Soome ja Euroopa militariseeruvad kiires tempos. See on oht inimkonnale ja demokraatiale, ütleb Soome ülikooli teadur Noora Kotilainen.

Mannekeeni näol on gaasimask ja NATO mütsi küljes ripuvad õllepurgid. Selline nukk tervitab külastajaid Helsingis Konalas asuvas kaupluses, vahendab Yle.

Astume sisse militaartooteid müüvasse kauplusesse Varusteleka. Koridorides kõnnivad üksikud mehed, paarid ja lastega pered. Kuulda on soome, rootsi, saksa ja inglise keelt.

Ahvenamaa perekond on tulnud oma pojale Theodorile airsofti lahingumänguks sobivaid riideid ostma.

Isa Fredrik on reservväelane. Tema sõnul on Ukraina sõjaga kasvanud demilitariseeritud Ahvenamaal huvi riigikaitse ja reservväelaste tegevuse vastu.

Kui algas Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu, hüppas Varusteleka müük metsikutesse kõrgustesse. Eraisikud annetasid Varustelekast ostetud tooteid Ukrainale, kuid paljud uuendasid ka enda varusid.

Varusteleka kassas hakati kriisivalmidust nägema juba koroonapandeemia ajal. Nüüd on mullune rekordnõudlus ühtlustunud, kuid nõudlust on siiski rohkem kui enne sõda.

Kommertsettevõttena on natuke ebamugav tunne mõelda, kas me teenime kriiside pealt raha. Aga keegi peab selle varustuse maailmale tootma, ütleb tegevjuht Jari Laine.

Nõudlus varustuse järele on tõepoolest olemas. Uusi kliente on leitud näiteks reservväelastest, kes pole varem vabatahtlikus riigikaitses osalenud. Paljud neist on nüüdseks sõja tõttu aktiviseerunud ja käinud riigikaitsekursustel või end kriisideks varustanud.

Oma lahinguvarustus on nüüdseks muutunud igapäevasemaks. Ma arvan, et see on hea. Soomes on meil kohustus riiki kaitsta, seega peaksid need teemad olema mingil tasemel kõigile kodanikele tuttavad, ütleb Laine.

Varustelekas toimub kohtumine ülikooli teaduri Noora Kotilaineniga, kelle valdkond on militarismi kriitiline uurimine. Tema sõnul on uurimisvaldkonna fookuses sõja, sõjaliste institutsioonide ja võimu uurimine kriitilise lähenemisega, mis seab kahtluse alla valitsevaid eeldusi.

Kotilaineni sõnul on suurenenud nõudlus Varusteleka toodete järele ilmekas näide sõja igapäevaseks muutumisest. Me räägime ja mõtleme rohkem sõjast. Sõda puudutab meid ja on kohal meie elus ja igapäevaelus, märgib ta.

Varusteleka juures tegutseb militaarhõnguline baar Sotima.

Sõda kogetakse tugevalt emotsionaalsel tasandil. Oleme hirmul ja mures ning püüame midagi ette võtta nende asjadega, mis meid hirmutavad ja muretsema panevad, märgib Kotilainen.

Need tegevused viivad ühiskonna militariseerumiseni, mis tähendab, et sõda ja sõjalised väärtused muutuvad igapäevasemaks ja vaieldamatumaks. Kotilaineni sõnul on Soome ühiskond, nagu ka ülejäänud Lääne-Euroopa viimase pooleteise aastaga üha rohkem militariseerunud.

Putini sõda on meid militariseerinud, ütleb Kotilainen. Ja see on alles algus.

Kuigi põhjus on selge ja Lääne karmimat militariseerumisspiraali dikteerib osaliselt vajadus, soovib teadlane avada kriitilise diskussiooni selle üle, mida see meie kui ühiskonna ja inimeste jaoks tähendab. Ja miks just Soome on olnud nii valmis militariseerima.

Soomes süttis see asi üllatavalt kiiresti. Vanad traumad ja vaenlase kujundid ärkasid ajaloost väga kiiresti. Kindlasti märkas seda igaüks oma mõtlemises ja igapäevaelus, räägib Kotilainen.

Helsingi ülikoolis töötav Kotilainen juhib Kone Fondi rahastatud uurimisprojekti „Sõjalise jõu keel Soome demokraatias”. Susanna Hasti ja Johanna Vuorelmaga koos tehtud uurimistöö muutus väga aktuaalseks eelmisel aastal. See juhtus siis, kui suur osa soomlasi peaaegu üleöö NATO suhtes seisukohta muutis.

Sõjahirm mõjutas debati radikaalsust ja üksmeelt, mille kaudu jõuti NATO-ni. Kuigi otsus NATO-sse kandideerida oli formaalselt demokraatlik, ei olnud see protsess mitmehäälse demokraatia võidukäik, ütleb Kotilainen.

Nüüd ollakse Lääne sõjalise alliansi liikmed, kuid NATO kriitiline arutelu toimub alles millalgi tulevikus. Seejärel tuleb Kotilaineni sõnul mõelda, mis see liikmelisus Soomele lõpuks maksma läheb, kuhu võivad sattuda Soome sõdurid ja kuidas läheb NATO-l tervikuna, kui Donald Trump saab taas USA presidendiks.

Soome ja Rootsi on maailmas pikka aega tuntust kogunud sillaehitajatena; inimõiguste ja võrdõiguslikkuse kaitsjatena. Sõjalise liidu liikmestaatusega on need väärtused nüüd välispoliitikas tagaplaanile jäänud.

