Vahetult enne Ukraina sõja algust pidid Ben Wallace ja tema Ukraina kolleeg Oleksi Reznikov rääkima koodikeeles. Enne turvalise side loomist Kiieviga viitas kaitseminister relvasüsteemidele, mida Suurbritannia tarnis Ukrainale, justkui saadaks ta partii jooke.

Wallace, kes töötas kunagi Šoti kaardiväes kaptenina ja seejärel Šoti parlamendi liikmena enne Briti valitsusse jõudmist, ütles: „Ma just valisin viskid. Nii et Nlaw [tankitõrjerakett] oli Glenfiddich ja laevatõrjerakett Harpoon oli Islay. Saatsin talle sõnumi, öeldes: „Mul on teile viskit” või „viski on teel”. Valisime lihtsalt koodisõnad, minister ministrile.”

Konflikti eelõhtul läks Wallace Moskvasse kohtuma Venemaa kaitseministri Sergei Šoiguga, kes valetas talle näkku, öeldes, et sissetungi ei toimu. Wallace viskas ise ka vimka. „Me vahetasime kingitusi ja ma kinkisin talle pudeli Glenfiddichit. Ta ei teadnud, mida see tähendab. Tema jäi naerualuseks.”

Nlaw raketid aitasid peatada Venemaa algse pealetungi ja neist sai Suurbritannialt Ukrainale antud surmava abi sümbol. Wallace oli Boris Johnsoni toetusel aidanud seda läbi suruda; kaitsejõud ja valitsuse ametnikkond arvasid, et Suurbritannia ei peaks sekkuma, vahendab The Times.

Vähesed kabinetiministrid võivad öelda, et nad on sellist mõju avaldanud. Wallace end mõjutada ei lase. Kuid põhjus, miks ta sel viisil tagasi vaatab, on see, et ta otsustas järgmise – mis toimub eeldatavalt septembris – ümberkorralduse käigus valitsuskabinetist lahkuda ja pärast 18 aastat parlamendis olemist järgmistel üldvalimistel ei kandideeri.

„Ma ei kandideeri järgmisel korral,” ütles ta, kuid välistas „enneaegse” lahkumise ja vahevalimiste pealesurumise, nagu on teinud teised Johnsoni liitlased. „Läksin poliitikasse Šoti parlamendis 1999. aastal. See on 24 aastat. Olen veetnud üle seitsme aasta kolme telefoniga voodi kõrval. Milleks need on? „Saladus, saladus ja saladus.”

Wallace rääkis Rishi Sunakile oma plaanidest 16. juunil, kuid lootis selle teada anda suve jooksul, et mitte aidata kaasa tooride allakäigu narratiivile ega tunda end vastutavana neljapäeval oodatavale kolmele vahevalimiste kaotusele. Kuid keegi valitsusest andis viimastel päevadel teada, et tal võib olla õige aeg tagasi astuda.

Wallace’i julgeolekuministri ja kaitseministri ametiajal toimus mitu terrorirünnakut, sealhulgas Manchester Arena pomm, rääkimata Skripalide mürgitamisest, Covidist, Afganistanist lahkumisest ja nüüd Ukrainast. Kuid tema uhkeim saavutus on sõda, mille ta pidas valitsuse kaitsekulude läbisurumiseks. „Olen selle kõigega sidunud 24 miljardi naela suuruse eelarve suurendamise, kaitsereformi ja investeeringud armee moderniseerimisse,” ütles ta.

„Võtsin üle ministeeriumi, mis oli kannatanud 30 aastat kärpeid, ja tunnistasin, et kogu valitsus tegeleb tervishoiu ja haridusega, samas kui kaitse oli vaid suvaline kulu. Loodan, et olen viimase nelja aasta jooksul suutnud leida tõeliselt uut raha ja võita argumenti, et kaitse on põhiline.”

Ta juhib tähelepanu sellele, et rahandusminister Jeremy Hunt nõudis 2019. aastal juhiks kandideerides kaitsekulutusteks 3 protsenti SKTst. „Peaminister on võtnud kohustuse 2,5 protsendile, kuigi ilma kuupäevata.” Wallace ei taha praegu probleeme tekitada, kuid on selge, et see on pärand, mille kaitseks ta vajadusel sõna võtab.

