Ukraina 53. mehhaniseeritud brigaadi ühe pataljoni staap lõhnab värskelt saetud männipuidu järele. Lõhn pärineb puidust tugitaladest kaevikute labürindis, mis moodustab suurema osa üksuse baasist väljaspool Avdiivka linna.
Peamises komandoruumis edastavad lameekraaniga televiisorid, arvutid ja satelliit-internet pilte väikestelt droonidelt, kui Ukraina sõdurite kaader hoiab silma peal oma rindejoonel, vahendab New York Times.
See, mida nad enamasti näevad, on ummikseis.
Sõja 17. kuul on lahingutes kujunenud märgatav rütm. Venemaa ja Ukraina on lukustatud surmavatesse edasi-tagasi rünnakutesse ja vasturünnakutesse. Vene suurtükiväel pole enam selget eelist ja Ukraina väed on hädas Vene vankumatu kaitsega, jätkates tihedate miiniväljade tõttu aeglustunud pealetungi riigi lõunaosas.
Väikesed territoriaalsed edusammud tulevad kõrge hinnaga. Vabatahtlikud rääkisid, et pärast lahingut riigi idaosas asuva Bahmuti linna pärast suletud välihaiglad on taas avatud ja Ukraina sõdurid kirjeldasid sihikindlat vaenlast.
„Me vahetame oma inimesed nende inimeste vastu ja neil on rohkem inimesi ja varustust,” ütles üks Ukraina komandör, kelle rühm on kandnud raskeid kaotusi pärast seda, kui Venemaa alustas eelmisel aastal oma täiemahulist sissetungi.
See New York Timesi sõja analüüs põhineb tosinal visiidil rindejoonele ning juunis ja juulis tehtud intervjuudel Ukraina sõdurite ja komandöridega Donetski ja Harkivi oblastis, kus toimub palju lahinguid.
Need visiidid näitasid, et Ukraina sõjavägi seisab silmitsi uute ja püsivate raskustega, mis on aidanud kaasa sõjategevuse aeglasele arengule.
Ukraina on kaitsesõja kohandamisega hästi hakkama saanud – ühendas Starlinki satelliit-interneti, avaliku tarkvara ja poest ostetud droonid, et hoida Vene vägedel juhtimispunktidest pidevalt silma peal. Rünnaku operatsioonid on aga teistsugused: Ukraina on saavutanud vaid piiratud edu oma suutlikkuses koordineerida rindejoonel asuvaid vägesid nendega, kes peale tungivad.
Ukraina jalavägi keskendub üha enam kaevikusõjale, ent pärast sõja algusest kümnete tuhandete võitlejate kaotust on read sageli täidetud vähem koolitatud ja vanemate võitlejatega. Ja kui Vene väed aetakse mingilt positsioonilt minema, on nad muutunud osavamaks seda positsiooni oma suurtükiväega sihtima, tagades, et Ukraina väed ei saa seal kaua olla.
Ukrainal napib laskemoona ja eri riikidest saadetud laskemoon on segamini. Ukraina sõdurid ütlesid, et see on sundinud Ukraina suurtükiväeüksusi sihtmärkide tabamiseks rohkem laskemoona kasutama, kuna täpsus on erinevate mürskude puhul väga erinev. Lisaks kahjustavad mõned välismaalt saadetud vanemad mürsud ja raketid nende varustust ja vigastavad sõdureid. „See on praegu väga suur probleem,” ütles Ukraina pataljoni ülem Alex.
Lõpuks muutuvad suvekuudel kamuflaaž ja rohelus lahinguvälja edu puhul otsustavaks teguriks. Kaitsejõududel on peaaegu alati eelis, olgu siis nähtamatute kaevikute või peidetud elektroonilise sõja üksuste tõttu, mis kasutavad ründavate jõudude purustamiseks pettust ja varjamist.
Seadistused, mida Valeri-nimeline sõdur juhtimiskeskuses jälgis, on enamiku riigi idaosas sõdivate Ukraina üksuste seas tavalised. Erinevalt Ameerika Ühendriikidest ja teistest NATO riikidest, mis kasutavad lahinguvälja jälgimiseks keerulisi sõjalisi sideseadmeid, kasutavad Ukraina väed rindejoonel toimuva jälgimiseks vähem keerukaid, kuid lihtsamini kasutatavaid programme nagu nutitelefoni sõnumirakendused, privaatsed interneti-jututoad ja väikesed Hiinas valmistatud droonid.
See on ad hoc, kuid tõhus sidekomplekt, mis on varustatud kodumaise Ukraina tarkvaraga, pakkudes Ukraina üksuste asukohti ja Vene vägede arvatavaid positsioone.
