NATO saavutas kolmapäeval, 12. juulil lõppenud tippkohtumisel märkimisväärseid edusamme, kui tehti kõvasti tööd, et näidata ühtsust Ukraina verise kaitse toetuseks Venemaa sissetungi vastu.
Türgi tühistas oma vastuväited Rootsi liikmelisusele. Allianss kiitis heaks uued kulueesmärgid ja kõige ambitsioonikamad sõjalised plaanid Euroopa kaitseks pärast külma sõda. Võeti uued kohustused Kiievi pikaajaliseks toetamiseks. Ja kõik 31 liikmesriiki nõustusid, et Ukraina kuulub NATO-sse, mis on oluline muutus, mis tuleneb tema vaprast ja vastupidavast kaitsest oma riigi ja läänelike väärtuste eest, vahendab New York Times.
Sellegipoolest ei varja tippkohtumise lõpukommünikee oma mitmetähendusliku diplomaatilise keelega mõningaid tõsiseid pingeid alliansi liikmete vahel kibedas võitluses selle üle, kuidas kirjeldada Ukraina teed NATO liikmelisuse poole. Ukrainale lubati saata kutse, „kui liitlased nõustuvad ja tingimused on täidetud”, jättes nii konkreetse aja kui ka tingimused välja ütlemata.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski ja tema häälekamad Kesk-Euroopa toetajad soovisid enamat ning rääkisid sellest valjult ja selgelt.
Zelenski pole öelnud, et Ukraina peaks saama NATO liikmeks sõja ajal, ega ka keegi teine. Kuid ta oli vihane selle pärast, et NATO seadis tingimused Ukrainale isegi liitumistaotluse esitamiseks. Ta postitas teisipäeval raevuka Twitteri sõnumi, milles kritiseeris kommünikee mustandit, mis omakorda ameeriklasi vihastas, ütles NATO riigi ametnik.
Kuigi Zelenski pehmendas kolmapäeval oma keelekasutust, ähvardas ta teisipäeva õhtul jätta ilmumata NATO-Ukraina nõukogu esimesele istungile, ütles ametnik.
Zelenski ja tema toetajad ei olnud oma pettumusega üksi. Eriti karm oli John Kornblum, kogenud diplomaat ja endine Ameerika suursaadik Saksamaal, nüüd pensionil. Ta nimetas kommünikeed segaseks ja nõrgaks.
„See karjub hirmu ja ebakindluse järele igast sõnast,” ütles Kornblum. „Ukraina tulevik on NATO-ga, hästi. Kuid palun ärge küsige, millal ja kuidas NATO-sse astumine toimub. Tehke lihtsalt mõned (identifitseerimata) reformid ja me vaatame.”
Prantsuse president Emmanuel Macron ütles pärast tippkohtumist, et „Ukraina presidendil on õigustatud olla meie suhtes nõudlik, sest ta on sõjas”. Kuid ta lisas: „Tegime, mida vaja, ja tegime seda liitlasi koos hoides.”
Ta rõhutas, et tippkohtumisel oli Ukrainale antud konkreetne lühi- ja pikaajaline sõjaline abi ning „tehtud selgeks, et tee NATO-sse on olemas”.
Teised nägid „kaotatud võimalust”, nagu Varssavis asuva Saksa Marshalli fondi tegevdirektor Michal Baranowski seda kirjeldas. Kuid pärast nii palju kuid kestnud sõda ja nii paljusid miljardeid Lääne dollareid ja eurosid relvade ja toetuse peale pole Ukraina tema sõnul kunagi olnud NATO-le lähemal.
Kui 2008. aastal Bukaresti tippkohtumisel Ukrainale algselt liikmesust lubati, oli see avaldus viis katta sügavamaid ja püsivaid lahkhelisid, kusjuures Saksamaa ja Prantsusmaa olid siis absoluutselt Ukraina liikmelisuse vastu, samal ajal kui Washington soovis anda Kiievile selge tee liitumiseks.
Nüüd on aga iga riik nõus, et Ukraina ühineb NATO-ga, isegi kui tee ja ajastus jäävad määratlemata.
Vilniuse tulemus ei olnud „nii nõrk, kui oodati, kuid mitte nii hea kui vaja,” ütles Prantsuse kaitseanalüütik François Heisbourg. Arvestades Saksamaa ja USA tugevat vastuseisu Ukrainale üksikasjaliku tee pakkumisele, käsitleti avalduses kõike, mida on võimalik saavutada, ütles ta.
Siiski on „kontseptuaalne ja poliitiline kurss paika pandud,” ütles ta. „Ukraina astub NATO-sse. See juhtub nüüd ja see on suur kultuuriline muutus viimase kuu jooksul.”
Briti kaitseminister Ben Wallace nõustus. „Ma arvan, et Ukraina võit on selline kultuuriline omaksvõtt, et Ukraina kuulub NATO-sse,” ütles ta. Ta ütles, et ükski riik ei olnud selles eriarvamusel. „Ja sõna „kuulub” viitab sellele, et see juhtub. See ei ole kas, vaid see on millal.”
