Ajalugu: Soomes vaikiti maha need, kes jäid elama ära antud Karjalasse – mis neist sai?

Ajakirjaniku ja aimekirjaniku Antti Järvi vanavanaisa – nimekaim Antti Järvi – jäi pärast Talvesõda loovutatud Karjalasse omal soovil. Perekond oli tema saatusest pikka aega vaikinud ja arendanud erinevaid teooriaid. Järvi kirjutas raamatu sellest, mis tegelikult juhtus.

Antti Järvi oli üks väheseid soomlasi, kes Talvesõja järel loovutatud Karjalast vabatahtlikult ei lahkunud. Kui ülejäänud pere 1940. aasta märtsis evakuatsiooniga lahkus, otsustas ta jääda oma koju Jaakkimaale, vahendab MTV.

Meie peres on olnud mõistatus, miks ja mis juhtus Anttiga, rääkis aimekirjanik ja ajakirjanik Antti Järvi esmaspäeva hommikul saates Huomenta Suomi.

Järvi ise oli alati arvanud, et vanavanaisa jäi Karjalasse teise naise pärast.

See oli lugu, mida mu isa mulle rääkis. Aga kui hakkasin asja uurima ja sugulastega rääkima, siis selgus, et igaühel on erinevad anekdoodid ja jutud põhjuse kohta, räägib Antti.

Järvi hinnangul on vaikimisest ja sügavast häbist võrsunud erinevad teooriad.

Järgnevatel põlvedel on olnud vajadus teada ja mõista, aga kuna infot pole olnud, on nad toetunud valgetele valedele ja väikestele infokildudele, mida võis vahel kuulda mõne sugulase suust.

Järvi asus asja uurima oma onu palvel 2020. aasta koroonakevadel. Vanavanavanaisa Antti tundjaid polnud enam elus, seega aitasid Järvit alguses kirjad, mille vanavanaisa oli kirjutanud oma naisele Sannale ja tema neljale pojale Soome.

Kirjad andsid valdavalt edasi igatsust. Esimene neist tuli rahuajal Sortavalast, viimane saadeti 1941. aasta maipühal.

Veidi üle kuu aja pärast puhkes Jätkusõda ja kõik jäi vaikseks, räägib Järvi.

Pärast sõdu ei rääkinud naine ja pojad Anttist enam midagi.

Ta vaikis täielikult. Minu isa ja tema õed-vennad ja nõod aimasid, et on mingi saladus, millest ei saa rääkida, räägib Järvi.

See oli tol ajal kujuteldamatu tegu. Neid soomlasi sinna väga palju ei jäänud, aga kahtlustan, et ka teised pered häbenesid ja vaikisid sellest, lisab ta.

Teema on Järvi arvates seotud ka ühiskondliku vaikimisega, sest loovutatud Karjalasse jäänutest pole ajalooraamatutes peaaegu midagi kirjutatud.

Minu meelest on see esimene kord, kui neid suurema tähelepanuga vaadeldakse. Osaliselt on see ilmselt tingitud sellest, et neid on nii vähe olnud, ütleb Järvi.

Võib-olla osaliselt ka seetõttu, et nad on tembeldatud reeturiks. Ja see, et Karjalast evakueerimise lugu on Soome meenutustes ja ajalookirjutuses nii tugev narratiiv, et see võitleb kuidagi kõige vastu, et selline seltskond on olnud, hindab Järvi.

Miks siis otsustas Järvi vanavanaisa Karjalasse jääda?

Keskne ja selge oli see, et ta oli paar aastat varem Jaakkimaale maja ehitanud ja tal oli sellest majast kahju lahkuda, vastab Järvi.

Samuti polnud Järvi oma tutvusringkonnas ainuke, kes sarnase otsuse langetas.

See, mil määral ideoloogilised põhjused rolli mängisid, jäi veidi lahtiseks. Tean vaid seda, et oli palju ideoloogilise taustaga inimesi, kes olid 1920ndatel aastatel kommunistlikus liikumises kas salaja või avalikult töötanud, lisab ta.

Anttil oleks olnud võimalus oma otsust muuta ja Soome naasta 1940. aasta mai lõpus, mil Soome saadeti tagasi ka teised esialgu sõja ajal maha jäänud soomlased.

Osa inimesi, kes olid sinna jäänud pärast Talvesõda, tulid tagasi. Siis oleks Antti võinud tagasi tulla, kuid ta otsustas jääda.

Lisaks kirjadele tegi Järvi uurimistööd, näiteks sõitis vanavanaisa jälgedes loovutatud Karjalasse kohapeale. Samal ajal oli Venemaa juba alustanud agressioonisõda Ukraina vastu.

Reis tekitas Järvil erinevaid emotsioone – ka väga kurbi seoses tollal maailmas toimuvaga.

Paljudel soomlastel on Karjalaga tugevad sidemed ning see on olnud oluline koht reisimiseks ja asjade meenutamiseks, nendib Järvi.

Lõpuks sai Järvi teada, kus ja millal vanaisa suri.

Üldiselt võib öelda, et Jätkusõja puhkedes sai soomlastest taas vaenurahvas. Tol hetkel oli halb ka neil soomlastel, kes olid Talvesõja järel loovutatud Karjalasse jäänud.

Osa neist arreteeriti, osa saadeti evakuatsioonikeskustesse, osa saadeti tööarmeesse, kus tingimused olid päris kohutavad ja paljud neist surid sõja ajal. Ja nii juhtus ka Anttiga, räägib Järvi.

Koju, mille pärast Antti suures osas Karjalasse jäi, ta lõpuks ei naasnudki.

Isegi vahepealse rahu ajal ütles ta oma kirjades, et talle lubati, et ta saab oma koju tagasi pöörduda. Kuid ta ei jõudnud kunagi sinna. Ta oli tuhandeid kilomeetreid eemal kohast, kus ta olla tahtis, räägib Järvi.

Kommentaarid
(Külastatud 9,740 korda, 1 külastust täna)