Selle süsteemi negatiivne külg on see, et see on peaaegu täielikult ühendatud Starlinki satelliit-internetiga. See tähendab, et kui Ukraina üksused ründavad – WiFi-ruuteri puudumisel – kulub olulise teabe, näiteks suurtükiväe sihtmärkide edastamiseks kauem aega, sest ründavad väed peavad abi kutsumiseks jõudma kellegi juurde, kellel on interneti-ühendus.
Ukraina väed on hädas ka Venemaa vägedega, kes segavad raadiosidet, mida sõdurid kasutavad, et oma kaaslasi interneti kaudu kätte saada.
„Enamasti saame koordinaadid interneti kaudu – see on turvaline ja niipea, kui need meile edastatakse, kasutame neid kohe,” ütles automaatse granaadiheitja üksuse juht Anton.
Sel aastal üritasid Ukraina eest võidelnud sõdurid riigi lõunaosas Vene positsiooni rünnates ühendada Starlinki internetti soomusväe transpordiga, kuid antenni tulistas rünnaku ajal oma võitleja ehk nn sõbralik tuli.
Sel kuul töötas süsteem ettenähtud viisil. Ukraina droon jälgis, kuidas Vene sõduri labida mustus kuhjus tema kaevatava kaeviku kõrvale: see oli prioriteetne sihtmärk. Uus kaevik tähendas, et Vene väed jõudsid Ukraina liinidele palju lähemale ja see oleks Ukraina vägede jaoks veel üks kindlustus.
Kaeviku koordinaadid saadeti nutitelefoni kaudu ja minutid hiljem plahvatasid automaatse granaadiheitja Mk 19 laengud mõlemal pool Vene sõdurit.
Ukraina 59. brigaadi sõdurite salk oli higist läbimärg. Oli juuni lõpp ja nad olid sooritanud sama õppuse – rünnanud treeninguteks kasutatavat kaevikut, mis asus vaid kilomeetri kaugusel rindejoonest – lugematuid kordi, navigeerinud läbi kõrge rohu, imiteerinud tulistamist oma Kalašnikovidest, puhanud ja teinud seda kõike uuesti.
Kordamise eesmärk oli muuta protsess mehaaniliseks, nii et kui uus rühm mobiliseeritud sõdureid vanuses 25–40 lõpuks rindejoonele jõudis, ei võpatanud nad, kui oli aeg rünnata hästi kaitstud Vene kaevikut.
„Me ei ole veel aktiivses lahingus osalenud, kuid valmistume selleks,” ütles Mõkola, üks rühma noorematest sõduritest.
Kuna sõda kestab teist aastat ja mõlemad armeed on hästi kursis kindlustuste ehitamise ja kaitsmisega, on kaevikute ründamisest saanud üks ohtlikumaid ja vajalikumaid ülesandeid Ukraina vägede jaoks, kes üritavad territooriumi tagasi vallutada. Keerukamate oskuste, näiteks snaiprite väljaõpe on kõrvale jäetud kaevikusõja kasuks.
Maikuus venelaste poolt vallutatud idapoolse Bahmuti linna ümber on Ukraina väed linna äärtel edusamme teinud, sest Vene vägedel on olnud seal vähem aega end kindlustada. Mõned Ukraina eliitüksused piirkonnas oskavad rünnata Vene kaevikuid hea suhtluse ja koordineeritud rünnakutega.
Kuid teistel Ukraina formatsioonidel mujal rindel on olnud raskusi oma ridade täitmisega sellise kaliibriga sõduritega, kes suudavad sooritada edukaid kaevikurünnakuid, kuna kuudepikkune võitlus on nende ridu hõrendanud. Uued asendajad on mõnikord vanemad mobiliseeritud sõdurid.
„Kuidas saab eeldada, et 40-aastane on hea jalaväe sõdur või kuulipildur?” küsis Ukraina komandör, kelle rühmas oli kümneid kaotusi. Noorus ei tähenda mitte ainult paremat füüsilist võimekust, vaid nooremad sõdurid seavad vähem tõenäoliselt ka korraldusi kahtluse alla.
Viimastel päevadel on Bahmuti ümbruses kasvanud ukrainlaste isikkoosseisu kaotused, mis kaasneb Ukraina strateegiaga siduda rohkem Vene vägesid linna ümber, et toetada vastupealetungi riigi lõunaosas. Vene väed on toonud piirkonda rohkem suurtükiväe üksusi, et isegi kui nad kaotavad Ukraina rünnakus kaeviku, saaksid nad kaotatud kindlustused kiiresti mürskudega üle ujutada, sundides Kiievi vägesid äsjavallutatud maalt taganema.
Väljaspool idaosas asuvat Siverski linna kuulas USA tarnitud 105-millimeetrise haubitsa Ukraina meeskond oma „naabri”, iseliikuva haubitsa mitut lasku. Seejärel sai 105-millimeetrine meeskond nutitelefoni ja Starlinki Interneti kaudu oma tulemissiooni, mille sihtmärk oli Venemaa miinipilduja meeskond.
