Donbassi rindel jätkuvad ägedad lahingud ja eriti Bahmuti linnas on need eriti ägedad ja verised. Lahingud on siin kestnud juba üle üheksa kuu.

Sellest linnast on saanud omamoodi Ukraina Mannerheimi liin, mille taha venelaste rünnak takerdus. Vaatamata rasketele kaotustele tungivad venelased aga kangekaelselt edasi, tõrjudes Ukraina sõdureid Bahmutist samm-sammult välja. Lahingud on nüüdseks juba liikunud Bahmuti idapoolsest äärelinnast selle keskossa, vahendab Iltalehti.

Ukraina kaitseministeerium on piiranud ajakirjanike juurdepääsu Bahmuti, kuna linnas on väga ohtlik viibida. Küll aga oli Iltalehtil võimalus vestelda Ukraina relvajõudude sõduriga. Hüüdnime „Kurt” kasutav sõdur on nüüd Bahmutis ja temaga räägiti hetkeolukorrast linnas.

Mis Bahmutis praegu toimub?

Tegelikult, kui täiesti aus olla, on reisimine Bahmuti ausalt öeldes ohtlik ettevõtmine. „Kusepea” (tavanimetus, mida ukraina sõdurid kasutavad vene sõdurite kohta – toimetuse märkus) tulistab oma suurtükkidest kogu teed Tšasiv Jarist kuni Kromove külani, mis on tegelikult Bahmuti naabruskond. Ukraina dessantväelaste üksused kontrollivad meeleheitlikult külla viivaid teid, kuid „kusepea” kasutab Bahmuti teel olevate varustuskonvoide hävitamiseks granaate ja kogu tema käsutuses olevat suurtükituld. Nii et kõik võib siin igal ajal tähendada surma.

Ukraina suurtükivägi üritab hävitada Vene suurtükiväeüksusi, kuid venelastel on piisavalt suurtükke, samuti laskemoona. Ausalt öeldes ei ole ma märganud, et „kusepeal” oleks mingit laskemoona puudust. Siiani on „Elu tee” kaitse Bahmutis piisaval tasemel, kuid „kusepea” tõstab oma kõrvalrünnakutega survet ja põhimõtteliselt ei hooli oma kaotustest põrmugi. See on tõesti ebainimlik ja rumal.

Üks asi, mis mind tõsiselt vihale ajab, on see, et massimeedia on hakanud kirjutama sellest, et ukrainlastele kuulub nii-ja-nii mitu protsenti Bahmutist ja venelastele nii-ja-nii mitu protsenti. Tegelikult pean ma teile ütlema seda: Bahmutis on edenemised ja taganemised mitu kvartalit korraga ja mõlemas suunas. Kogu aeg. Uskuge mind.

Milline on ukrainlaste kaitsetaktika?

Kasutame aktiivset kaitsetaktikat. Me ei kaitse iga hoonet surmani, sest sellel pole taktikaliselt mõtet. See sõda ei tööta nagu nõukogudeaegne propagandafilm, kus Nõukogude sõdurid kaitsesid kangelaslikult Stalingradi tuhandete surnukehade keskel. Kuigi ausalt öeldes on peaaegu võimatu pikka aega samadel positsioonidel püsida, isegi kui seda tahta. Niipea, kui „kusepea” vaatlejad teid märkavad, saate kohe kõike igast kaliibrist omale krae vahele.

Kas venelaste taktika on muutunud?

Tahan tõesti öelda, et „kusepead” ei tasu alahinnata. Nad kipuvad tegema sama mis meie ehk ründavad väikeste gruppidena erinevatest suundadest, püüdes leida meie kaitses nõrka kohta ja niipea kui selle leiavad, pressivad kohe palju suuremate jõududega.

Bahmutis oleme kohanud veidi teistsuguse iseloomuga sõda, kui seni oleme harjunud. See toimub nii: „kusepea” ründab peamiselt 5-6-liikmelistes sõdurite gruppides, kes suurtükitule abil püüavad tungida meie positsioonidele ja alustada lähitulevahetust. Võti selles olukorras on lahinguvõimekuse tase, vägede ühtsus ja sõdurite lahingumotivatsioon. Lühidalt öeldes on sõjategevuse intensiivsus Bahmutis eriti kõrge.

„Kusepea” õhutab eriti neid tempokaid lahingutegevusi, sest kurnab Ukraina sõdureid tugevalt nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt. Peame oma vägesid pidevalt roteerima, sest sõdurid lihtsalt ei talu lahingu intensiivsust. Vaenlane ründab veelgi võimsamalt. „Kusepeal” õnnestus paigutada suur hulk oma suurtükiväe üksusi Bahmuti äärealadele, mis võimaldab neil juba pommitada Slovjanskit ja Kramatorskit.

