Kuivõrd pärast kuut nädalat olulist läbimurret pole, tasub küsida, kas Ukraina vastupealetung võib kunagi õnnestuda, sest praegu ei paista see kindlasti õnnestuvat.
Võrrelge praegust vaevalist, aga kulukat tegevust möödunud sügisel Harkivi ja Hersoni oblastis saavutatud välkvõitudega. Sel ajal tungisid Kiievi väed taanduva vaenlase vastu, kes tõmbus tagasi, et vägesid ümber paigutada, võites territooriumi ära andmisega aega. Olles nüüd mobilisatsiooniga vägesid üles ehitanud ja ulatuslikke kaitseliine kaevanud, ei liigu venelased seekord kuhugi, kirjutab väljaandes Telegraph endine Briti armee ohvitser Richard Kemp.
See on jätnud Ukrainale ühe võimaluse: alustada frontaalrünnakuid tugevalt kaitstud positsioonide vastu, mis on peaaegu sarnane I maailmasõja läänerindele, kus kaevikuliinid jooksid Šveitsist mereni välja, kusjuures kumbki pool ei saavutanud nelja aasta jooksul otsustavat läbimurret. Selline tänane tulemus muudaks Kiievi haavatavaks Lääne arvamuse muutuste suhtes, arvestades Trumpi presidendiks saamist või Euroopa väsimust. Seda peab president Zelenski teadma; ja võib-olla tekitab see suurt jahmatust.
Esitada tuleb küsimus: kas ukrainlased on valmis – sõjaliselt, poliitiliselt ja rahaliselt – läbi viima kuid ja potentsiaalselt aastaid kestvaid rünnakuid, et tungida läbi 1914–1918. aasta stiilis tankilõksude, okastraadi, miiniväljade, punkrite ja kaevikuliinide kaitsevöö? Ühendkuningriigi kaitseministeerium on kirjeldanud neid Venemaa kindlustusi kui „kõige ulatuslikumat sõjalist kaitsesüsteemi, mida eales maailmas on nähtud”.
Riigi lõunaosas, mis näib praegu Kiievi peamiseks ründesuunaks olevat, on maastik enamasti avatud põllumaa, kus on vähe kaetud alasid, mis muudab üllatuse, mis on sõjas edu saavutamise oluline tegur, peaaegu võimatuks. See üllatuse võimaluse puudumine ainult suurendab Kiievi lahingualast allajäämist.
Ukraina on juba praegu kõigis sõjalistes võimetes alla jäänud. Kiievi suur soomusmasinate nappus tähendab, et Kiievis lähenetakse sellele vastupealetungile tohutu ettevaatusega. Paljud NATO tarnitud tankid ja jalaväe lahingumasinad löödi puruks varajase sondeerimisrünnaku ajal ning seetõttu hoiavad nad enamikku ülejäänud varustusest tagasi, et vältida liiga suuri kaotusi. See on arusaadav – ometi saab venelastest jagu vaid julge ja kooskõlastatud rünnak massilise soomusega.
Mis on siis põhiprobleem? Mõned Kiievis viitavad õhutoetuse puudumisele, rõhutades läänepartnerite vastumeelsust pakkuda F-16 reaktiivlennukeid (kuigi Suurbritannia on juba lubanud piloote koolitada). Kuid see ei lahendaks Kiievi otseseid dilemmasid.
Treenimiseks kulub kuid ja seejärel veel mitu kuud reaktiivlennukite ümber paigutamiseks. Lisaks, nagu Ameerika kõrgeim kindral Mark Milley on juba märkinud: „Venelastel on 1000 neljanda põlvkonna hävitajat. Kui kavatsete Venemaaga õhus võistelda, on teil vaja märkimisväärsel hulgal neljanda ja viienda põlvkonna hävitajaid. Peame tunnistama kahte asja: see pole praeguses kontekstis võimalik ja õhujõud pole nagunii võlukuul.”
Teised on soovitanud NATO planeerijaid ja strateege rohkem kaasata. Ometi aitavad nad juba suurel määral, mõnikord tuleb see kasuks ja mõnikord mitte.
Lõppkokkuvõttes taandub Ukraina taastumise võimalus tema võimele sooritada frontaalrünnakuid. Seda strateegiat on vähemalt Esimesest maailmasõjast saati tauninud sõjalised teoreetikud, kes ülistavad õigustatult „kaudse lähenemise” voorusi – see edeneb vähima vastupanu liinil, et rikkuda vaenlase tasakaal enne nõrgenenud rindekaitse ründamist. Kuid arvestades Kiievi positsiooni, pole tal selliseks filosofeerimiseks võimalusi.
Lääs peaks samal ajal keskenduma praktilisele varustusele, näiteks demineerimiskomplektidele, et vabastada teed läbi vaenlase takistuste, kobarlahingumoonale ja ATACM-i kaugmaarakettidele. Tasakaalu muutmiseks on vaja keskenduda räpasele maasõjale – ja mitte taevakõrgustele unistustele.
