Teadlane väidab, et Ukraina sõjaline võit ei ole reaalne – miks see nii on?

Seda hinnangut Ukraina sõja kohta ei taheta kuulda: „Meil puudub realistlik nägemus sellest, kuidas sõda lõpuks lõppeda võib,” ütleb Oslo rahuuuringute instituudi vanemteadur Sebastian Schutte.

Schutte ütleb, et kirjutas oma seisukohtadest blogipostituse teadusinstituudi kodulehele. Pealkirjas kirjutas ta, et NATO peaks võidu asemel püüdlema rahu poole Ukrainas, vahendab Helsingin Sanomat.

Mis sellest välja tuli? Teadlane sai sotsiaalmeedias pahameele osaliseks.

Ukrainas on käimas sõda, mille kohta pole raske moraalset seisukohta võtta. Ukraina võitleb oma territooriumide, demokraatia, iseseisvuse ja kogu Euroopa julgeoleku eest. Selle vastas on julm sissetungija, kes üritab hõivata midagi, mis talle ei kuulu, ja kes ei hooli sõja reeglitest.

Schutte sõnul on õigest ja valest rääkimine hea algus, kuid see pole diskussioon, mis otsustab sõja käigu või määratleb sõja olemuse.

Sõja üks olulisemaid reaalsusi on see, et Venemaa on tuumariik. See otsustab kõik. Schutte võrdleb arutelu Ukraina sõja üle sellega, kuidas räägiti Afganistanist 20 aasta jooksul.

Afganistani sõda põhjendati Talibani julmustega, mis olid suunatud eelkõige naistele ja tüdrukutele. Sõjal lasti aastaid kesta ilma muu eesmärgita. Lõpuks põgenesid rahvusvahelised väed Afganistanist ja Taliban naasis võimule.

Schutte sõnul on Ukrainas käimasoleva sõja suhtes kuulda samasugust eesmärgita moraalitsemist. „Moraalne taunimine asendab teadmatust, kuidas see sõda võib lõppeda.”

Tema sõnul on seda märgata ka lääneriikide relvaabi saadetistes. Me reageerime Venemaa paremusele lahinguväljal, kuid me ei anna piisavalt, et Ukraina tõesti võidaks, ütleb Schutte.

Schutte seisukoht on, et NATO peaks võtma juhtrolli rahu edendamisel ja seadma Ukrainale relvaabi andmisel realistlikud eesmärgid. Tema sõnul peaksid diplomaatiline ja sõjaline lahendus käima käsikäes.

Ukraina president Volodõmõr Zelenski ütles, et riik on pärast oma territooriumide tagasivõitmist rahuläbirääkimisteks valmis.

Aga kas see on realistlik? Schutte sõnul mitte.

Isegi kui Ukraina suudaks Vene väed oma pinnalt tõrjuda, oleks agressiivne ja löödud Venemaa vaevalt sel hetkel huvitatud rahuläbirääkimistest, vaid jätkaks sõjalisi rünnakuid naaberriigi vastu.

Schutte ütleb, et sellises olukorras ei avane Ukrainale ei NATO uks ega tugev läänepoolne julgeolekugarantii nagu artikkel 5. Venemaa tuumarelvad takistavad seda.

„Keegi ei taha vastasseisu tuumariigiga,” märgib Schutte.

Schutte sõnul on lõppkokkuvõttes ainuke tee rahuni diplomaatilised läbirääkimised, mis ideaalis peaksid algama pigem varem kui hiljem.

Mõttekoja Carnegie Endowment for International Peace programmijuht Christopher Chivvis on Schuttega samal arvamusel. Ukraina eesmärki kogu oma territoorium sõjaliselt tagasi vallutada peab ta täiesti ebareaalseks.

Ja isegi kui Ukrainal õnnestub oma territoorium Venemaalt tagasi saada, ei lahenda see kahe riigi vahelist poliitilist konflikti, ütleb Chivvis.

„Ukraina peab leppima tõsiasjaga, et nad ei võida tagasi kõiki territooriume, mille nad on kaotanud. Nende jaoks on parim lahendus see, et nad hakkavad Venemaaga läbirääkimisi pidama relvarahu üle,” nendib Chivvis.

Chivvise ootused Ukraina vasturünnakule pole kõrged, kuigi tamärgib, et sõja kulgu on raske prognoosida. Ta arvab, et pärast võimalikku vasturünnakut ootavad Ukrainat ees karmid läbirääkimised läänega.

Selle üheks põhjuseks on lääneriikide kahanevad sõjalised varud nagu laskemoon ja relvad, ilma milleta on Ukrainal vaevalt võimalik sõda jätkata. Ukrainat julgustatakse rääkima relvarahust, prognoosib Chivvis.

Chivvise ja Schutte seisukohad erinevad paljuski Soome ja teiste Venemaa naaberriikide avalikust debatist. Arutelu on keskendunud peamiselt relvaabile ja ideele, et Ukraina peaks sõja relvastatult võitma.

Põhjuseks on just moraalse õigluse küsimus. Venemaa tegevus on igas mõttes jõhker ja vale ning me ei tohiks sellele järele anda.

Relvaabi jätkamist toetab ka konfliktide ennetamisele ja lahendamisele keskendunud valitsusvälise organisatsiooni International Crisis Group ekspert Simon Schlegel. Tema sõnul on pidev relvaabi praegu ainus võimalus, sest paremat varianti pole.

