Üle Ukraina kirdepiiri lennates olid 10 Venemaa kõige arenenumat hävitajat kasutamas relva, mida sõjas pole veel nähtud.

Ööl vastu 24. märtsi heidetud 11 nn liugpommi kinnitasid teateid, et Venemaa õhujõud kohanevad pärast tiibrakettide otsa lõppemist ja suutmatust Ukraina õhuruumi kontrolli alla võtta, vahendab Telegraph.

Liugpommid on varustatud „tiibadega”, et anda neile lisaulatust, ning lendavad madalalt ja piisavalt kaugele, et vältida mõningaid radariga juhitavaid õhutõrjeid.

Venemaa liugpommid olid uudistes, kui hävitaja kukutas kogemata pommi Venemaa piirilinna Belgorodi, kahjustades hooneid ja vigastades vähemalt kolme inimest.

Ukraina õhujõudude pressiesindaja kolonel Juri Ihnat ütles Telegraphile, et need pommid kujutavad endast „väga tõsist ohtu”.

Purilennutehnoloogia pakutav lisaulatus tähendab, et Vene reaktiivlennukid suudavad vältida riskantseid lende rindejoone lähedal, et laskemoona tulistada.

„Hetkel kasutab vaenlane taktikalist lennundust lahinguülesannete täitmiseks Venemaa piiril, rindel ja mere ääres. Kõigis neis piirkondades on vaenlane umbes kuu aega intensiivselt liugpomme kasutanud,” ütles kolonel Ihnat.

Ukraina ametnike hinnangul lasevad Moskva väed lahinguväljale välja vähemalt 20 liugpommi päevas.
Sel ajal, kui maailm ootab Ukraina eeldatavat vastupealetungi, on Ukraina ja Lääne analüütikud hakanud vihjama, et relva kasutuselevõtt võib sundida Kiievit oma operatsiooniplaanis viimasel hetkel muudatusi tegema.

Kõige elementaarsemad liugpommid on modifitseeritud relvad, mis on varustatud tiibade ja navigatsioonisüsteemidega, mis võimaldavad määrata lennutrajektoori sihtmärgini.

See võib olla sama lihtne kui juhitamatute relvade ümberehitamine, kui venelased remondivad peamiselt vanu nõukogude-aegseid FAB-500 õhupomme.

Mõned liugpommid nagu UPAB-1500B-E on aga spetsiaalselt loodud uute funktsioonidega.

Näib, et tiibadega pommidest, mis on odavamad ja lihtsamad toota kui ballistilised ja tiibraketid, on saanud Venemaa eelistatuim relv, kuna väidetavalt on kõrgtehnoloogilised täppisrelvad otsa saamas.

Iga modifitseeritud või toodetud liugrelva spetsifikatsioonid ja võimalused erinevad drastiliselt, mõnede relvade tegevusulatus on kuni 120 kilomeetrit ja nad suudavad tabada sihtmärki 10 meetri täpsusega.

Kuid tavapäraselt arvatakse, et Venemaa kasutatavate liugpommide lennuulatus on 50–70 kilomeetrit.

Sõltumata pommide tõhususest annab see relv Vene hävitajate pilootidele võimaluse kasutada õhujõudu tõhusalt, et mõjutada maapealseid operatsioone viisil, mille saavutamiseks nad varem vaeva nägid.

Ukraina kogutud luureandmed näitavad, et enamik liugpommirünnakuid vallandatakse 40-50 kilomeetri kaugusel Venemaa territooriumil, mil sõjalennukid pöörduvad tagasi, et vältida Kiievi õhukaitse ulatusse sattumist.

„Uute improviseeritud relvade pakutav seisukord tähendab, et õhukaitseoht, mis varem piiras löögi- ja ründelennukite kasutamist, on mõnevõrra leevenenud,” ütles väljaandele Telegraph luurekonsultatsioonifirma Sibylline sõjaline analüütik Justin Crump.

Kuna Ukraina oma nõukogudeaegsete õhutõrjesüsteemide varude pealt üle minemas Lääne tehnikale, on Kiievis õhurünnakute vastu kaitseks vaid väike hulk keskmise ja pika ulatusega süsteeme.

Enamik Ukraina lähimaa õhutõrjesüsteeme on eesliinil, samas kui pikema tegevusraadiusega raketisüsteemid on rindest kaugel, et kaitsta linnu ja hoida neid eemal Venemaa suurtüki- ja droonirünnakute levialast.

