Ukraina naine pühendab iga päev kaks tundi, et flirtida mehega, keda ta vihkab, lootes, et see kiirendab mehe surma. Vastutasuks saadab mees oma mõtteid naiste aluspesu kohta, videoid, kuidas ta kuulab üle tabatud ukrainlasi, ja pilte ukrainlaste surnukehadest.

Aeg-ajalt saab Angelina – see pole tema pärisnimi – aga midagi kasulikumat. Foto sõjaväepiletist, mis annab vihjeid üksuse kohta. Video armunud sõdurist, kes sõidab ja laulab, andes teada oma asukoha. Või šokeeritud kaastundeavaldused pärast seltsimehe surma, demonstreerides Ukraina täpset lööki, vahendab Times.

Meeste võrgutamiseks naisest tehisintellekti abil loodud sotsiaalmeedia profiilipildid on pärast president Vladimir Putini sissetungi algust meelitanud kümneid meeleheitel Vene sõdureid tema lõksu.

„Otsime teavet vägede arvu, sõjavarustuse hulga, mõnede rünnakute õnnestumise või ebaõnnestumise, toidu ja varustusega seotud probleemide kohta,” selgitab ta, kui ta koos kolleeg Mašaga – samuti pseudonüüm – tõmbab telefoni ekraanil aktiivselt vasakule, et tõrjuda tsiviilriietes mehi, ja paremale, et meelitada mundris mehi.

Mõlemad kahekümnendates eluaastates naised töötavad Ukraina riskianalüüsifirmas Molfar, mis on alates eelmise aasta veebruari sissetungist suunanud suure osa oma jõupingutustest sõjategevuse toetamisele.

Mõned nende virtuaalsed suhted kaevikutes olevate sõduritega on kestnud koguni aasta, andes ohtralt teavet, mida nad edastavad Ukraina sõjaväele kasutamiseks. Kumbki ei tunne kaastunnet meeste vastu, kelle vastu nad kiindumust teesklevad.

„Nad tulevad minu riiki, tahavad tappa minu rahvast, nad tahavad hävitada meie rahvuse, nad ei taha, et ukrainlased eksisteeriksid,” ütleb Angelina. „Isegi kui nad ei usu sellesse Venemaa sõtta, on nad valmis seda kõike raha pärast tegema – miks peaksin ma hoolima inimestest, kes tahavad mind tappa?”

Angelina jaoks näib olevat kerge ülesanne koguda sõjakoledusi ja aidata vastutasuks saata surma ja hävingut. Ometi on ta tark, sõnaosav ja sihikindel ning tema jaoks on sõda isiklik.

„Mu vend võitles ja ta suri sõja alguses,” ütleb ta. Ta silmad on täis pisaraid, kuid ta ei lase neil näkku valguda. „Ma arvan, et Ukrainas on kõigil sõpru ja sugulasi, kes on hukkunud. Mu isa võitleb praegu.”

Angelina näitab fotosid, mille on saatnud praalivad Vene väed nende kohmakates romantikakatsetes. Ent meeste keha paljastavate fotode asemel saadetakse pilt üle kaeviku laiali laotatud Ukraina sõduri verisest surnukehast. Teisel on Ukraina sõduril silmad kinni seotud, kui üks Angelina virtuaalne kosilane teda sõimab. Raske on ette kujutada, kui raske peab olema surnud sõjaväelase õel seda kõike seedida, rääkimata sellest, et ta peab reageerima muljet avaldades.

Naiste lõksu langenud Vene sõdurite jaoks on need sõjalise võimekuse demonstratsioonid, mis peaksid põlvest nõrgaks võtma. Tihtipeale järgnevad neile tormakad sõnumid.

„Me ei kipu kiimalistega vaeva nägema,” ütleb Maša. „Mida rohkem kiimas ta on, seda väiksem on tõenäosus, et ta räägib millestki muust.” Paljud sõdurid lõpetavad suhtluse, kui sõnumitest ja veidratest telefonikõnedest nende soovide rahuldamiseks ei piisa, lisab ta.