See nõustumine tulenes muutusest nii Ameerika kui ka Prantsusmaa poliitikas, kuna president Biden oli valmis laskma Ukrainal jätta vahele esialgne liikmelisuse tegevusprogramm, mille pidid läbima kõik teised postsovetlikud riigid.
Macron ise, alustades 1. juunil Bratislavas peetud suure kõnega, on liikunud Ukraina liikmelisuse vastuseisult selle tugevale toetamisele, osaliselt püüdes taastada suhteid Kesk-Euroopaga ja osaliselt Ukraina vastupanuvõime tõttu Venemaa jõhkra rünnaku ees.
Ukraina saab märkimisväärset kasu, väitis NATO peasekretär Jens Stoltenberg. Lisaks selgele liikmelisuse lubadusele, rohkematele relvalubadustele ja võimalusele MAP vahele jätta, on Kiievi suhteid NATO-ga oluliselt täiustatud NATO-Ukraina nõukoguga, kus Ukraina saab istuda võrdsena ja töötada selle nimel, et valmistuda liikmeks saamiseks.
Kolmapäeval andis 7 tööstusriigi G7 rühm välja ühisdeklaratsiooni, milles lubati Ukrainale pikaajalist julgeolekuabi, et tugevdada riigi kaitset Venemaaga sõja ajal ja pärast seda – ja ka järgmiste Ameerika presidendivalimiste ajal.
Deklaratsioon loob aluse üksikutele riikidele läbirääkimistel Ukrainaga sõjalise ja rahalise toetuse andmise kokkulepete üle, hoides need kohustused lahus NATO-st, mis soovib näidata, et pole sõjas osapool, et mitte toita Venemaa narratiivi, et ta kaitseb ennast Ukrainas NATO vastu.
Nende kohustuste eesmärk on „aidata Ukrainal ehitada üles tugev ja võimekas kaitse” nii praegu kui ka pärast selle konflikti lõppu, et muuta ebatõenäoliseks, et Venemaa üritaks uuesti sisse tungida enne, kui Ukraina saab NATO-sse astuda ja selle kollektiivse kaitse tagatise, ütles president Biden.
Vaatamata erimeelsustele kiitis Biden Zelenskit ja ukrainlasi, öeldes: „Te olete kogu maailmale eeskujuks, kui asi puudutab tõelist julgust. Mitte ainult teie kõik, vaid teie inimesed – teie pojad, tütred, abikaasad, naised, sõbrad: te olete uskumatud.”
Saksamaa kantsler Olaf Scholz ütles, et G7 kokkulepe võimaldab allakirjutanutel täpsustada oma konkreetset panust Ukrainasse ja lisada need „pikemaajalisesse strateegiasse, millele Ukraina saab seejärel toetuda”.
Zelenski tänas lõpuks Bidenit ja ütles, et need uued lubadused on „võit Ukrainale – meie riigile, meie rahvale, meie lastele”.
Kuid NATO jättis ka võimaluse kasutamata, väitis endine kõrge NATO ametnik, praegune Euroopa Välissuhete Nõukogu liige Camille Grand. Ta ütles, et oleks võinud olla täpsem selles osas, mida Ukraina peab tegema, et konflikti lõppedes liikmeks saada.
Näiteks ütles ta: „See oleks võinud täpsustada, mida uus NATO-Ukraina nõukogu saaks sellega seoses ette võtta, ja oleks võinud anda sellele ülesandeks töötada Kiieviga ühinemise nimel ja anda aru järgmisel aastal toimuval NATO tippkohtumisel.”
Ta ütles, et sõnade asemel on olulisem arutelu, mida NATO peab pidama. Kui „tingimused lubavad” tähendab konflikti lõppu. Kuid kuidas ja mis kohas see konflikt lõppeb, on veel üks alliansi sisemise lõhenemise allikas, isegi kui NATO riigid loodavad Ukraina vasturünnakust suurt edu.
„Peab olema sisulisem arutelu selle üle, milline on õige hetk Ukraina sissetoomiseks,” ütles ta. „Mõned liitlased ütlevad, et see tähendab täielikku rahu, mõned ütlevad, et see tähendab kestvat relvarahu, mõned ütlevad, et see tähendab stabiilset kontrolljoont,” ütles ta. „Aga selle avalikult välja ütlemine on raske, sest sa annad Putinile ette jooned, millega ta saab manipuleerida.”
Heisbourg nõustub sellega. Kõik nõustuvad, et Ukraina ei saa sõja ajal liituda, seega on kindlat ühinemiskuupäeva määrata võimatu. „Aga saab öelda, milline peaks olema ajakava,” ütles ta. „Ja seejärel kirjeldada kolme või nelja verstaposti, mille Ukraina peab protsessi osana täitma.”