Venemaa on viimastel nädalatel taas suurendanud oma kaugrünnakute arvu, kasutades Iraanis toodetud enesetapudroone ning ballistilisi ja tiibrakette linnade, näiteks pealinna Kiievi ründamiseks, lootuses ammendada Ukraina õhutõrjerakettide varusid.

„Miks nad peaks kasutama ballistilisi tiibrakette, mida pole palju järele jäänud? See on odavam variant. Sellepärast kasutavad nad selle töö tegemiseks liugpomme või S-300 maa-õhk rakette,” rääkis kolonel Ihnat liugpommide kohta. „S-300 võime mõnikord kinni pidada, kuid need pommid on probleem,” lisas ta.

Lääne sõjaväeeksperdid väidavad, et liugpomme pole radarites nii hästi näha kui tavalisi kaugmaarelvi, mistõttu Ukrainal on neid raskem jälgida. Radarid ei märka alati madalal kõrgusel lendavaid objekte ja liugpommide väiksus muudab nad radaril raskemini märgatavaks.

Venelaste kasutuses olevad elektroonilise sõjapidamise segamis- ja radarivastased tehnikad tähendavad, et Kiievi vägedel on vaid piiratud aeg pommide sihikule võtmiseks. Rünnakud tekitavad Kiievis ka küsimusi, kas õhutõrjesüsteemid tuleks eelseisva vasturünnaku toetamiseks asustuskeskustest eemale viia.

Üks lahendus oleks liugpommide ühendamine Patrioti või muude õhutõrje raketisüsteemidega. Kuid need SAM-üksused on liiga väärtuslikud, nende raketid kallid ja neid tuleb hoida rindejoonest kaugel, et nad ei oleks Venemaa rünnakute suhtes haavatavad.

Kui USA ja Hollandi poolt antud Patrioti süsteemid on paigas, on ka Ukraina vägedel võimalus viia rindejoonele rohkem õhukaitsevahendeid.

Kolonel Ihnati sõnul oleks parim lahendus tänapäevased Lääne hävitajad – logistilistel põhjustel eelistab Ukraina F-16 –, millel on pikema tegevusraadiusega radarid ja õhk-õhk-tüüpi raketid, võrreldes Ukraina praegu kasutusel olevate vananevate Suhhoi Su-27 ja MiG-29 lennukitega.

„Nende heidutamiseks piisaks vaid ühest või kahest, sest venelased näeksid, et paar sellist asja on õhus ja nad väldiksid lähenemist,” sõnas ta. Kuid Lääne hävitajaid pole veel niipea võimalik saada.

Praegu peab Kiiev oma pealetungi ümber planeerima, et vältida Venemaa liugpommide tekitatud kahju.

Crumpi sõnul vajab Ukraina „olulist õhukaitset” eesliinil, kui tema väed satuvad ummikutesse, nagu jõeületuskohad või hästi sisse kaevatud Venemaa positsioonid, kus nad muutuvad õhurünnakute suhtes haavatavaks.

Kui Venemaal õnnestub saavutada lahingus õhuülekaal, tähendab see ka Ukraina vägede kogunemispunktide ning juhtimis- ja komandosõlmede ning logistiliste sõlmpunktide muutumist võrdselt haavatavaks.

Ukraina peab valdama pettuse ja suure mobiilsusega sõjapidamise kunsti, et summutada Moskva vägede võimalikku ohtu õhus.

„See tähendab näiteks vägede laiali hajutamist, kui nad ei osale lahingus, kuid vajaduse korral suudetakse nad kiiresti kokku tuua – seda on Briti ja USA sõjaväelased viimastel õppustel korduvalt õppinud,” ütles Crump.
„Jõu hajutamine ja kiire kontsentreerimine on selles keskkonnas üliolulised.”

Lõppkokkuvõttes ei ole Venemaa vägede liugpommid hõbekuul ja neil on eelseisvas pealetungis piiratud roll, kui Kiiev suudab säilitada oma õhutõrje rindel.

„See on vana tehnoloogia, mis on olnud kasutusel juba aastaid. Nad on just viimase kuu jooksul hakanud neid intensiivsemalt kasutama,” ütles kolonel Ihnat.