Viimane ettekujutus Vladimir Putinist kui Vene ajaloolisest valitsejast võeti tal 24. juunil: relvastatud palgasõdurite salk tungis peaaegu vastupanuta läbi tema riigi, läbides ühe päevaga umbes 750 km, haarates kontrolli kahe suurlinna üle ja jõudes Moskvast 200 km kaugusele, enne kui puutumata lahkus.
Putin kukkus reformijana juba ammu läbi, olles juhtinud üha süvenevat korruptsiooni ja majandusseisakut ega suutnud teha Venemaast midagi enamat kui süsivesinike tarnijat just siis, kui nafta ja gaasi ajastu on lõppemas. Ta kukub üha ilmsemalt läbi suure sõjaaja komandörina, 16 kuud pärast sissetungi alustamist Ukrainasse, mis ta eeldas mõne päevaga lõppevat, kuid mis on veninud pikale. Nüüd on ta näidanud, et ei suuda täita isegi juhi esimest ja suurimat kohustust, riigi julgeoleku tagamist, vahendab Economist.
Ükskõik, kas Putini kukkumine tuleb varsti või kuude või aastate pärast, selgub, et ta on pätt. Ta pole mitte niivõrd tsaar, kuivõrd lihtsalt kõrgeim pätt õõnsaks jäetud pätiriigis, milleks ta on taandanud emakese Venemaa. Veelgi enam, maailmas, kus võim on kõik, näeb ta nüüd välja kui nõrgenenud pätt.
Wagneri grupi juht Jevgeni Prigožin on näide kõigest, mis on Putini juures põlastusväärne. Endisest petisest restoranipidajast sai mõrvarlik palgasõdur Aafrikas, Süürias ja Ukrainas. Prigožin tõusis ainult Putini paranoia ja jõhkruse tõttu. Putin ei usalda omaenda armeed, mistõttu vajas ta ustavat pättide gruppi. Ta soovis, et mõnede oma rängemate tegudega välismaal teda ei seostataks, nii et „eratöövõtjad” nagu Wagner panid kolmel kontinendil toime sõjakuritegusid. Ja Putin kasutas Prigožinit, et sekkuda (taas, vaieldamatult) välismaistesse valimistesse, sealhulgas valimistesse, mis tõid 2016. aastal võimule Donald Trumpi.
Wagneri mäss kätkeb endas ka Putini loodud riigi mäda. Keset vaenu rivaalidega oma regulaararmees otsustas Putin, et Wagner tuleks viia otse kaitseministeeriumi kontrolli alla. See ähvardas hävitada Prigožini võimubaasi, mistõttu ta mässis, sõimates Putini valesti aetud sõda, Vene armee ebakompetentsust ja kaotusi, mida see Ukrainas kandis. Vaatamata kogu Prigožini jõhkrusele oli see tõde, mis lõikas läbi Kremli tühja propaganda.
Veelgi šokeerivam on see, et Prigožin on paljastanud Putini irdumise reaalsusest. Näib, et mäss üllatas Kremlit – nii korrodeerunud on luureagentuurid, mida juhib endine spioon. 24. juuni hommikul mõistis raputatud Putin hukka omaenda loodu kui reeturi ja lubas, et teda karistatakse. Ometi nõustus ta vaid mõne tunni pärast andma Prigožini vabaks Valgevenesse, võttes kaasa Wagneri väed.
Olles loonud ühemehevalitsuse, näis, et Putin ei suuda ka lojaalsust tagada. Kuigi toetus Prigožinile üle ei läinud, ei tulnud see ka Putinile ei tänavatel ega poliitilise ja sõjalise eliidi seas. 24 närvesöövat tundi oli Venemaa vaikne ja passiivne, oodates, kummalt poolt tuul puhub.
Optimistid peavad Putini nõrkust tõendiks, et tema valitsus on hukule määratud. Kui see vaid nii oleks. Tegelikkus on see, et despoodid, isegi nõrgad võivad kaua püsima jääda, kui puudub ilmselge alternatiiv ja kui neil on endiselt palju relvi ja halastamatus neid kasutada. Vaadake Aleksandr Lukašenkat naabruses Valgevenes või Bashar al-Assadit Süürias.
Putini vastu töötavad aga kaks lisategurit. Esimene on sõda ise. Ukraina vasturünnak jätkab pidevat edenemist. Kuigi see on oodatust aeglasem, vähendab see territoriaalset edu, mida Venemaa on saavutanud alates 2022. aasta veebruarist, ning kohati võtab isegi tagasi maad, mille Venemaa oma esimese sissetungi ajal 2014. aastal haaras.
Putini võiduteooria on see, et Venemaa peab kauem vastu kui Lääs. Kui Ukraina ei suuda saavutada vajalikke läbimurdeid – Venemaad Krimmiga ühendava maasilla katkestamine on võtmetähtsusega –, võib läänepoolne toetus aja jooksul murduma hakata. Kuid Putini teooria näib üha vähem usutav. Jah, Venemaal on õnnestunud Ukrainale haiget teha; kuid see pole kaugeltki vallutatud, vaid on tugevnenud riigina ning on teel Euroopa Liidu ja võib-olla ka NATO liikmelisuse poole. Ning kaugel Putini nägemusest Lääne korratusest on NATO laienenud, hõlmates Soome ja peagi ka Rootsi; Euroopa kaitsekulutused on kasvanud; ja sõltuvus Venemaa energiast on kõrvaldatud.
Seevastu enam kui 100 000 hukkunud ja haavatud venelase kaotus ei ole isegi Kremli parimatele propagandistidele suurt edu toonud. Narratiiv on selle asemel, et on vaja üha rohkem ohverdada. Iga halb uudis Venemaale rindelt suurendab survet Putinile. Seetõttu on vasturünnak nii kriitiline ja seetõttu on tõendid Venemaa ridade lõhestumise kohta nii teretulnud.
Putini teine probleem on majandus. Eelmisel aastal püsis see üsna hästi, tänu nafta- ja gaasihindadele, mis tõusid sõja ajal hüppeliselt. Naftasaadetised on jätkunud ja sularaha jätkub riigil küllaga. Kuigi kasv on aeglustunud, näib täiemahuline majanduskriis vähemalt sel aastal ebatõenäoline.
Putinil pole aga ressursse uueks suureks pealetungiks. Venemaa gaasitulud on kukkunud (see lõikas ju ära oma parima kliendi) ja ka nafta ülemaailmne hind on langenud. Lõhe valitsuse kulutuste (sealhulgas sõja tohutud kulud) ja laekumiste vahel süveneb, sundides Venemaad oma säästude järele haarama. Rubla on viimase aastaga kaotanud ligi 40% oma väärtusest. Hiina on ostnud Venemaa naftat – allahindlusega -, kuid ta pole veel tarninud suuri koguseid relvi.
Putin näib nüüd olevat kaldunud oma autoriteedi taaskehtestamisele, juhatades metsikuid repressioone ja puhastusi. Kuid varem või hiljem kaotab ta võime probleemidest üle sõita. Maailm peab selleks valmis olema. Paljudest võimalikest tagajärgedest oleks hirmutav võimu kokkuvarisemine riigis, kus on rohkem kui 4000 tuumalõhkepead. Ometi on Putin näidanud, et korrumpeerunud ühe mehe valitsemine ei ole viis superriigi juhtimiseks. Tee tagasi korra ja mõistuse poole saab Venemaa jaoks olema ohtlik, kuid seni, kuni Putin kannab krooni ja tema sõdurid unistavad keiserlikust valitsemisest Ukraina üle, ei saa teekond isegi alata.