Samuti arvab ta, et see võib olla eraldusjoon üldvalimistel. „Praegu ma näen, et leiboristid väldivad täielikult kaitse rahastamise küsimust,” ütles ta. Ta väidab, et opositsiooni üleskutse viia armee tagasi 82 ​​000 inimeseni on „rahastamata”. „Kui te seda korralikult ei rahasta, saate lihtsalt hanguga sõdurid.”

Suuremad kaitsekulutused ei ole lihtsalt edevus. Wallace ütleb, et see on vajalik. Suurima riikliku julgeoleku kogemusega ministrina valitsuses on tema pilt eesseisvatest riskidest silmi avav. „Kümnendi lõpupoole muutub maailm palju ebaturvalisemaks. Arvan, et leiame end konfliktist. Olenemata sellest, kas see on külm või soe konflikt, arvan, et oleme raskes olukorras.”

Küsimusele, mis ei lase tal öösel magada, vastab Wallace, et see on kombinatsioon Vladimir Putini Venemaa jätkuvast ohust, üha agressiivsemaks muutuvast Hiinast ja terrorigrupeeringutest, mis pole ikka veel kadunud.

Terrorismi osas hoiatab ta, et Suurbritannia võidakse tõmmata tulistamissõtta Aafrikas, kus al-Qaeda ja Isis ohustavad rahvusriikide tulevikku. Ta ütleb: „Võime näha ISISe või al-Qaeda taaselustamist Aafrikas, mis sunnib meid rahvusvaheliselt riigile appi minema. Al-Qaeda Aafrikas kasvab, sest valitsused ei suuda neile vastu seista. Al-Shabaab Somaalias on al-Qaeda suurim fraktsioon. Põhja-Aafrikas ja Lääne-Aafrikas – Malis, Burkina Fasos – on see oht. Isis võttis eelmisel aastal eikusagilt üle linna Mosambiigis.

Wallace’il on otsekohesed sõnad Hiina ekspansionistliku tegevuse kohta Lõuna-Hiina merel, kus Pekingi režiim on ehitanud uusi saari ja paigutanud sinna sõjavarustust. „Võime näha Vaikse ookeani piirkonna poliitika täielikku lagunemist,” ütles ta. „Võite aastaks 2030 leida end külma sõja olukorrast.”

Wallace on mures Xi Jinpingi soovi pärast Taiwan vallutada. „See pole saladus. Ta on selle avaldanud.”Suurbritannia seisukoht on, et selline muutus saab toimuda rahumeelselt vaid taiwanlaste nõusolekul. Igal konfliktil võivad olla katastroofilised tagajärjed: „See muudab meid sügavalt haavatavaks. Taiwan toodab 90 protsenti maailma võimsamatest kiipidest sõna otseses mõttes ühes tehases.”

Wallace tahab Hiinaga edasi rääkida ja usub, et Lääs vajab sidusamat poliitilist strateegiat. Kuid ta lisas: „Ma arvan, et kõige murettekitavam asi, mille pärast peame rohkem muretsema, on Lõuna-Hiina meri, kus Hiina varastab või kehtestab suveräänsuse piirkondades, mida teised riigid peavad oma majandustsoonideks. Näete Hiina ja Vietnami vaidlusi püügipiirkondade üle, Hiina ja Filipiinide vaidlusi kalapüügi üle. Hiinlased saabuvad oma massiivsete flotillidega.”

Vaatamata nendele tulipunktidele on tema suurim murekoht sõjalise konflikti oht Venemaaga, olgu see juhuslik või muu. „Kui Putin Ukrainas kaotab, saab ta sügavalt haavata,” ütles Wallace. „Tal on endiselt õhuvägi ja tal on endiselt merevägi – ja me näeme, et tema merevägi teeb üsna agressiivseid manöövreid. Putin pole meiega veel lõpetanud. Järgmise kolme-nelja aasta jooksul on tal võime lahmida.”

„Ta ei ole lõpetanud. Ta otsib inimesi, keda süüdistada. Vene valitsuses väideti, et inglased olid Prigožini vandenõu taga [kui Wagneri palgasõdurite grupeeringu juht Jevgeni Prigožin korraldas lühikese relvastatud mässu],” märgib Wallace.

