Sel nädalal Leedu pealinnas Vilniuses toimuval 31 NATO riigi pöördelisel tippkohtumisel domineerib Ukraina liikmelisuse pakiline küsimus. Volodõmõr Zelenski teab, et kuldse kirjaga ametlikku kutset tõenäoliselt ei saabu, kui tema riik veel sõdib Venemaaga. Kuid Ukraina juht kutsub USA presidenti Joe Bidenit ja alliansi liidreid üles astuma viivitamatult „konkreetseid samme”, sealhulgas julgeolekugarantiid, tegevuskava ja ajakava. Zelenski väidab, et see tõstaks moraali ja saadaks Vladimir Putinile lepitamatu sõnumi.
Zelenskil on õigus. Sarnaselt Soomega peaks Ukraina ühinemine toimuma kiiresti. Kuigi see teema on oluline, seisab NATO sel nädalal silmitsi palju suurema küsimusega: kas ta teeb piisavalt, et Kiiev sõja võidaks või vähemalt ei kaotaks, kirjutab väljaandes Guardian analüütik Simon Tisdall.
Kui praegune vasturünnak läbimurret ei too ja relvavarud otsa saavad, tuleb uus talvine energiakriis ja Lääne avalikkuse toetus veelgi langeb, siis on oht, et Zelenski sunnitakse läbirääkimistele – isegi rahu nimel kauplema. Salajased, mitteametlikud USA-Venemaa kõnelused juba käivad. Kui Ukraina oleks juba NATO liige, nagu lubati 15 aastat tagasi, siis seda kõike ei toimuks.
Kuid isegi praegu keeldub Biden minemast kaugemale tugevdatud pikaajalistest „julgeolekukohustustest”. Briti peaminister Rishi Sunak ütleb ebamääraselt, et Ukraina „õige koht” on NATO-s. Prantsusmaa president Emmanuel Macron püüab seda teha mitmeti mõistetavana, nagu tavaliselt. Saksamaa usaldusväärne kantsler Olaf Scholz ei aruta Kiievi liikmelisust enne, kui sõda on lõppenud.
Nad väidavad, et tegutsevad vastutustundlikult. Kuid see liiga tuttav ebamäärasus, mis asjatult ja ebamõistlikult piirab NATO tegevust, on tegelikult juurdunud Ameerika ja Lääne-Euroopa kartuses, et Putin võib provotseeritud rünnata läänt.
See on nii lihtne mõtlemine. Isegi kainena ja pärituulega ei suutnud Venemaa armee võita Ukrainat. Vaatamata kõigile oma ähvardustele kardab ka Putin Venemaa-NATO konflikti. Tema jaoks oleks see poliitiline ja sõjaline enesetapp.
Vaade NATO idaosast on õnneks jõulisem. „Ma kuulen palju [riike] ütlemas, et me ei peaks seda või teist tegema, sest see provotseerib Putinit või Venemaad ja eriti tuumarelva kasutama,” ütles Eesti peaminister Kaja Kallas eelmisel nädalal. „Nende ähvarduste eesmärk on meid hirmutada. Terrorismi määratlus on panna meid kartma, nii et me hoiduksime otsustest, mida me muidu teeksime. Ja seda nad [Venemaa] üritavad teha.”
Ida-Euroopa NATO liikmed, keda ühendab äsja moodustatud „Bukaresti üheksa”, avaldasid eelmisel kuul erutava üleskutse relvile, kinnitades, et Venemaa agressiooni tagasilöömine on „ainus viis rahu ja reeglitepõhise korra taastamiseks Euroopas”.
Üheksa – Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia ja Slovakkia – ühinesid NATOga pärast 1991. aasta Nõukogude kokkuvarisemist. Nad kutsusid üles „uuele poliitilisele teele, mis viib Ukraina liikmelisuseni … kui tingimused seda võimaldavad”. „Me ei peaks kõhklema julgemate otsuste tegemisel, sest vastasel juhul otsustab Putini režiim, et lääneliitlased on liiga nõrgad (ja kui) nurka surutakse, siis nad alistuvad,” ütles Leedu president ja tippkohtumise võõrustaja Gitanas Nauseda.