Isegi liikmetaotluses pidime Türgiga läbi rääkima küsimuste üle, milleks me polnud valmistunud, märgib Kotilainen.

Juba taotluste esitamise algfaasis sõlmisid Soome ja Rootsi Türgiga „vastastikuse mõistmise memorandumi”, milles võeti seisukohad paljudes Türgi jaoks olulistes küsimustes. Rootsi NATO liikmelisus ootab endiselt Türgi ratifitseerimist.

Kotilainen elas möödunud sügisel paar kuud Saksamaal ja sai näha, kui erinevalt suhtutakse sõjaohtu veidi sügavamas Euroopas.

„Ääreriikides” nagu Soome on ohutunne tugevam kui Läänes nii ajaloolistel kui geograafilistel põhjustel. Kotilaineni sõnul on samm tugevama militariseerimise poole Soome jaoks lühem, sest ollakse juba üsna militariseerunud.

Rääkisin palju sakslastega, et te ei saa aru, kui karm koht ja otsene oht Vene sõda meile on. Siis märkasin, kuidas ühest patsifistlikust pungihipist oli saanud peaaegu sõjaõhutaja, märgib Kotilainen.

Peaaegu igaüks tunneb endas ära sama hirmureaktsiooni põhjustatud militariseerumise. Samas tuleb Kotilaineni sõnul seda ära tunda ning sellesse tuleb suhtuda analüütiliselt ja kriitiliselt.

NATO ja EL kordavad mantrat, et sõjaline toetus Ukrainale jätkub nii kaua, kui vaja. Ainuüksi rahulepingutest rääkimist peetakse Ukrainale noa selga löömiseks.

Selles õhkkonnas on militariseerimise kriitikutel raske roll. Kui Kotilainen on varasemates intervjuudes oma uurimistööst rääkinud, on neile järgnenud vihasõnumite tulv. Ta ootab sama pärast seda intervjuud.

Lihtne on saada silt, et sa oled naiivne, rumal tüdruk, kes räägib asjadest, millest sa aru ei saa. Või et leidub isegi riigivaenlane, paadirokkar või putinist, kes ei tunne Ukraina suhtes solidaarsust.

Militarismi kriitika puudutab Kotilaineni sõnul aga palju laiemaid teemasid. Militarism ja militariseerimine ehk sõjalise jõu väärtuste tugevdamine ühiskonnas on teadlase hinnangul tõsine oht demokraatia põhiväärtustele.

Kui relvastatud julgeolekut üle tähtsustatakse, pööratakse vähem tähelepanu teistele julgeoleku küsimustele nagu võrdsus, inimõigused, lähisuhtevägivald, keskkond ja kliima.

Samas jätkub riigi julgeoleku nimel kaitsekulutusteks alati raha ning rahastamise üle ei käi samasugune demokraatlik diskussioon nagu ühiskonna muude funktsioonide rahastamise üle.

Kotilainen toob näiteks hävitajate soetamise ja osalemise NATO Afganistani operatsioonil. Tema sõnul tehti mõlemal juhul otsused suuresti sõdurite ettepanekuid järgides ja liiga vähese demokraatliku diskussiooniga.

Kriitiline mõtlemine ei tähenda, et tahad relvajõude hävitada ja lilli suurtükkidesse toppida. Kuid sõjalisele jõule peaksid kehtima samad reeglid nagu teistele demokraatliku ühiskonna valdkondadele, ütleb Kotilainen.

Tema sõnul algab protsess individuaalselt, kus igaüks peaks oma elus ära tundma sõjalisi väärtusi.

Praegu on halvim aeg seada kahtluse alla meie arusaam sõjast. Või äkki on see selleks parim aeg, küsib Kotilainen.

Teadlane kutsub inimesi üles teadvustama oma reaktsioone sõjale ja mõtlema, mis neid põhjustab. Sõja äratundmine endas ja oma ühiskonnas avab tema sõnul võimaluse astuda vastu sõjaideoloogiale iseendas.

Praegu tundub selline mõte aga väga kauge. Venemaa peab jõhkrat agressioonisõda oma rahumeelse naabri vastu. Ukrainal ja Lääne-Euroopal lihtsalt ei jää muud üle, kui vastata agressioonisõjale kaitsesõjaga.

Kuni on ebaõiglust ja ebavõrdsust, on kuskil alati sõda. Kuni keegi on sõjakas, ei saa keegi rahus olla, nendib Kotilainen.

Sõjavastaseid tembeldatakse sageli just sel põhjusel naiivseteks ja utopistlikeks. Kotilainen tahab selle idee pea peale pöörata. Selles põlevas maailmas on vaja rohkem utoopiat. Maailm pole kunagi muutunud ilma paremat tulevikku ette kujutamata, märgib ta.

See kõlab nagu Miss Universumi kõne, aga see pole nii. See on radikaalne jutt. Peame olema piisavalt julged, et kujutada ette maailma, kus poliitiliste konfliktide tõttu pole vaja tappa. See ei tohiks siiski nii utoopiliselt kõlada, selgitab teadlane.

Intervjuu ajal on teised Varusteleka Sotima baari kliendid uudishimulikult silma pilgutanud. Lõpuks rüüpab Kotilainen koolat, tõmbab selga musta nahkjaki ja kõnnib sõjaväemannekeenist mööda vihma kätte.