Kuigi Putini tuumarelva kasutamise oht on vähenenud, osaliselt seetõttu, et nii Hiina kui ka India on Kremlile selgeks teinud, et see oleks vastuvõetamatu, lisab Wallace: „See on nende doktriinis endiselt olemas. Neil on taktikaliste tuumarelvade kasutamise doktriin, mis on meile kõigile ohuks.”

Üks viis, kuidas Venemaa saaks Ühendkuningriiki haavata, oleks rünnata sideühendusi ja energiavarustust kandvaid merealuseid kaableid. „Venemaal on programm, mis võimaldab rünnata kriitilist infrastruktuuri mere põhjas, olgu selleks siis fiiberoptika või gaas ja nafta. Neil on selleks laevad ja allveelaevad.”

Ajaleht Sunday Times veetis selle kuu alguses Wallace’iga päeva, kui ta külastas uut kuningliku laevastiku abilaeva spioonilaeva RFA Proteus, mis osteti tema juhiste järgi Venemaa tegevuse jälgimiseks ja merealuste kaablite kaitsmiseks häirete eest. Kaitseministeeriumi jaoks domineeris laeva ostmine uue kuningliku jahi ostmise ees.

„Meil oli selgelt tuvastatav haavatavus,” ütles ta, „40 protsenti Euroopa energiast pärineb praegu Norra gaasiväljadelt. Kujutage ette, kui haavatav see on.”

Wallace on töötanud kolme peaministri alluvuses ja on kaitseministrina töötanud üle nelja aasta selleks ajaks, kui ta loobub septembriks prognoositud ümberkorraldustest. Ta on kõige pikemaajalisem tooride kaitseminister pärast seda, kui Sir Winston Churchill oli Teise maailmasõja ajal samal ametikohal paralleelselt peaministriametiga. Ainult leiboristid Denis Healey ja Geoff Hoon on pärast sõda seda tööd kauem teinud.

Nagu teine ​​eelkäija lord Robertson, kes oli Kosovo sõja ajal tüüri juures, oli Wallace lootnud saada NATO järgmiseks peasekretäriks. Vaatamata peaministri koordineeritud jõupingutustele talle töökoha saamiseks langes Wallace nende juhtide ohvriks, kes soovivad NATO juhi ametikohale riigipead või naist.

Tema otsekohene nõudmine, et Euroopa riigid teeksid rohkem, et NATO eest maksta, ei teinud teda mõne jaoks armsaks. „Te ei saa võtta oma liitlasi ja partnereid enesestmõistetavana,” ütles ta. „Sa pead panustama. Kui kõik NATO liikmed vastaksid meie annetustele Ukrainale protsendina SKTst, oleks sõjalist abi saadaval veel 20 miljardit naela. Endiselt on nii, et vaid 20 protsenti NATO kaitsekulutustest panustavad EL-i liikmed.”

Vaatamata president Bideni Valge Maja soojadele sõnadele ei saanud Wallace NATO tööks ameeriklaste toetust. „Miks te ei toeta oma lähimat liitlast, kui nad esitavad kandidaadi? Ma arvan, et see on õiglane küsimus,” märgib Wallace.

Wallace võidaks nüüd kutsuda peaaegu iga kaitseettevõtte juhatusse, kuid tema sõnul võiks tema järgmine töö olla täielik paus poliitikast ja kaitsest.

„Ma läheksin meelsasti baaritööle,” ütleb ta. „Tunnen end üsna rahulolevana ja see annab mulle palju valikuvõimalusi. Mõnikord mõtlen, et tahaksin lihtsalt minna ja teha asju, mis mulle meeldivad, nagu vormel 1 või hobuste võiduajamine – lihtsalt teha midagi täiesti erinevat.”

Ta „armastab” ka Cumbria nurka, kus ta elab, ja kavatseb perega rohkem aega veeta. Vähemalt üks, kuid mitte kõik tema kolmest lapsest (poiss, tüdruk, poiss, vanuses 13–18 aastat) soovitas tal eelmisel aastal mitte kandideerida tooride juhiks. „Mõned olid poolt ja mõned mitte.”