Tahaksin öelda midagi olulist Wagneri eragrupeeringu (keda hakkan hiljem nimetama „wagnerlased”) laialt reklaamitud palgasõdurite kohta. Wagnerlastel pole piisavalt sõdureid, et rünnata Bahmuti keskseid alasid ilma Vene armee toetuseta.

Samas tuleb selgelt aru anda, et Wagneri üksused on väga erinevad. Neil on üksused, mis koosnevad eranditult vangidest. Sel juhul on nende taktika väga lihtne – need wagnerid püüavad leida meie lahingupositsioone lihtsalt meid rünnates ilma igasuguste ettevaatusabinõudeta.

Enamik neist vangidest tapetakse ja need, kes nendes lugematutes rünnakutes ainult haavata saavad, surevad tavaliselt tänavatel, kuna pole kedagi, kes nende eest hoolitseks. Laibad lebavad lihtsalt tänaval mädanemas.

Ja siis on veel nn „eliit-wagnerlased”. Nad on tõelised sõjaväelased, kes ei osale ise hullumeelsetes rünnakutes, vaid juhivad vangide – palgasõdurite – väge.

Meie viimased lahingkohtumised toimusid peamiselt Vene dessantväelastest eliitväelaste vastu. Nad ei tungi meie vastu mõtlematult, vaid tegutsevad ettevaatlikult ja asjatundlikult. Nad püüavad meie positsioone märgata ja neid oma suurtükiväega tulistada ning alles siis jooksevad väikeste rühmadena mõne lainega hoonetesse sisse. Neil on palju visuaalset valvet, mida droonidega ei tehta, sest neid on raske kasutada keskkonnas, kus on palju korruselamuid.

Mis on Bahmuti kaitse suurim väljakutse?

See on pideva ja kvaliteetse infovahetuse tagamine. Tuleb mõista, et asulates lahingute pidamine on kõige raskem sõjapidamise vorm üldse.

Lisaks tasub mainida, et Bahmut on mõõdukalt tihedalt ehitatud linn. Seal on märkimisväärne hulk suuri ettevõtteid ja palju kõrgelamuid. Meie lahingud Bahmuti äärelinnas toimusid suurel tasandikul, nii et saime droonide abil tõhusat luuret läbi viia. Saime selgelt aru „kusepea” kavatsustest, nägime kõiki nende liikumisi ja edastasime teabe oma suurtükiväe üksustele, kes seejärel vastavalt reageerisid.

Nüüd on aga olukord oluliselt muutunud – minu üksused on samas majas ja kõrvalmajas on need, kes tegelevad „kusepea” asjaga. Samas pole selge, kes tegelikult istub vastas – kas ukrainlased või „kusepea”. Ja seetõttu on suurtükituld raske suunata, sest kaasvõitlejad võivad saada surma.

Põhimõtteliselt tegelevad mõlemad pooled kohapeal sama asjaga. Peab teadma, et „kusepeal” võitleb suur hulk väikseid gruppe. „Kusepea” ei räägi alati üksteisega, seega on meie eesmärk nende seltskond kiiresti tuvastada ja tappa. Nendes tingimustes on peamine usaldusväärne ja turvaline side, mis on droonidest palju olulisem. Linnatingimustes pole droonid nii tähtsad kui tasandikul toimuvates lahingutes, mil peaasi oli suurtükiväe üksusele täpsed koordinaadid anda ja oligi kõik.

Suurt rolli mängib üksuse ühtsus, selle juhitavus ja piisav kogus laskemoona, sest lahing võib kesta isegi kaks-kolm tundi järjest.

Miks kaitseb Ukraina armee Bahmuti nii visalt?

Bahmuti tuleb kaitsta! Siin hoiame tagasi ja „purustame” venelaste arvestatavaid vägesid, kes meie taganemise korral saadetaks mujale jätkama rünnakut Ukraina linnadele. Sellepärast seisneb Bahmuti tähtsus selles, et „kusepea” on siia koondanud märkimisväärse hulga oma vägesid ja kuna meil on kontrollitav kaitse, siis taandume järk-järgult ja hävitame väed, mida venelased tahaksid mujale saata.

Kuid kuigi Bahmut on Ukraina sõdurite kontrolli all, peab „kusepea” seal hoidma suurt hulka sõdureid ja varustust, millest saab peagi „kauba 200” vedu (so laibavedu) ja vanametall. Minu vaatenurgast on Bahmuti kaitsmise mõte see, st me vähendame „kusepea” vägede arvu ja anname oma teistele jõududele võimalused edukateks vasturünnakuteks.