Venemaa liider Vladimir Putin teab, et tema lõpp saab olema kole, kirjutab Simon Sebag Montefiore väljaandes Times ilmunud artiklis. Kõik sõltub praegu Ukraina sõjast: mida suurem on Venemaa lüüasaamine, „seda jõhkramalt Putin langeb”.
Nagu Nikolai II ja (Nikita) Hruštšov nägid, võib sõjaline hullus maksta trooni. Nagu Peeter III ja Pavel avastasid, mida suurem on oht, seda rohkem verd langeb, nendib Montefiori essees.
Tsaari Nikolai II õhutati 1904. aastal alustama „lühikest sõda”. Nikolai valitsusaeg varises kokku Jaapani sõja katastroofiga, Putin on aga kuni 2014. aastani edukalt võidelnud „lühikesi sõdu” Gruusias, Tšetšeenias, Süürias ja Krimmis.
Venemaa ajalugu näitab, et võim muutub riigis planeeritult või verega. Kas juht valmistab ette enda valitud järglase või tõrjutakse ta julmalt välja. Montefiore nimetab Venemaa praegust demokraatiat, valitsemist ja valimisi „cosplayks” ehk riietumismänguks, mis varjab tõsiasja, et Venemaa on autoritaarne riik, mida juhib autokraat.
Montefiore sõnul on Putin ajalooarmastajana kindlasti teadlik, et mitte mässumeelne rahvas ei tee talle lõppu, vaid oht peitub siseringis ja eriti sõjaväes.
Kui aeg käes, tõrjub sisering Putini välja, kirjutab Montefiori.
Läbi aegade on Venemaa juhid komistanud omaenda siseringi otsa, näiteks tsaar Pavel, kelle poeg kuulas, kuidas ülakorrusel isa tapeti ja tsaari enda teener mõrvarid sisse lasi.
Olukord on pannud juhid peaaegu paranoiliselt oma siseringi puhastama, turvasektorit mikrojuhtima ja kiiresti personali vahetama.
Putin, nagu Stalin ja paljud teised, juhib tasakaalustades konkurente, lemmikuid ja grupeeringuid nagu tsaar või maffiaboss, mängides neid üksteise vastu, panustades konkureerivate julgeolekuagentuuride üksteise jälgimisele ja vältides mis tahes kangelasliku kindrali tõusu. kus see on oht autokraadile, kirjutab Montefiori.
Vene autokraatia sõltub kodumaa julgeolekust ja õitsengust ning austusest, mida Venemaa naudib välismaal. Kui kõik töötab, on autokraadid populaarsed, kuid sõltuvad siiski sõjaväe võimsusest. On oht, et sõjapealikest võivad saada kuulsad kangelased, kes ohustavad autokraadi staatust.
Montefiori kirjutab, et tsaarid kontrollisid omal ajal kiivalt armee juhtimist ja sama joont jätkas ka Jossif Stalin. Stalini suurim rivaal oli Punaarmee asutaja ja üks 1917. aasta revolutsiooni kangelasi. Lev Trotski oli ka Vladimir Lenini algne valik tema järglasena. Trostki mõrvati 1940. aastal. Stalin puhastas hiljem ka ohvitseride ridu, tappes arvukalt armee esindajaid.
Montefiori nimetab Putini suurimaks veaks seda, et ta sekkus juhina Ukraina sõtta, ei austanud oma kindraleid ja kasutas Wagneri vägede juhti, et kindraleid vaos hoida ja takistada nende kangelasteks muutumist. See andis tagasilöögi, mille esimene vaatus oli jaanipäevane Wagneri mässu poeg.
