Mitme sõja kogemusega, nüüd Ukrainas võidelnud ameeriklased räägivad, et see on jubedaim sõda, mida nad on eales näinud.

Mõned päevad enne Venemaa sissetungi Ukrainasse leidis David Bramlette end Washingtonis klassiruumis arutlemas selle üle, kas Venemaa võib Ukrainasse tungida. Ta oli omandamas Johns Hopkinsi ülikoolis magistrikraadi rahvusvahelistes suhetes. Ta tunnistab, et toona oli Venemaa sissetungi väljavaade talle ebatõenäoline, vahendab Daily Beast.

Kuid kui Venemaa lõpuks päästikule vajutas ja eelmise aasta veebruaris Ukrainasse tungis, tundis David, kes oli varem töötanud USA sõjaväes rohelise baretina Venemaa-vastasel missioonil ning armee rangerina Iraagis ja Afganistanis, et on sunnitud minema võitlema venelastega.

„See on minu meelest hea ja kurja võitlus,” ütles Bramlette sel nädalal Kiievist antud intervjuus väljaandele Daily Beast.

„Ma istun klassis ja mõtlen, et ma võiksin siin istuda ja lõpetada oma kraadi ja minna mõnele kontoritööle ning avaldada mõnes valitsusasutuses töötades maailmale väikest mõju, eks?” jutustas Bramlette. „Mul on teadmised ning oskused ja võimed appi minna. Seega võtsin põhiliselt magistriprogrammist puhkuse ja läksin üle.”

Märtsi alguses oli Bramlette, kes kasutab hüüdnime „Bam” teel Poolasse Varssavisse, et end enne Ukraina võõrleegioniga liitumist asjadega kurssi viia. Poola lennukile astudes ütles Bam, et saatis oma vanematele kiire e-kirja, milles selgitas, miks ta teise riigi eest sõtta läheb.

„Saatsin oma vanematele meili, mis ütleb nagu… See on kõige õiglasem sõda, mida minu põlvkond meie elu jooksul näeb. See on otsene hea ja kurja võitlus,” rääkis Bramlette väljaandele Daily Beast. „Sellepärast ma läksin. Ma mõtlesin, et ma ei suuda seda jama taluda.”

Nagu Bramlette, oli ka endine merejalaväelane Troy Offenbecker sõja alguses sunnitud ühinema võitlusega Venemaa sissetungi vastu. Ta ütles väljaandele Daily Beast, et uudistes kajastatud Venemaa julmused ukrainlaste vastu olid osa viimasest õlekõrrest, mis sundis teda sõtta minema.

„Eelmise aasta märtsis nägin kõike, mis toimus, ja kui kuulsin rahvusvahelisest leegionist, teadsin, et ma lähen,” rääkis Offenbecker Kiievist antud intervjuus väljaandele Daily Beast. „Kuid tol ajal olid mul mõned kohustused, mis mind seal hoidsid. Mul kulus kaks kuud… Ma pidin oma maja maha müüma, ma müüsin oma sõidukid.”

Offenbecker kasutas aega sõjaks valmistumiseks, enda turgutamiseks ja parema füüsilise vormi saamiseks.

Kui ta nägi pilte massihaudadest ja Ukraina tsiviilisikutest, kes Butšas hukkamisstiilis mõrvati, oli Offenbecker vihane.

„See ajas mind tõesti marru, et võisite nii süütu inimesega nii teha,” ütles ta. „See ajas mind tõesti marru.”

„Mul on omandatud oskused, olin merejalaväes kuus aastat, juhendasin teisi merejalaväelasi, juhendasin teisi riike, kuidas võidelda. Ma lihtsalt arvasin, et poleks õige, kui ma istun kodus,” ütles Offenbecker.

Bramlette’i jaoks oli soov minna samuti isiklik.

Vaid kaks kuud enne seda, kui Venemaa 2014. aastal Ukrainalt Krimmi ebaseaduslikult annekteeris, saabus ta tööle Saksamaale Stuttgarti 1. pataljoni 10. erivägede rühma. Kui Venemaa sisse tungis, oli tal aeg minna.

„Kui Krimm juhtus, läks meie kogu rõhk sisuliselt Ida-Euroopa kaitsmisele. Nii et minu kolm aastat erivägedes tegin põhiliselt… partnerite koolitusi kõikjal Kesk- ja Ida-Euroopas ning ka Lääne-Euroopas,” rääkis Bam. „Kuid ma ei tundnud kunagi, et me saavutaksime väga palju.”

