Analüüs: Lääs peab väed Ukrainasse sisse viima, poolikud lahendused enam ei tööta

Kiiev vajab kaasaegset õhujõudu, mitte kasutatud F-16 eskadrilli, mis ei ole toetatavad ega usaldusväärsed tänapäevaste Vene varghävitajate vastu, märgib väljaandele Sky News sõjanduse analüütik Sean Bell.

Kas Ukraina vasturünnak on võidukas ilma õhutoetuseta ja kas Lääs hakkab kahetsema, et ta ei andnud Ukrainale sellist lahinguvõimekust?

Kuigi Lääs on andnud Ukrainale rohkelt rahalist ja sõjalist toetust, et aidata võidelda Vene vägede ebaseadusliku sissetungi vastu, on ta olnud vastumeelne pakkumaks kaasaegset Lääne õhujõudu, mida president Zelenski ilmselgelt vajab.

Suurema osa Ukraina sõjast pole Venemaa õhujõud sellesse sekkunud. Peamiselt kasutati lennukeid kaugmaarakettide väljalaskmiseks sihtmärkide pihta üle kogu Ukraina. Venemaa hävitajad on pidanud Ukraina õhuruumi ohtlikuks ning aruannete kohaselt on nad praeguseks sõjas kaotanud 10 protsenti oma vahenditest.

Vene õhuvägesid on teatud määral piiranud tänapäevaste Lääne õhutõrjesüsteemide kasutamine; alates Ukraina vasturünnaku algusest on Vene õhuvägi aga ootamatult suurendanud oma väljalendude määra ja tõhusust.

Õhuülekaal on domineerimise aste, mis võimaldab ühel poolel ja sellega seotud maa-, mere- ja õhujõududel teatud ajal ja kohas operatsioone läbi viia ilma vastaste õhujõudude takistava sekkumiseta.

Edukad maismaaoperatsioonid ilma kohaliku õhuüleolekuta on väga keerulised; isegi Afganistanis tekitas ainuüksi lennukimüra Talibani võitlejates paanika.

Kuid Ukrainal puudub võimekus õhus domineerida ja ta on kohustatud oma kauaoodatud vasturünnakut läbi viima ilma tõhusa õhutoetuseta.

Ajutise meetmena on Lääs pakkunud komplekti kaasaegseid õhutõrjesüsteeme – kaasaskantavaid ja mobiilseid –, mis on Venemaa õhujõudude hävitamisel rolli mänginud.

Venelased võivad aga suhteliselt karistamatult tegutseda Ukraina kaguosa kohal ja toetavad oma maaväge liugpommide valikuga, mis võimaldab Vene hävitajatel jääda Ukraina õhutõrjesüsteemidest ohutusse kaugusesse.

Näib, et venelastel pole väljaõpet ega teadmisi tõhusa lähiõhutoetuse läbiviimiseks.

Lõhkekeha toimetamine oma üksuste lähedale on keeruline ülesanne, eriti hävitajatele, mis liiguvad kiirusega 300 meetrit sekundis.

Oma ja vastase vahe on lennu ajal sageli vaid murdosa sekundist ja seega on vennatapu oht suur.

Kui Vene piloodid oleksid paremini koolitatud, võivad tulemused Ukraina jaoks olla laastavad.

Sellest hoolimata on see Ukraina jaoks väga kõrge riskiga operatsioon, mille käigus saadetakse kogenematuid värskelt värvatuid tugeva Venemaa kaitse vastu, kus nad kannavad rünnakul 3 korda suuremat ohvrite arvu kui kaitses.

Niisiis, kas varasem F-16-de tarnimine Ukrainale Läänest oleks midagi muutnud?

Lühike vastus – ei.

Ukraina vajab kaasaegset õhujõudu, mitte kasutatud lennukeid F-16, mis ei ole toetatavad ega usaldusväärsed tänapäevaste Vene varghävitajate vastu.

Õhujõud on keerukas segu tehnoloogiast, kõrgtehnoloogilisest tarkvarast, tipptasemel täppisrelvadest ja paljudest toetavatest võimalustest – nagu õhuhoiatus- ja juhtimissüsteemid (AWAC), maa-õhk raketid ja elektrooniline sõjapidamine.

Vene õhuvägi võib hävitada väikese arvu autonoomseid vananevaid F-16, hävitades seega peaaegu üleöö Ukraina uue õhujõudude võimekuse ja julgustades sellega Venemaa sõjaväge.

Ainus usutav viis tagada Ukrainale tänavuseks pealetungiks vajalik õhujõud oleks see, kui Lääs sekkuks ja suunaks konflikti Lääne vahendeid ja meeskondi.

Hoolimata Ukraina rünnaku kriitilisest tähtsusest, ei ole märke rahvusvahelisest soovist sellise eskaleerumise järele.

Praegu peavad Ukraina sõjaväelased minema Venemaa kaitsekindlustuste peale ja seda ilma õhutoetuse kaitsva vihmavarjuta. See on raske väljakutse.

Ukraina näib olevat kindel, et suudab võita – hoolimata tema käsutuses olevatest piiratud ressurssidest.

Samal ajal loodab Lääs, et ta ei pea kahetsema otsust mitte pakkuda Ukrainale lahingute võitmiseks vajalikku lahingulennuvõimet.

Panused ei saa enam suuremad olla.

Kommentaarid
(Külastatud 9,863 korda, 1 külastust täna)