NATO liidrid kiitsid teisipäeval Vilniuses kohtumisel heaks kommünikee, milles lubati Ukrainale alliansi liikmelisust. Kuid kas see näitab läbimurret või on tegemist lihtsalt peaaegu kahe aastakümne taguse saatusliku Bukaresti deklaratsiooni kordamisega?

Toona 2008. aastal veenis tollane USA president George W. Bush liitlasi avama NATO uksed Ukrainale ja Gruusiale, hoolimata Venemaa tugevast vastuseisust, vahendab lrt.lt.

„NATO tervitab Ukraina ja Gruusia Euro-Atlandi püüdlusi saada NATO liikmeks. Leppisime täna kokku, et need riigid saavad NATO liikmeks,” seisis tippkohtumise toonases deklaratsioonis.

Alliansi väravad ei avanenud aga kunagi ei Gruusia ega Ukraina ees ning Venemaa alustas peagi sõda.

15 aastat hiljem kordasid Vilniusse kogunenud NATO liidrid, et Ukraina kuulub NATO-sse, kuid kommünikees oli selle kohta ähmane lause „kui liitlased nõustuvad ja tingimused on täidetud”.

Vilniuse ülikooli rahvusvaheliste suhete ja poliitikateaduste instituudi (TSPMI) direktor Margarita Šešelgytė nimetas kommünikeed „tühjaks”.

„Vastavalt kommünikee raamistusele on võimalus [Bukaresti stsenaariumi] kordumiseks ja hullemaks, sest tänaseks on tingimused muutunud,” ütles Šešelgytė.

Saatuslikul Bukaresti kohtumisel osalenud Leedu endine välisminister Linas Linkevičius on alati olnud seisukohal, et just NATO toonane otsustusvõimetus viis Venemaa agressioonini Gruusia ja Ukraina vastu.

Mõned teised diplomaadid, eriti Läänes on aga vastupidisel seisukohal – vihjed liikmelisuse ootele viivad Kremli sõjarajale. Need ebaselgused varjutavad jätkuvalt NATO võimalikku edasist laienemist.

Linkevičius, kes praegu on suursaadik ütles LRT TV-le, et Vilniuse deklaratsioon oleks pidanud andma kinnituse, et „me aitame täiel määral, nii palju kui vaja, nii poliitiliselt, relvadega kui ka igal muul viisil ning kui Ukraina territoorium on vabastatud […] arutame kohe kutse küsimust”.

„Kuid kahju, et NATO pole taas näidanud üles seda julgust, juhtimist, mida ta oleks võinud näidata,” ütles suursaadik.

Leedu jäi lõpuks NATO-s ainsaks riigiks, kes pooldas Ukraina varajast kaasamist allianssi. Ühe diplomaatilise allika sõnul valmistusid Leedu esindajad isegi koos vähemalt mõne teise riigiga tippkohtumise järeldusi blokeerima, kuid kui teised taganesid jäi Leedu üksi ja kommünikee kuulutati välja kohtumise esimese päeva õhtul.

Isegi Poola taganes Ukraina liikmelisuse toetamisest. Poola president Andrzej Duda ütles hiljem, et ei näe Kiievit „täna” NATOs.

Kaks erinevat NATO ametnikku ütlesid, et Saksamaa ja USA seisukohad on omavahel tihedalt seotud ning just Washington blokeeris Ukraina selge tee NATO-sse.

See viitab olukorra muutumisele 2008. aastaga võrreldes. Kuigi Bushi valitsus püüdis koos Ida-Euroopa riikidega kaasata Ukraina võimalikult selgesõnaliselt NATO laienemisplaanidesse, olid sellele enamasti vastu Saksamaa ja Prantsusmaa.

Nüüd, kui sõda on juba käimas, mida paljud diplomaadid ja eksperdid näevad abstraktse Bukaresti kommünikee ühena paljudest tagajärgedest, taganeb ka Washington.

„Bukaresti tippkohtumine jättis halva järelmaigu ja tekitas tegelikult strateegilise ebaselguse […] alalise NATO ootesaali Ukraina ja Gruusia jaoks,” ütles Chatham House’i ekspert Orysia Lutsevych uudisteagentuurile Reuters.