Meeskond rullis kamuflaaživõrgu pealt ära, tulistas kaks korda ja peitis end uuesti.
Tulistamise missioon õnnestus. Kuid paljude Ukraina suurtükiväe üksuste jaoks pole see nii lihtne.
Ukraina suurtükiväe meeskonnad toimetavad lahingumoonaga, mis on tarnitud sellistest riikidest nagu Pakistan, Poola, Bulgaaria ja Iraan, sundides kohandama oma sihtmärki vastavalt sellele, millisest riigist laskemoon pärineb ja kui vana see mõnikord on, kuigi see on kõik ühesuguse kaliibriga.
Sage suurtükituli toob peaaegu alati vastuse. 20 minutit pärast seda, kui ukrainlase 105-millimeetrine tulistas, lasid venelased vastu, valades piirkonna üle kobarlahingumoona – mürskude ja rakettidega, mis plahvatavad ja levitavad väiksemaid lõhkekehi laiale alale. Nii Venemaa kui ka Ukraina on neid relvi kasutanud, kuigi paljud riigid on need keelustanud.
Venelased kasutavad ukrainlaste väitel kobarmoona, kuna nad ei tea täpselt, kus vastased on, ja otsustavad selle asemel katta ala väikeste plahvatavate pommidega, lootes tabada oma sihtmärki kuskil puude vahel.
Üks Ukraina idaosa suviste lahingute tunnusjooni on lehestik. Tanki või suurtüki kamuflaažiga katmist nimetavad ukrainlased „maskirovkaks” ning see on kriitilise tähtsusega, et vältida droonide poolt avastamist ja sellele järgnevat suurtükituld. Bahmuti ümbruses on Ukraina väed tuntud kui „roheline tsoon”.
Ukraina 100. territoriaalkaitsebrigaadi sõdurid ütlesid, et väljaspool Venemaa kontrolli all asuvat Kreminna linna kaugemal põhjas, kus maastikul domineerivad männimetsad, tulistavad Vene väed sageli puid süütemoonaga, et põletada metsa. Sellel rindel lähevad Ukraina väed sageli nii kaugele, et matavad oma prügi maha, et end droonide eest varjata.
Sageli peavad Ukraina lahingumasinad tulistamiseks või manööverdamiseks loobuma igasugusest kamuflaažist, paljastades end veel ühele viimastel kuudel üle rindejoone levinud relvale: Vene Lanceti droonidele.
Neid nimetatakse sageli „kamikaze” droonideks ja nad on sundinud Ukraina suurtükiväe ja tanki meeskondi kasutama ulatuslikke meetmeid oma positsioonide varjamiseks. Mõned tankimeeskonnad on isegi omatehtud soomused oma tornide külge keevitanud, et proovida iseplahvatavaid masinaid peatada.
Umbes 60 kilomeetri kaugusel, rindejoone teises osas jälgisid 15. üksik-suurtükiluurebrigaadi sõdurid oma arvutiekraanilt erinevaid raadiosagedusi ja püüdsid välja mõelda, kuidas Lanceti droonidega hakkama saada. Nende lennu häirimine on vähemalt praegu võimatu.
Lanceti droone on raske alla tulistada, sest need toimivad pigem juhitavate pommide kui droonidena, ütlesid Ukraina sõdurid. Selle asemel üritab nende elektroonilise sõjapidamise radar, mida tuntakse NOTA nime all, häirida lähedal asuvat Vene drooni, mis eeldatavasti saadab Lancetile koordinaate. Kuid see on keeruline teadus, ütlesid sõdurid.
„Me ei tea täpselt, kuidas nad suhtlevad,” ütles NOTA-ga töötav nooremseersant Marabu.
Teine elektroonilise sõjapidamise sõdur lisas, et nad näevad Lanceti droone oma ekraanil vaid korraks, kui see lülitab sisse oma ühenduse video voogesitamiseks, kuid see kestab tavaliselt vaid umbes 15 sekundit.
Elektrooniline sõda käib suuremas osas varjatult, kusjuures venelaste võimekus on parem kui ukrainlaste oma. Vene väed suudavad tuvastada mobiiltelefoni signaale ning segada GPS-i ja raadiosagedusi ning sageli otsivad nad Starlinki ruutereid, mida oma suurtükiväega sihtida.
„See on meie jaoks väga suur probleem,” ütles Marabu, viidates Vene vägede võimele muuta oma droonide sagedust. See muudab NOTA jaoks raskemaks tuvastada, kus droonid eesliinil asuvad.
Sel kuul jälgis Marabu kusagil Svatove linna kohal Vene seiredroone. NOTA segamisradari levialast väljas ei saanud Marabu teha muud, kui vaadata, kuidas punased täpid tema ekraanil sinisel taustal ära kadusid: Vene droon suhtles oma operaatoriga, saates sõjast videokaadreid.
