Eksisid need, kes väitsid, et Ukraina hoiab tagasi Venemaa plaane tungida Balti riikidesse ja Skandinaaviasse. Vastupidi, Vene armee on seoses raskustega Ukrainas veelgi karastunud ja kasvanud ning mingiks takistuseks pole enam NATO riigid.
Tankihävitaja AMX-10 RC, mida varem kasutati lahinguväljadel Afganistanis ja terrorismivastastel operatsioonidel Malis, on nüüd paigutatud Prantsuse kombineeritud relvaeskadrilli koosseisus Eestisse Venemaa piiri lähedale, et treenida koos NATO vägedega ja tugevdada Lääne alliansi võimekust naaberriigi Venemaa vastu, vahendab Foreign Policy.
Venemaa koondas aastakümneid suurema osa oma arenenud sõjalistest jõududest niinimetatud Lääne sõjaväeringkonda, mis on NATO piiridel, sealhulgas Balti riikide lähedal. Nüüd on paljud neist jõududest paisatud Ukraina hakklihamasinasse, kus Venemaa armee on kandnud laastavaid kaotusi, mille taastamiseks võib kuluda aastakümneid.
Kuid isegi kui sõda Ukrainas venib, kavatseb Venemaa mitmete Ida-Euroopa kaitse- ja sõjaväeametnikega tehtud intervjuude kohaselt taastada oma väed, mis on vastamisi uue ja laienenud piiridega NATO-ga. Washingtoni ametnikud võivad vaadata Venemaa pikemaajalisele ohule läbi sõrmede, kuid Ida-Euroopas ja eriti Baltikumis paistavad asjad endiselt halvad. Venemaa suudab Balti riikidega piirnevate vägede arvu täielikult taastada kahe kuu kuni kahe aastaga, ütlesid need ametnikud, mis kujutab endast uut ohtu Venemaa ja NATO sõjaliseks kokkupõrkeks isegi juhul, kui Ukraina konflikt ei lahene.
Isegi kui väed ja varustus ei ole sama kvaliteediga kui need, mis piirkonda enne sõda lähetati, on kaitseametnike sõnul need piisavalt suured, et sooritada sissetung NATO territooriumile, muutes üha olulisemaks sellised üksused nagu Prantsuse kombineeritud relvastuse eskadrill.
„Venemaa plaanib oluliselt suurendada vägede arvu Eesti ja Läti piiri taga,” ütles Eesti kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler Tuuli Duneton. „Meie hinnangul suudab Venemaa oma väed kahe aastaga taastada,” ütles ta.
Praegu meenutavad NATO haavatava kirdetiivaga vastakuti seisvad Vene väed sealse kunagise koosseisu skeletti. Venemaa lootused kiireks võiduks Ukrainas luhtusid seoses sõjalise ebakompetentsuse ja Ukraina tõhusa vastupanuga, sundides Moskvat paiskama lahinguväljale vägesid Ukrainast kaugel põhja pool asuvatelt aladelt. Kuid Venemaa võime mobiliseerida värskeid vägesid, isegi halvasti koolitatud ajateenijaid ja vananenud varustusega reservväelasi, näitab võimekust, mis on Euroopa sõjaliste planeerijate jaoks hirmutav.
Venemaa president Vladimir Putin pole seni näidanud üles huvi sõja laiendamise vastu NATO riikidesse, mida kaitseb alliansi tuumavihmavari ja 31 liikme kollektiivkaitse klausel, ehkki ta on põristanud palju tuumamõõgaga. Kuid see võib tulevikus muutuda, väidavad kaitseametnikud, eriti kui Putin tunnetab sõjalist nõrkust NATO idatiival ja haistab võimalust.
Kohapealsed sõjaväeülemad väidavad, et Venemaa võib korraldada mobilisatsiooni palju kiiremini, et koguda oma NATO-piiride äärde halvasti koolitatud reservüksusi – kuigi kulub kaks aastat, et taastada võimekus samale tasemele, mis oli enne 2022. aasta veebruaris toimunud ulatuslikku sissetungi Ukrainasse. Venemaa võis Peeter Suurest kuni Suure Isamaasõjani alati loota suurtele pataljonidele ja suurematele kahuritorudele.
„Teoreetiliselt ei vaja [Venemaa] nende Eesti võimete taastamiseks rohkem kui kaks kuud,” ütles Tapa sõjaväebaasis Eesti 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Andrus Merilo. „Kui nad kuulutavad mobilisatsiooni välja, on see kaks kuud hiljem. Muidugi põhineb see vanematel seadmetel, kuid see pole oluline. Tank on ikkagi tank ja kui teil on neid palju, on see probleem.”
Ida-Euroopa kõrgemate kaitseametnike ja sõjaväeülemate hinnangud seavad kahtluse alla narratiivi, mille kohaselt on Venemaa konventsionaalsed sõjalised võimed pärast enam kui aasta kestnud kurnavaid lahinguid ja suuri kaotusi Ukrainas neutraliseeritud. See arusaam on juurdunud mõnede Lääne pealinnade seadusandjate ja poliitikakujundajate seas, sealhulgas Washingtoni häälekas vähemuses, kes on sundinud Ukrainale abi andmisel tõmbama pidurit ja keskenduma Hiinale.