Ta ütles, et Ukraina president Volodõmõr Zelenski ja tema meeskond üritavad minimeerida ebakindlust, mis võiks julgustada Venemaad sõda jätkama – nagu NATO juhid ütlevad, seni kuni sõda käib, ei ole alliansis Ukrainat, sest see tähendaks otsest sõda Moskvaga.

Ukraina ja välisriikide ajakirjanikke koondav populaarne ingliskeelne uudisteveebisait Kyiv Independent avaldas kolmapäeval toimetuse juhtkirja, milles mõistis hukka „kaotatud võimalused”.

„Vilniuse tippkohtumine toimus 15 aastat pärast seda, kui NATO tegi vaieldamatult oma suurima vea tänapäeva ajaloos. 2008. aastal blokeerisid Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy Ukraina ja Gruusia vastuvõtmise allianssi,” seisab juhtkirjas ja lisatakse, et „NATO ei tohiks teha sama viga kaks korda.”

Juhtkiri peegeldab Ukrainas valdavalt levinud arvamust, et NATO on olnud ja on endiselt aeglase reageerimisega. Kuid nagu ka Zelenski oma kõnes mainis, on riik teadlik, et osa inimesi kardab Ukraina kiiret NATO-sse astumist, sest „keegi ei taha maailmasõda”.

Saksamaa kaitseminister Boris Pistorius keeldus Vilniuses toimunud kohtumise esimesel päeval vastamast LRT küsimusele, kas kommünikee ei kujune Bukaresti ümberjutustuseks erinevate sõnadega, ja kutsus üles ootama lõppdokumenti. Vaid paar tundi hiljem ilmunud tekst ei andnud aga selgust Ukraina NATO liikmelisuse kohta.

„Berliin võib varjuda Washingtoni taha, kuid see lähenemine on lühinägelik ja ennasthävitav lähenemine nii Saksamaale kui ka USA-le,” ütles Saksa Välissuhete Nõukogu vanemteadur Benjamin Tallis LRT-le. Varem töötas ta Euroopa Liidu poliitika osas Brüsselis ja Saksamaa valitsuses.

„See saadab nõrga heidutussignaali ja näib möönvat, et Moskval on NATO laienemise suhtes vetoõigus,” lisas ta.

Linkevičiuse sõnul on praegu oluline otsustada, mis tähendab sõja lõpp, mis avab Ukrainale tee NATO-ga liitumiseks. Ja kuigi liitlased nõustusid tegevuskavast (MAP) loobuma, muutes NATO peasekretäri Stoltenbergi sõnul vastuvõtmisprotsessi pigem ühe- kui kaheastmeliseks, ei andnud see selgust.

„Mingid ebamäärased terminid on tekkinud, […] keegi isegi ei tea, mis need on, sest igaüks seletab seda omal moel,” ütles Linkevičius.

Kolmapäeval otsustasid G7 liidrid anda Ukrainale koordineeritud sõjalist ja majanduslikku toetust, kuigi nad ei täpsustanud, millist „kaasaegset sõjavarustust maa-, õhu- ja mere valdkonnas” Kiievisse saata plaanitakse. Samuti pole selge, kas need saavad olema Iisraeli tüüpi julgeolekugarantiid, millest enne Vilniuse kohtumist räägiti.

„Ukraina jaoks on praegu kõige tähtsam sõda võita, mitte mõned kirja pandud sõnad,” ütles Šešelgytė ja lisas, et suurim oht ​​on saata Putinile vale sõnum, et „Ukraina pole NATO jaoks oluline”.

Kui aga Vilniuses võetud kohustustele järgnevad konkreetsed teod, siis „pole see tragöödia”.

Vilniuses toimus ka uue Ukraina-NATO nõukogu inauguratsioon, mis väidetavalt tähendab, et Kiiev ja allianss võtavad otsuseid vastu „võrdväärsena”, mitte ei tegele iga bloki riigiga eraldi, ütles Stoltenberg.

„Liitlased, kes tahavad teha rohkem ja mõistavad, et Ukraina võitlus on ka meie võitlus, peavad hoogu võtma ja tegema sisukama julgeolekupakkumise, [mis] aitaks sõda lühendada,” ütles Tallis.