Wallace ütleb, et ei kahetse lahkumist. Tahan selle töö lõpetada ja naasta tavaellu. Üks kirstunaeltest peaministri ametisse pürgimisest loobumise puhul oli aruanne endise peaministeri David Cameroni kohta pisiasjadeni välja, näiteks milline särk tal seljas oli. Wallace räägib, et ta lihtsalt mõtles: „Ma ei taha seda. Ma arvan, et sa pead seda tõesti tahtma.”

See on mõistetav, ja mitte seetõttu, et Wallace’i särgid pole alati trendikad. „Nad on imelised,” naerab ta. „Ma pole oma asju vahetanud alates 1980ndatest aastatest. Ma ei alusta praegu.”

Tema soovi taga olla taas pereinimene on poliitiku mure, et pikaleveninud eemaloleku pinged panevad abielule koorma, mida see ei suuda kanda. Tema ja ta naine Liza Cooke läksid paar aastat tagasi lahku. „Kuigi olen uhke, et olen töötanud koos nii paljude suurepäraste inimestega ja aidanud kaasa selle suure riigi kaitsmisele, on selle oma perekonnast ettepoole panemise kulud väga kurvaks tegevad,” ütleb ta.

Wallace ühineb enam kui 40 tooride parlamendiliikmega, kes on teatanud, et astuvad järgmistel valimistel tagasi. See on lahkuminek, mis on toetanud ideed, et paljud konservatiivid on kaotanud 2024. aasta võidulootuse.

Wallace ütleb, et ta ei astu tagasi võimaliku kaotuse tõttu. Tema Wyre’i ja Preston Northi parlamendikoht kaotatakse pärast piiride muudatusi, kuid ta võib kergesti liikuda mõnda uude kohta. „Mulle meeldib korralik võitlus. Vastuseis mind ei hirmuta.” Kuid ta jätkab: „Ma arvan, et valitsus võib valimised võita. Minu arvates ei ole Keir Starmer neid valijaid veel üldse veennud, kõik on tehtav.”

Sunakiga, kellega ta alati silmast silma ei kohtu, suhtleb Wallace sõnumite kaudu. „Tema seadis oma kandidatuuri üles, mina mitte. Peaministri majanduslikud lubadused ja kompetents saavad olema väga olulised. Ta peab – nagu ta teeb – keskenduma inflatsiooniga tegelemisele, sest inflatsioon on asi, mis meid kõiki sandistab.” Kuid ta tunnistab ka, et peab olema „hetk, kus peaminister paneb majandusele mõistliku stabiilsuse ja kasutab seda avalikkusele 2024. aasta visiooni selgitamiseks”.

Wallace oli 2016. aastal Boris Johnsoni valimiskampaania juht ja üks tema peamisi liitlasi valitsuses. Ta ei kahetse endise peaministri toetamist. „Istun siin 70-lise häälteenamusega valitsuses. Olen olnud valitsuses, kus pole enamust.”

„Põhjapoolsed tööpartei parlamendisaadikud ütlevad mulle, kui hea meel neil on, et Boris on kadunud. Mäletan, et käisin eelmise aasta augustis vaatamas HMS Ansonit, ühte Barrow [-in-Furnessi] allveelaevadest. Boris tuli kohale ja dokitöötajad tulid temaga kohtuma.”

„Pole palju poliitikuid, kes suudavad sel viisil ühendada. Kaitse seisukohast andis ta mulle 24 miljardit naela ja ta toetas Ukrainat,” lisab Wallace.

Wallace loodab, et Johnson paneb oma õla alla, et aidata kaasa üldvalimistel. „Ma arvan, et ta teeb seda. Ta ütles, et teeb. Minu teada ta tagasitulekut ei plaani. Rääkisin temaga paar nädalat tagasi. Ta oli üsna kindel.”

Päeva teine ​​pool koos Wallace’iga veedeti Põhja-Yorkshire’is asuvas Interflexi operatsioonide väljaõppekeskuses, mis on 20 000 Ukraina sõdurit lahinguks ette valmistanud. Kaitseminister jälgis, kuidas tavalised kolmekümnendates eluaastates mehed õppisid viienädalase kursuse raames linnasõda. Mõned neist on nüüdseks eesliinil Ukraina suvise pealetungi lahinguväljal hukkunute asendajana.

Olles aidanud luua süsteemi, mis võib tuua võidu, valmistub Wallace ise eesliinilt tagasi astuma. Võib-olla lubab ta endale Glenfiddichi.