Ja kuigi Bramlette on varem osalenud lahingutegevuses Iraagis ja Afganistanis, on kogu maailmas terve hulk sõjaväelasi või veterane, kes valmistusid Iraagis ja Afganistanis võitlema ning kes mingil põhjusel sinna ei jõudnud. Bam ütles, et veteranid, keda ta on näinud Ukrainas tegutsemas, on paljud tundnud tõmmet selle tühimiku täitmiseks.

„Pole midagi meelehärmi tekitavamat kui treenimine ja treenimine, treenimine millegi nimel terve elu või aastaid järjest ja siis ei saa kunagi oma jõudu proovile panna,” ütles ta. „Paljudele neist poistest oli see omamoodi vibe.”

Offenbecker jagas sarnaseid tundeid. „Ma olen kohanud mõnda meest, kes võib-olla olid siin mingi eesmärgi pärast, nad on näinud oma sõpru sõjas ja nad pole ise kunagi olnud,” ütles ta.

Ukrainasse jõudes nõudis sõjaaegne ettevalmistus Lvivis ja Kiievis veidi õnne ja kaost, ütles Bramlette.

Esiteks tabas Bramlette’i ootamatult üllatus, kui palju inimesi võtsid kätte ja läksid Ukrainasse võitlema ilma sõjalise kogemuseta.

„Siin on palju rumalaid vabatahtlikke, kellel pole mingit põhjust sõjas olla,” ütles ta.

Pärast Poola saabumist 2022. aasta märtsi alguses sõitis ta rongiga Lvivi, et kohtuda teiste vabatahtlike võitlejatega. Kuid teel leidis ta veel mitu välismaalast, kellega ta ei tahtnud kõrvuti võidelda, ütles ta.

„Kohtasin rongis veel kolme välismaalast. Üks oli sakslane ja tal polnud sõjalist kogemust. Ta oli puusepp või midagi sellist,” rääkis Bramlette. „Ta oli tulistanud relvast – natuke. Ja see oli jahipüss.”

Ukrainas olles moodustas Bramlette mõned erinevad välisvabatahtlike rühmad, kuid leidis, et nende sõjaline taust oli samuti puudulik. Ta oli „võrdselt rahulolematu sealsete välismaalaste kvaliteediga,” ütles ta.

Mõni päev hiljem liitus ta kahe teise rohelise baretiga, et moodustada umbes 12 inimesest koosnev rahvusvaheline meeskond, et moodustada väikese üksuse taktikameeskond või erioperatsioonide meeskond.

„Ja siis sisuliselt andsid nad meile Harkivi jaoks korraldusi ja ütlesid: „Minge tapke nii palju venelasi kui võimalik”,” ütles ta.

Pärast mõningast väljaõpet ja ettevalmistust, relvade ja laskemoonaga Ukraina varudest, oli meeskond koos.

„Värbasime ise välismaalasi, kes olid juba Kiievis. Ja me korraldasime kõik oma vahendid, rahastamise, nagu ostsime oma autod, rahastasime oma turvakortereid,” ütles Bam.

Harkivis olid nende missioonid suures osas ise juhitud. Ukraina valitsus ei sidunud neid koordineerimiseks Ukraina või teiste välismaiste vabatahtlike üksustega, mistõttu nad võtsid selle enda peale, tutvustades end territoriaalkaitse jõududele, regulaararmee üksustele, õhudessantüksustele ja Ukraina erioperatsioonide üksustele.

Pärast ühenduste loomist rinde lähedal sai Bami meeskond venelastega seotud viimastest asjadest ülevaate ja otsustas, millist missiooni nad ukrainlaste jaoks peaksid täitma, alates luurest vaenlase positsioonidel kuni mineerimiseni.

Endine merejalaväelane Offenbecker pidi oma võitlusmeeskonna organiseerima samuti lennult. Ta oli kandideerinud rahvusvahelisse leegioni, kuid polnud umbes nädala jooksul midagi kuulnud. Selle asemel, et oodata lõplikke plaane, rääkis ta mõnele pereliikmele ja lähedastele sõpradele, pakkis asjad ja läks Ukrainasse.

„Ma ei kuulnud midagi, nii et ma lihtsalt lendasin… igatahes. Arvasin, et lähen vabatahtlikuna ja aitan muul viisil,” ütles Offenbecker.

Ukrainas olles kontakteerus ta õigete inimestega rahvusvahelise leegioniga liitumiseks ja sõdis koos nendega peagi Ukraina idaosas Donbassis.

Isegi neil esimestel päevadel hakkas ta nägema välismaalastest vabatahtlikke, kellel polnud õrna aimugi, milleks nad seal on.

