Ukrainal on käes järjekordne sünge tähtpäev, sest täna laupäeval, 8. juulil möödub 500 päeva Venemaa algatatud agressioonisõjast.
Sõjas on Ukraina ühiskond langenud erakordsesse keerisesse. Riik on üle läinud sõjamajandusele, noored on saadetud rindele ja taristu puruks pommitatud, vahendab Iltalehti.
Isegi kui Ukraina sõda saab lähiajal läbi, ei lõpe riigi väljakutsed sellega. Sõjajärgsed aastad on iseseisva riigi jaoks halvim võimalik aeg.
Helsingi ülikooli poliitilise ajaloo professori Juhana Aunesluoma sõnul on raske tuua ühtegi konkreetset näidet, millest Ukraina võiks ühiskonna ülesehitamisel eeskuju võtta.
Sellist pole olnud viimastel aastakümnetel, sest sõja profiil on nii erinev sellest, millega oleme viimastel aastakümnetel harjunud, ütleb Aunesluoma.
Sõjajärgsed probleemid on aga osaliselt sarnased sellele, mida nähti Balkani riikides pärast Jugoslaavia lagunemissõdu.
Jugoslaavia sündmustega olukorda otseselt võrrelda ei saa, sest Venemaa agressioonisõda on teise profiiliga, hindab Aunesluoma.
Sõjal ei ole sisemist elementi, kuid mõjud on loomulikult sarnased. See ei ole ainult infrastruktuuri hävitamine või inimeste kaotus, vaid palju laiem mõju.
Ühiskond on pärast sõda rahutus seisus ja näiteks kuritegevus võib tunduvalt suureneda. Seda oli Aunesluoma sõnul näha näiteks Esimese ja Teise maailmasõja järel Euroopa riikides.
Eelmiste sõdade järel on olnud palju kuritegevust. Põhjus on selles, et paljud inimesed on endiselt erandlike aegade meeleseisundis. Näiteks Soomes oli pärast Teist maailmasõda palju kuritegevust. Kuriteod ulatusid vägivallakuritegudest vargusteni, märgib Aunesluoma.
Sel põhjusel oleks ülimalt oluline saada majandus võimalikult kiiresti normaalseks. Aunesluoma sõnul on seda lihtsam öelda kui teha.
Sõjamajandusele üleminek on kiire protsess võrreldes sellest eemaldumisega. Üleminek nõuab oma programmi ja seda tuleb eelnevalt hoolikalt planeerida. Euroopas tehti seda pärast Teist maailmasõda kümme aastat kestnud ülesehitusprogrammi raames.
Totaalseks sõjamajanduseks vajalikku majanduse reguleerimist ei ole aga minu hinnangul Ukrainas alustatud ning see tuleb Ukrainale hiljem kasuks, märgib Aunesluoma. Tema sõnul sõltub palju ka sellest, millise rahuni jõutakse.
Kodanike reaktsioonid sõltuvad täpselt sellest, kuidas sõda lõpeb, st milline on lõpptulemus. Kui 1991. aasta piir saavutatakse ja olukord näib võiduna, jäävad kodanike reaktsioonid rahulikuks.
Kui tehakse aga suuri territoriaalseid järeleandmisi ja olukord näib olevat kaotus, siis võib kodanikes tekkida negatiivne mõtlemine ja kättemaksuvaim. Inimesed, kes evakueeriti, võivad soovida naasta vallutatud aladele.
Otsustajad võivad siis sattuda raskesse olukorda. Aunesluoma sõnul oli näiteks pärast Teist maailmasõda Tšehhoslovakkiast Sudeedi piirkondadest sunniviisiliselt ümberasustatud sakslaste seas kange soov kadunud piirkondadesse naasta pikka aega. Sudeedisakslastest sai Saksamaa sees eriti äkiline poliitiline jõud. Leebemas mõttes olid seda ka Karjalast pärit pagulased Soomes, toob Aunesluoma välja.
Sõjaaeg iseenesest ei ohusta ühiskonna keskseid institutsioone, vaid tekitab väljakutseid nende säilitamiseks. Näiteks õigussüsteem jääb püsima, kui see on kindlal alusel, aga kui levib korruptsioon ja muu hämar tegevus, siis võib olukord olla erinev.
Sõjaseisukord võimaldab korruptsiooniohtlikus riigis võimu haarata. Samuti pannakse proovile riigi demokraatia. Ukrainas on presidendivalimised plaanitud korraldada pärast sõja lõppu.
Aunesluoma sõnul näitavad esimesed sõjajärgsed valimised, kui hästi demokraatia riigis toimib ja kuidas on võimulolijad valmis võimalikus kaotuse olukorras tegutsema. Üleminek rahuaegsele ühiskonnale on keeruline isegi arenenud riikidele, rääkimata riigist, millel oli varasemast probleeme.
Juhtimine on hõivatud ka kogu rahva traumade ravimisega. Aastad sõjas on teinud palju vaimset kahju nii sõjategevuses osalenutele kui ka tsiviilisikutele.
Aunesluomale pakub huvi, kas Soome mudelist võiks selles olukorras abi olla. Pärast traumaatilisi sõdu hakkas Soome ehitama uut ühiskonda. Minu arvates mõjub millegi uue ehitamine ja loomine hea teraapiana rahvale. Peab olema mingi ühine eesmärk ja lootus edasi minna, märgib Aunesluoma.
Ka Suurbritannias nõudsid raske sõda ja kaotatud impeerium ühiskonnalt muutust. Ühiskond mõistis, et pärast sõda tuleb sotsiaalne mudel uuesti luua, et vastata sõjajärgse aja vajadustele. Toona tähendas see heaoluühiskonna loomist, märgib Aunesluoma.
Aunesluoma sõnul võib EL-i liikmelisus osutuda eriti oluliseks viisiks paljude Ukraina sõjajärgsete probleemide lahendamisel.
Minu arvates oleks EL-i liikmelisus siin täiesti tõhus vahend, sest sellega saab näiteks poliitiline süsteem ja õigussüsteem kergemini tagada õigel teel edasimineku, märgib Aunesluoma. Tema sõnul seoks liikmestaatusega Ukraina rahvast ühine eesmärk muuta riik EL-i vääriliseks kõigis ühiskonna valdkondades. Riigil oleks selge ja ühendav eesmärk, mis aitaks kergemini üle saada sõja järelmõjudest. See aitaks ka erinevatel poliitilistel gruppidel koostööd teha, kui neil on ühine eesmärk Ukraina tuleviku nimel.
Alates eelmise aasta sügisest on eriti Saksamaa rõhutanud liikmelisuse tähtsust Ukraina ülesehitamisel. Lääne abi ühiskonna ülesehitamisel ja tugevdamisel on riigi tuleviku jaoks kesksel kohal. Lääs on juba lubanud Ukrainale ülesehitamiseks kümneid miljardeid.
Ilma abita võib see samuti õnnestuda, kuid Aunesluoma sõnul on Soome hoiatav näide. Teekonda on võimalik läbida ilma abita, nagu Soome tegi, aga siis on see väga kivine. Siis tulevad kulud rahva heaolu arvelt, nagu juhtus Soomega.
