episood Ukraina vajadust astuda mööda peenikest nööri oma liitlastele esitatavate nõuete ja surve vahel ning hinnata oma partnerite vaatenurki, prioriteete ja poliitilisi kaalutlusi.
NATO peasekretäri endine asetäitja julgeolekuprobleemide alal Jamie Shea ütles oma NATO-s töötamise kogemusele tuginedes CNBC-le, et toetus Ukrainale on tema liitlaste seas endiselt tugev, kuid Vilniuse tippkohtumine tõi esile haavatavuse ning vajaduse diplomaatia ja kompromisside järele.
„Ma arvan, et alati tuleb vahet teha strateegilisel ja taktikalisel tasandil ning strateegilisel, geopoliitilisel tasandil on Lääne toetus Ukrainale endiselt märkimisväärselt kindel,” ütles Shea, kes on nüüd rahvusvaheline kaitse- ja julgeolekuekspert mõttekojas Chatham House.
„[Aga] ilmselgelt tekivad taktikalisel tasandil paratamatult probleemid ja NATO tippkohtumise ajal oli ka probleeme, selles pole kahtlust,” lisas ta.
Shea ütles, et Zelenski pidi teadma, et NATO ei suuda sõja ajal nõustuda Kiievi nõudmistega liikmelisuse ajakava osas ega kutsega saada NATO liikmeks. Ähvardades tippkohtumist boikoteerida, oli Zelenski kasutanud riskantset strateegiat, märkis Shea, mis võis kaasa aidata kohtumise ebaõnnestumisele.
Lõpuks võitis kaine mõistus: „USA ja NATO liitlased tegid ületunde, et veenda Zelenskit, et ta peaks vaatama pooltäis klaasi ja kõike, mida ta saab,” märkis Shea.
„Nagu selgus, sai Zelenski sõnumi kätte, ta ilmus Vilniusesse ja ma arvan, et tema nõustajad, kuna tal on head nõustajad, ütlesid talle, et see ei aita Ukrainat ja et „me ei saa hüljata ainsaid tüüpe, kes on hoidnud meid elus relvade ja toetuse osas”.
Shea märkis, et Ukraina positsioon oli siiski raske ja et ukrainlaste soovide ja Lääne poolt pakutava vahel on kindlasti lõhe „ja aeg-ajalt keeb see üle pettumuseks”.
„Ukrainlased on raskes olukorras. Ilmselgelt mängivad nad oma eksistentsiaalsele ellujäämisele, nad on alati rahulolematud, nad vajavad kogu aeg rohkem ja rohkem. [Samas] Lääs arvab alati, et annab endast parima. … Peamine on selle [lahknevusega] leppida ja vältida sellega püsiva kahju tekitamist, ja ma arvan, et Vilniuse tippkohtumisel õnnestus vähemalt vältida selle püsiva kahju tekitamist.”
Ukraina ei ole oma liitlasi ärritanud ainult diplomaatilisel tasandil. Ukraina sõjaline strateegia – ja sümboolne väärtus, mille ta on andnud Ukraina iga territooriumi eest võitlemisele – on mõnikord põrganud liitlaste sõjalise vaatenurga ja pragmatismiga.
Arvatakse, et Kiiev ärritas USA-d, kui ta otsustas jätkata võitlust Ida-Ukrainas asuva Bahmuti linna eest, mis on olnud enam kui aasta Vene vägede ja palgasõdurite ning Ukraina vägede vahelise ägeda sõja keskmes.
Peaaegu ümbritsetud Vene vägedest, kes väitsid maikuus, et nad on Bahmuti alistanud, pidasid sõjalised analüütikud paremaks leppida Ukraina taktikalise kaotusega linnas, mida ei peetud strateegiliselt oluliseks. Sõjaväeluure spetsialisti ja Rochan Consultingu presidendi Konrad Muzyka sõnul otsustas Ukraina siiski edasi võidelda, põhjustades USA-s jahmatust.
„Ameeriklased julgustasid ukrainlasi pehmelt öeldes mitte pidama teatud lahinguid nii nagu Venemaa soovis, sest sellel võivad olla pikaajalised tagajärjed nii isikkoosseisu kaotuse kui ka suurtükiväe laskemoona kulutuste osas. Kiievi jaoks oli Bahmut aga midagi enamat kui lihtsalt linn. See oli Ukraina trotsi sümbol, kuigi selle strateegiline väärtus oli küsitav,” ütles Muzyka CNBC-le.
„[Aga] tulemus on see, et nad on kaotanud palju mehi ja ka väga kogenud võitlejaid. Nad kulutasid palju suurtükiväe laskemoona, mida muidu oleks saanud selle vasturünnaku jaoks kasutada, ja lõpuks põletasid nad oma relvastuses palju torusid, mis tähendab, et nad ei suuda täielikult toetada oma vägesid Bahmuti piirkonnas.”
Briti erukindral Richard Barrons kaitseb Ukraina lähenemist Bahmuti küsimuses, öeldes CNBC-le, et siseriiklikult on Bahmut Kiievi jaoks oluline. Ühendkuningriigi ühendvägede väejuhatuse endine ülem märkis, et linna kaitsmine näis olevat osa Ukraina laiemast „näljutage, venitage ja lööge” strateegiast, millega üritati välja kurnata Vene okupandid, ründereservid, laskemoonavarud ja logistika ning Vene vägesid venitada piki 1000-kilomeetrist rindejoont.
Nüüd kasvavad ootused strateegia löögiosa suhtes ning spekulatsioonid, et Ukraina on just hakanud koondama osa oma reservvägedest, sealhulgas NATO väljaõppe saanud ja NATO-ga varustatud brigaadidest, et saada suur tõuge, et murda Venemaa kaitsejõudude vastupanu Lõuna-Ukrainas.
„Arvame, et näeme, kuid mitte tingimata, et halvasti ette valmistatud jõududega üritatakse tungida Vene okupatsioonivägede sisse,” ütles Barrons, kuid lisas, et Ukraina peaks vastu seisma oma liitlaste survele, et saavutada kiireid tulemusi või kasutada selliseid jõude enne, kui tingimused on sobivad.
„Ukraina tunneb oma Lääne toetajate survet, et näidata edusamme selles vastupealetungis, tõestada endale ja meile teistele, et seda sõda on lahinguväljal võimalik võita,” ütles ta.
„Kuid mõistlikum lähenemine on teha asju siis, kui on õige aeg ja ajastus. Kõige hullem tulemus Ukraina jaoks oleks see, kui nad võtaksid selle halvasti ette valmistatud väe ja lööksid selle tükkideks Venemaa kindlustuste eesliinil, millest nad pole suutnud läbi murda. See oleks tragöödia osalevatele inimestele ja tragöödia tänavuse Ukraina kampaania jaoks.”