„See on minu kolmas sõda, milles olen võidelnud, ja see on vaieldamatult kõige hullem sõda,” ütles Offenbecker väljaandele Daily Beast. „Teid lömastatakse suurtükitule ja tankidega puruks. Eelmisel nädalal heitis lennuk meie kõrvale pommi, umbes 300 meetri kaugusele. See on kohutav asi.”

Kui ta seal oli, hakkasid mõned tema sõbrad sõjaväest talle sõnumeid saatma, et küsida teavet selle kohta, kuidas liituda. Kuid ta eiras sõnumeid kuude kaupa.

„Ausalt öeldes oli see üsna halb, nii et ma ei tahtnud kedagi teist sellesse kaasata,” ütles ta.

Missioonid olid kurnavad, ütles Bramlette. Iraagis või Afganistanis oli Bramlette’il õhutoetus ehk toetav ISR ehk info, seire ja luure. „Halvim päev Afganistanis ja Iraagis on suurepärane päev Ukrainas,” ütles ta. „Isegi siis, kui arvasime, et see pole nii, oli olukord alati kontrolli all… võrreldes Ukraina meeskonna ülemana,” kus on rohkem teadmatust.

Ukrainas toimuval luuremissioonil peate lihtsalt ootama, kuni meeskonnaliikmed tagasi tulevad, kuna side peale ei saa loota. „Ma saadan alati esmalt välja luureelemendi… niipea, kui need tüübid minu kõrvalt lahkuvad, ei kuule ma neist enne, kui nad on tagasi nägemisulatuses. Ja see võib juhtuda 24 tundi hiljem, võib-olla 48 tundi hiljem,” selgitas ta. „Kui kaks neist saavad vigastada, siis ei tule helikopterit, et sind ära tuua… asi võib tõesti, väga kiiresti hapuks minna. Ja need on sellised asjad, mis on päris rasked.”

Kui talv kätte jõudis, otsustas Bramlette, et saadab oma väikese üksuse liikmed koju puhkama. Nende soojus oli rohkem nähtav kui suvel, andes nende positsioonid ära. Vene vägede vaateväljast eemale hoidmine muutus iga päevaga raskemaks, kuna puulehtedega katvus kadus. Lisaks nendele probleemidele läksid meeskonna sõidukid pidevalt rikki ja neil hakkas raha otsa saama.

„Kuna me oleme väikese üksuse taktikameeskond, siis joostakse ringi… Ukraina ja Venemaa rinde ees. Teil ei ole puudel lehti, põõsad on paljad, puud on paljad ja on külmem… See on tõesti halb uudis,” ütles Bramlette. „Sa ei saa end varjata.”

Ilma oma mõtlemist drastiliselt muutmata olid nad hukkumisele määratud. „Ma lihtsalt kartsin, et läheme välja ja teeme seda, mida tavaliselt teeme, ja me kõik põhimõtteliselt sureme,” lisas ta.

Ja kuigi plaan oli jaanuaris uuesti tagasi tulla, ei suutnud Bam seda teha, kui ta oli saanud sõja udust vabaneda.

„Kui ma detsembris koju tagasi tulin, andis see mulle distantsi, ruumi, et kõik juhtunu ümber hinnata, sest kui ma juhin tervet meeskonda, pole aega kõigele mõelda,” ütles ta. „Ma lülitusin veidi välja, kuid see andis mulle hingamisruumi ümberhindamiseks. Ja nii ma jõudsin järeldusele, et ma ei lähe tagasi ega sõdi enam.”

Bam tegeleb endiselt Kiievi sõjategevuse toetamisega, tehes tööd Weatherman Foundationis, mis on hiljuti tegelenud Ukrainas lahingutes hukkunud ameeriklaste säilmete otsimise ja edastamisega.

Offenbecker tegeleb praegu Ukraina võõrleegioni uue meeskonnaga liitumisega ja kavatseb jätkata võitlust Ukrainas.

„Ma vaatan neid lapsi ja mul on oma laps ja õetütar ja vennapojad. Kui nad oleks sellises olukorras, siis ma loodan, et inimesed üle kogu maailma tuleksid ja püüaksid aidata ka neid turvaliselt ja kaitstuna hoida,”ütles Offenbecker. „See hoiab mind siin.”

Kui aga ülemaailmne üldsus ei taha korralikult tegeleda Venemaa agressiooniga Ukrainas, jätkab Moskva ainult oma territoriaalset laienemist, hoiatas Bramlette.

„Kui me ei võta tõsiselt seda, kuidas me Venemaast mõtleme, ja me ei peata Venemaad siin, on järgmine samm … Valgevene liidetakse Venemaaga. Või sulatatakse Moldova Venemaaga. Ukraina liidetakse Venemaaga,” ütles Bramlette. „Venemaa on marutõbine koer. Kreml tuleb alistada.”