Keegi ei uskunud, et see Vladimir Putini Venemaal juhtub. Eriti avalikult.

Venemaa presidenti ähvardab kõige tõsisem oht ​​oma võimu hoidmisele kogu 23 aasta jooksul, mil ta tuumariiki on juhtinud. Ja on jahmatav vaadata, kuidas kogu selle aja säilitatud täieliku kontrolli kaitsekest – tema autokraatia ülim müügiargument – ​​mureneb üleöö, kirjutab CNN-i veebis analüütik Nick Paton Walsh.

See oli nii vältimatu kui ka võimatu. Vältimatu, sest sõja halb juhtimine oli tähendanud, et ainult nii homogeenselt suletud ja kriitikavaba süsteem nagu Kreml võis sellise kohutava äparduse üle elada. Ja see on võimatu, kuna Putini kriitikud lihtsalt kaovad, kukuvad aknast välja või saavad eluohtliku mürgituse. Ometi seisab praegu maailma suuruselt viiendal armeel ees nädalavahetus, mil vennatapp – relvade pööramine kaassõdurite vastu – on ainus, mis võib Moskva eliidi kokkuvarisemisest päästa.

Oleme nii harjunud suhtuma Putinisse kui meistertaktikusse, et Wagneri juhi Jevgeni Prigožini sõnakuulmatust peeti kohati pettuseks – Putini püüdluseks hoida oma kindraleid trimmis isiku poolt, kes on nende otsekohene kriitik. Kuid see, mida me täna näeme – kui Putin on sunnitud tunnistama, et Doni-äärne Rostov, tema peamine sõjaline tugipunkt on tema kontrolli alt väljas –, annab aluse kahelda, et seda juhitakse Kremlist.

Tõenäoliselt on Wagneri üksused seda kõike mõnda aega planeerinud. Selle mässu õigustus näis pakiline ja spontaanne – ilmselge õhurünnak Wagneri laagrile metsas, mida Venemaa kaitseministeerium on eitanud – ilmus mõni tund pärast seda, kui Prigožin lahkas avalikult sõja põhjuseid.

Ta rääkis osaliselt tõtt sõja katastroofilise alguse kohta: Venemaad ei ähvardanud NATO rünnak ja venelasi ei kiusatud taga. Üks pettus, mida ta säilitas oli väide, et sissetungiplaani taga on Venemaa tippjuhtkond, aga mitte Putin ise. Wagneri väed on end väga kiiresti kokku võtnud ja kiiresti Rostovisse liikunud. Seda on raske spontaanselt ühe õhtupooliku jooksul teha.

Võib-olla lootis Prigožin, et suudab Putinile peale suruda muudatused kaitseministeeriumi juhtkonnas, mida Wagneri juht on mitmeid kuid avalikult kritiseerinud. Kuid Putini laupäevahommikune pöördumine on selle väljavaate kaotanud. See on nüüd Venemaa eliidi jaoks eksistentsiaalne valik – presidendi vankumava režiimi ja tema musta töö tegemiseks loodud tõmmu palgasõduri Frankensteini vahel, mis on pööranud oma isandatele vastu.

See on tõehetk ka Venemaa sõjaväe jaoks. Paar aastat tagasi oleks Prigožini leebe kriitika viinud selleni, et eriüksuslased oleks ta kinni võtnud. Nüüd aga liigub ta vabalt ringi, avalikult Moskva peale marssimas. Kus on FSB eriüksused? Kas nad on sõjast maha jäänud või ei taha relvastatud ja kogenud Wagneri võitlejatele vastu seista?

See pole esimene kord, kui sel kevadel näeme Moskvat nõrgana. Mais toimunud droonirünnak Kremlile pani Putinit ümbritseva eliidi kahtlema, kuidas on pealinna kaitse nii nõrk. Mõned päevad hiljem langesid Ukraina droonide sihtmärgiks paljud eliitsuvilad. Vene rikaste seas eemaldavad reedesed sündmused igasuguse küsimuse selle kohta, kas nad peaksid kahtlema Putini võimuhaardes.

Tõenäoliselt võtab Ukraina rõõmuga vastu selle vastuhaku hukatusliku ajastuste Venemaa jaoks. Tõenäoliselt muudab see sõja kulgu Kiievi kasuks. Kuid mässud lõpevad harva Venemaal – või kusagil mujal – soovitud tulemustega. Tsaar Nikolai II tagandamine 1917. aastal Venemaal tõi kaasa bolševike revolutsiooni, Lenini tõusu ja seejärel Nõukogude impeeriumi tekke.

Ajal, kui see haruldane saatuslik draama vene inimliku nõrkuse kohta toimub, ei ole paratamatu, et sellele järgneb olukorra paranemine. Prigožin ei pruugi võita ja Kremli kontrolli alused ei pruugi kokku kukkuda. Kuid nõrgenenud Putin võib oma tugevuse tõestamiseks teha ootamatuid asju.

Ta ei pruugi lähikuudel Ukraina eesliinil kaotusega leppida. Ta ei pruugi olla teadlik omaenda relvajõudude rahulolematuse sügavusest ja tal puudub nende tegevuse üle vajalik kontroll. Venemaa kui vastutustundliku tuumariigi positsioon põhineb eliidi stabiilsusel.

Palju rohkem võib valesti minna kui õigesti. Kuid on võimatu ette kujutada, et Putini režiim naaseb sellest hetkest kunagi tagasi oma varasemale tasemele.. Ja see on paratamatu, et ees ootavad täiendavad segadused ja muutused.