„Väga lihtne on vaadata ja arvata, et Vene sõjavägi on kokku varisenud või suures hädas, kuid tegelikult on see lihtsalt ebaühtlane,” ütles NATO kõrgeim komandör ja USA sõjaväeülem Euroopas kindral Christopher Cavoli Eestis sel kuul toimunud julgeolekukonverentsil. „Maaväed on tugevasti kurnatud; neil on suured probleemid. … Teisest küljest on nad ka palju inimesi alla neelanud. Vene armee, maavägi, on täna suurem kui selle konflikti alguses.”
„Kui kaua võtab taastamine aega? Küsimus on: kui kaua võtab aega selle taastamine ja mille jaoks?” lisas ta.
Kui konflikt on kahandanud Venemaa armee jõudu ja varusid, võib selle tulemuseks olla karastunum ja võimekam koosseis isegi vananeva varustuse ja tarneprobleemide puhul. „Ukrainlaste vastu raske võitluse üle elanud [Vene ohvitserid] on palju õppinud ning lähitulevikus saavad neist väga lühikese aja jooksul pataljoni- ja brigaadiülemad,” ütles Merilo. „Nad on palju kogenumad kui meie.”
Tapa sõjaväebaas on viimase aasta jooksul muutunud elavaks tegevuskeskuseks, peegeldades uut reaalsust, mida Venemaa-vastane heidutus NATO jaoks lähiaastatel tähendab. Sel kuul korraldati suurõppus, milles osales umbes 14 000 liitlasriikide sõdurit, et treenida sõjalise vastasseisu stsenaariume Venemaaga. Eesti võõrustab umbes 2000 välissõdurist koosnevat rahvusvahelist „lahingugruppi”, mida juhib Ühendkuningriik ning väiksem väekontingent on Prantsusmaalt ja Taanist. NATO on moodustanud kokku kaheksa lahingugruppi – Eestis, Lätis, Leedus, Poolas, Rumeenias, Bulgaarias, Ungaris ja Slovakkias –, et tugevdada NATO idatiiba ja panna Putin mõtlema.
Nende lahingugruppidega riikidest vaid kahel – Eestil ja Lätil – on otsene piir Venemaa mandriosaga. (Venemaal on ka väike eraldatud territoorium Läänemere ääres, Kaliningrad, mis jääb Poola ja Leedu vahele.)
Kuigi Venemaa maavägede seis Põhjamaade ja Balti riikide piiridel on praegu nukker, võib Ida-Euroopa ja Põhjamaade kaitseametnike sõnul Vene merevägi ja õhuvägi olla piirkonnas endiselt sõjaeelsel tasemel või selle lähedal. Lühidalt öeldes on karudel jätkuvalt küünised, isegi kui nad magavad talveunes.
„Nad oskavad kaableid läbi lõigata; neil on oma allveelaevad; neil on oma raketid,” ütles Läti endine kaitseminister Artis Pabriks. „Me ei tohiks alahinnata Venemaa võimet oma sõjalist jõudu taastada, sest tegemist on suhteliselt suure riigiga [ja] nad ei hooli tsiviilelanikkonna vajadustest ega avalikust arvamusest üldiselt. Nad teevad seda põhimõtteliselt nii, nagu nad tegid seda alustades Ivan Julmast.”
Ida-Euroopa liitlased kavatsevad eelseisval alliansi juhtide tippkohtumisel, mis toimub juulis Leedus Vilniuses, püüda suurendada nende riikides alaliselt paiknevate NATO vägede suurust. Osaliselt on põhjuseks nende hinnang sellele, kui kiiresti Venemaa suudab taastada oma väed NATO piiril. Vilniuse tippkohtumisel maadlevad need liidrid ka sellega, millal ja kuidas avada uks Ukraina vastuvõtmisele alliansi, isegi kui võitlus Vene vägede vastu jätkub.
Vilniuse tippkohtumisel eeldatakse, et Ida-Euroopa riikide eestvõttel tõstab NATO kõigi liitlaste kaitsekulutuste piirmäära 2 protsendilt SKT-st 2,5 protsendile või isegi 3 protsendile. Kuigi kaitsekulutused on pärast Venemaa ulatuslikku sissetungi Ukrainasse eelmisel aastal kõikjal kasvanud, täidab 2 protsendi piirmäära vaid kaheksa selle liikmesriiki, sealhulgas aprillis NATO-ga liitunud Soome. Veel 18 riiki väidavad, et nad kavatsevad seda teha.
„Kui keegi NATO-s või Läänemere piirkonnas unistab, et isegi kui venelased lahkuvad Ukraina territooriumilt, saame elada rahus ja rahulikult, siis ei,” ütles Pabriks. „Peame tõsiselt valmistuma. Kuni venelaste mõtteviisi pole muudetud, püsib oht meie piiridel.”