Ohvitserid on üldiselt liiga targad, et end petta lasta, kuid on palju noori reamehi, kes on valmis tõotama surematut kiindumust, kuni nad veel saavad. „Mõned neist on tõesti meeleheitel ja meisse nii armunud, et paluvad meil mõne päeva või nädala pärast abielluda,” ütleb Maša naerdes.

Naised viskavad nalja selle üle, kui rumalad on nende „orkid” ja kuidas nad pidevalt enda teadmata avaldavad teavet Vene armee seisu kohta. „Vestlesin paar kuud Maksim Kornejeviga, selle lihtsa ümara näoga tüübiga. Ta teeb oma sõnumites palju vigu – harjumatu on kohata kedagi, kes niimoodi kirjutab, kes pole laps,” räägib Angelina.

„Ta vastutas väljaõppe eest, käis väljasõitudel Donetski ja Luganski rahvavabariikides mobiliseeritud sõdureid koolitamas. Ta ütles mulle, et armee hüvitisi on tegelikult sõja algusest saadik kärbitud, mitte suurendatud [nagu Putin ütleb].”

Teine Angelina tehisintellekti avatari kosilane Tšarem rääkis talle, et ta oli olnud politseinik ja liitus Vene armeega ainult selleks, et pääseda oma moslemist isa survest abielluda. Nende vestluste ekraanipildid näitavad, kuidas ta tahtis naisega abielluda. Tšarem tutvustas teda isegi oma õele ja paar vestles seal. Ilmselt häbelik, ei kiirustanud ta kohtumisega. Ta ütles, et on Hersonis ja sai haavata.

Spektri teises otsas on sõdurid nagu Timur Ajbazov, kes soovivad innukalt kohtuda ja virtuaalset suhet lõpule viia, sundides naisi kasutama erinevaid vabandusi, miks nad pole kättesaadavad. Esialgse romantilise pakkumise taga peitunud kavatsus Angelina Moskvasse toimetada selgub peagi järgnevatest sõnumitest.

Timur oli üsna uhke ja sageli oli raske aru saada, kas ta valetab. „Ta ütles mulle, et ta vallandati sõjaväest pärast seda, kui ta vabastas kaks sõjavangis olnud Ukraina tüdrukut,” räägib Angelina. Ta lõpetas nende virtuaalse suhte pärast seda, kui sai teada, et mees oli sõjaväest lahkunud.

Mõnikord on sõdurid need, kes vestluse lõpetavad, kui neil tekib kahtlus, rääkisid naised. Muudel juhtudel lõpevad need järsemalt, eriti kui Ukraina intensiivistab oma vasturünnakut riigi lõunaosas.

„Mul oli olukordi, kus mu orkid lõpetasid vastamise pärast teabe edastamist, kuid ma ei saa öelda, kas see on seotud,” räägib Angelina. „Loodan, et see, mida me teeme, tähendab, et nendega juhtub midagi halba.”

„Näiteks Sergei [Nikonov] arvan, et ta suri – me suhtlesime sageli, ta oli väga proaktiivne, oli Zaporižjas ja viimane asi, mida ta meile rääkis, oli Ukraina vägede rünnakutest tema positsioonile.”

Venelased aga õpivad ja nutitelefonide kasutamist piiravad korraldused on muutunud karmimaks. Angelinal ja Mašal on üha raskem sobivaid mehi leida.

See on olukord, millesse need kaks, tõelised online-kohtingu veteranid lootsid, et nad muidu kunagi ei satu. „Mul on väga kaua poiss-sõber olnud,” ütleb Angelina, enne kui ta laialt naeratab. „See oli minu suur lootus, et ei pea enam kunagi veebis tutvumise juurde tagasi pöörduma.”