Peamise vastuväite sellele argumendile võttis kokku endine USA NATO suursaadik Ivo Daalder. „NATO riikide ees seisev probleem seisneb selles, et seni, kuni konflikt jätkub, võrdub Ukraina liitumine liitumisega sõjaga,” hoiatas ta.
Kuid on pretsedente. Lääne-Saksamaa sai NATO kaitse 1955. aastal, kuigi sarnaselt Ukrainaga oli vaidlus okupeeritud suveräänse territooriumi üle, mida valdas Ida-Saksamaa, Nõukogude marionett. Sarnaselt võiks NATO kaitsevihmavarju laiendada, et see kataks umbes 85% Ukraina territooriumist, mida Kiiev praegu kontrollib.
See tagaks parema õhu-, raketi- ja droonikaitse ilma „sõjaga liitumata”. Samuti võimaldaks see NATO sõjalist vastust, kui okupeeritud territooriumil või Musta mere vetes paiknevad Vene väed otsustaksid korraldada täiendavaid kriminaalseid rünnakuid tsiviilisikute vastu, nagu see, milles neljapäeval Lvivis hukkus seitse inimest.
NATO endine peasekretär Anders Rasmussen tõi hiljuti välja variandi, et Poola ja Balti riigid saadavad maaväed appi Vene vägede vastu võitlemiseks Ukraina pinnal – kui NATO ei suuda tervikuna julgemat joont võtta.
„Ma arvan, et poolakad kaaluksid tõsiselt sõtta minekut ja vabatahtlike koalitsiooni kokkupanemist, kui Ukraina Vilniuses midagi ei saa,” ütles Rasmussen. Poolakad arvavad, et Lääne-Euroopa ei kuulanud liiga kaua nende hoiatusi tõelise vene mentaliteedi eest.
Viimast seisukohta toetab tugevalt USA endine välisministri asetäitja A Wess Mitchell, kes väidab, et mõned Lääne-Euroopa valitsused, kes on „vanade Venemaaga seotud tabude küüsis”, ei saa sellest ikka veel aru.
Kuigi relvad liiguvad Kiievisse, jäävad lubadused tugevdada idapoolset kaitset „suures osas täitmata”, kirjutas Mitchell. Näiteks alates sõja algusest on Prantsusmaa vägede kohalolek NATO idaosas tõusnud „300-lt 969-le… ja Itaalia vägede arv 350-lt 385-le”.
Seevastu „NATO idapoolsed liikmed on asunud ajalooliselt relvastuma, mille tulemusena on Poolal peagi rohkem tanke kui kogu Lääne-Euroopal kokku”. Samal ajal on USA vägede kohalolek tõusnud 5000-lt umbes 24 000-le.
Ukraina (ja Rootsi) liikmesusega seotud lõhede vältimine on oluline. Lõpmatult olulisem on see, et kõik NATO riigid mõistaksid täielikult Ukraina suutmatust tõrjuda Venemaa agressiooni laiemaid tagajärgi.
Kui see juhtub, destabiliseeritaks Ida- ja Kesk-Euroopa, Põhjamaad ja Balkani riigid. NATO oleks sunnitud asuma alalisele sõjalisele alusele. Rahvusvaheline õigus oleks purustatud. Hiina jaoks oleks pretsedent Taiwani suhtes.
Ukraina oleks sisuliselt poolitatud. Ning õilmitsev Putin ja tema jõuk, kes pääsevad õigusemõistmise eest, võiksid seda kõike uuesti teha, seal või kusagil mujal. Nii et ei mingeid tingimusi, kavalusi ja nutikaid hoiatusi, palun. NATO peab Ukraina võidu tagamiseks valla päästma oma märkimisväärse jõu.