„Kui oleks muid võimalusi, siis me räägiksime neist, aga probleem on selles, et muud võimalust pole,” märgib ta.

Schlegeli sõnul eeldaksid muud variandid Ukrainalt oma aladest loobumist ja keegi ei saa seda Ukrainale soovitada.

Kui lepitaks kokku territoriaalsed loovutused, peab ta seda murettekitavaks pretsedendiks ja leiab, et see nõrgendab veelgi kogu Euroopa julgeolekut.

Paljud eksperdid on öelnud, et see sõda ja võimalik rahu on seotud kogu maailma ühiste mängureeglitega. Venemaale ei saa jätta muljet, et tema suhtes kehtivad erinevad reeglid.

Ka Ukraina rahva sõnum on olnud selge. Nad tahavad Vene väed oma pinnalt välja ajada ja taastada 1991. aasta piirid. See tähendaks ka Krimmi poolsaare ning Ukraina idaosa Donbassi ja Luhanski oblasti tagastamist Kiievi kontrolli alla.

Schlegel ise elab Kiievis ja usub, et ukrainlased on endiselt väga ühtsed ja sellele eesmärgile pühendunud.

Ukraina asju otsustab Ukraina ise, nii on Lääne liidrid käitunud sõja algusest peale. Lääne relvaabi avaldab aga paratamatult mõju Ukraina tuleviku otsustele.

Chivvise sõnul ootab Zelenskit pärast võimalikku Ukraina vasturünnakut ees raske aeg. Ta on kõrgete eesmärkide seadmisega hoidnud vägede moraali üleval. Kuid need ei ole realistlikud, ütleb Chivvis.

Ta usub, et suve lõpus peab Zelenski oma rahvast veenma relvarahu läbirääkimistele asuma, mis kindlasti ei pälvi aplausi.

Kuidas Putin reageeriks võimalikele relvarahu läbirääkimistele, on suur küsimärk. Vaevalt oskab Chivvise sõnul Putin ise sellele veel vastata.

„Tõenäoliselt arvab ta hetkel, et pole muud võimalust, kui võitlust jätkata, sest see on olnud ka Ukraina ja Lääne sõnum Venemaale,” ütleb Chivvis. Samuti peab ta võimalikuks, et Putin ei nõustu relvarahu läbirääkimistega.

Olgu Putini seisukoht milline tahes, Chivvis näeb relvarahu kui seda, mille poole Ukraina peaks pärast vasturünnakut püüdlema. „See on ainus viis sõja põhjustatud inimkannatuste vähendamiseks ja ka sõja võimaliku laienemise ärahoidmiseks.”

Kui kontakt on avatud ja võimalikus relvarahus kokku lepitud, võib avaneda võimalus laiemaks aruteluks sõjani viinud poliitiliste probleemide üle, mis selle sõja üldse põhjustasid, ütleb Chivvis.

Schutte seevastu arvab, et Ukraina loobumine Krimmist pakub Putinile väljapääsu sõjast. Ta võiks kodupublikule näidata, et on midagi saavutanud, kuigi sõda on Venemaa jaoks olnud täielik läbikukkumine.

Vastutasuks peaks Venemaa leppima lääneriikide Ukrainale pakutavate tugevate julgeolekugarantiidega, mis on kestva rahu elutähtis tingimus.

Schutte mõistab täielikult, kui palju viha ja nördimust Krimmist loobumine ukrainlastes tekitaks. Ta peab seda jätkuvalt ainsaks realistlikuks teeks rahu poole.

Chivvis on Krimmi olukorra suhtes ettevaatlikum. Arutelu Krimmi staatuse üle tuleks tema sõnul lükata 15 või 20 aasta peale, mil oleks lihtsam võimalikel relvarahu läbirääkimistel edasi liikuda.

Siiski peaks Ukraina tema sõnul loobuma mõttest, et nad saavad Krimmi relvade abil tagasi.

Nii Schutte kui Chivvis peavad Ukraina NATO-sse kuulumist lähitulevikus väga ebatõenäoliseks. Chivvis arvab, et see tehakse Ukrainale selgeks juulikuisel NATO kohtumisel Vilniuses.

Schutte peab põhjendatud mureks, et kompromiss Venemaaga rikuks reeglitel põhinevat maailmakorda. Küll aga on ta seisukohal, et reegleid rikuti räigelt juba 2000ndate aastate alguses, kui USA tungis Iraaki.

Schutte kutsub üles looma uuesti riikidevahelisi reegleid. „Miski ei õigusta Venemaa rünnakut Ukraina vastu. See rikub rahvusvahelist õigust ja see on inimsusevastane kuritegu, kuid reeglid, mida pole 20 aastat järgitud, tuleb uuesti luua.”

Milline näeb siis välja Euroopa tulevik?

Schutte sõnul on meil parem harjuda uue külma sõja ideega Euroopas. See toob endaga kaasa väga pingelise õhkkonna ning tugeva piiri Euroopa ja Venemaa vahel.

Hea on aga see, et Lääs teab, kuidas külma sõda võita, sest ta võitis selle eelmisel korral, ütleb Schutte.

„Me võidame sõja lõpuks oma liberaalsetele väärtustele toetudes, investeerides majanduskasvu ja edusse, vabadusse ja demokraatiasse nii kaua, et isoleeritud autokraatia all elavad venelased tüdinevad oma süsteemist ja muutus algab seestpoolt.”

Kommentaarid
(Külastatud 1,815 korda, 1 külastust täna)