Soome asjatundja: Venemaa väidab nüüd, et riik on ohus – see on oluline muutus retoorikas

Venemaa ründas Ukrainat enam kui aasta tagasi ja põhjendas oma ebaseaduslikku tegu kahe põhjusega.

Esimene oli peatada „Ukraina poolt toime pandud genotsiid” Ukraina idaosas Donbassis. Venemaa president Vladimir Putin väitis enne rünnakut peetud kõnes, et Lääs on „genotsiidile” silma kinni pigistanud.

Putin tõi rünnaku teise põhjusena välja NATO laienemise. Tema sõnul ohustas see otseselt Venemaa julgeolekut.

Putin põhjendas Venemaa tegevust ka väitega, et Ukraina pole päris riik, vahendab Yle.

Nüüd on Putini ja Venemaa propagandamasina sõnum muutunud.

Retoorikas on toimunud väga radikaalne muutus, ütleb Soome Välispoliitika Instituudi vanemteadur Jussi Lassila.

Venemaa juhtkond räägib üha enam sellest, et kui Venemaa sõja kaotab, kaob ta vähemalt praegusel kujul maailmakaardilt.

Nii ütles Putin oma veebruaris peetud kõnes: Ma isegi ei tea, kas selline etniline grupp nagu vene rahvas suudab ellu jääda sellisel kujul, nagu ta praegu on.

Sama sõnum hävimise ohust kordus ka möödunud nädala reedel, kui Venemaa avalikustas oma uue välispoliitilise strateegia. 42-leheküljelises dokumendis väidetakse, et „USA ja selle satelliidid” on otsustanud Venemaa hävitada ning Venemaa peab end Lääne eest kaitsma.

Välisminister Sergei Lavrov kordas pressikonverentsil fraasi Läänest kui „eksistentsiaalsest ohust Venemaale”.

„Need kõned on nagu Natsi-Saksamaa retoorika kaja. Ma mõtlen Hitlerile ja sellele, kuidas ta kujundas sakslust ja „võitles kogu Euroopa tsivilisatsiooni eest,” ütleb Lassila.

Lassila sõnul on radikaliseerumine Venemaa juhtkonna sõnavõttudes selgelt nähtav. Võib-olla on Venemaal toimumas üleminek, kus administratsioon muutub avalikult ideoloogiliseks, nendib Lassila. Sellega peab ta silmas, et läänevastasus ja võitlus lääne vastu näivad olevat muutunud poliitika keskseks prioriteediks.

Venemaa juhtkond väldib venelastega rääkides üha enam Ukraina mainimist. Näiteks väitis Putin veebruaris oma kõnes olukorrast riigis, et Ukraina on Lääne poolt okupeeritud ja et Ukraina on vaid puhver, mida Lääs kasutab Venemaa hävitamiseks.

Läänega koostööks enam võimalusi pole, nendib Lassila.

Venemaa juhtkond rõhutab üha enam vastasseisu Läänega, apelleerides ka russofoobiale. Russofoobia viitab venelaste diskrimineerimisele.

Poola Ida-uuringute Keskuse avaldatud uurimuse kohaselt on russofoobiast saanud Kremli jaoks peaaegu antisemitismiga võrreldav mõiste ning sellele apelleerides on Venemaa püüdnud kogu tähelepanu endale suunatud kriitikalt kõrvale juhtida.

Märtsis kutsus Venemaa isegi ÜRO Julgeolekunõukogu russofoobiat käsitlevale kohtumisele. Yale’i ülikooli ajalooprofessor Timothy Snyder selgitas kohtumisel Venemaa propagandistlikku retoorikat.

Nende hävitamise argumendina kasutatakse ideed, et ukrainlastel on russofoobia-nimeline haigus.

Snyderi sõnul on Venemaa märtrisurm russofoobiale apelleerides osa kuriteost, mida ta praegu Ukrainas toime paneb.

Välispoliitika Instituudi teaduri Lassila sõnul ei paista Venemaa valitsusel karmist jutust hoolimata õnnestunud kogu Venemaa ühiskonda uue ideoloogia taha mobiliseerida.

Kreml peab oma suhtluses leidma tasakaalu, kui üritab samal ajal ühiskonda militariseerida ja samal ajal säilitada muljet, et kõik on nii nagu enne. Näiteks eelmisel aastal hakkasid vaadatuimate telekanalite vaatajanumbrid langema, kui propaganda ületas teatud mõõdikud, toob Lassila välja.

Lassila sõnul on Venemaa väljaütlemiste algpõhjus Ukraina sõjaliste operatsioonide ebaõnnestumine. Sõja jaoks on vaja välja mõelda uued, olulisemad põhjused.

Radikaliseerumine on sõjaeesmärkide ebaõnnestumise selge tagajärg. Kui Kreml võiks oma saavutustega kasvõi mõnevõrra rahul olla, poleks tal ideoloogilist poolt nii nähtavalt vaja rõhutada, märgib Lassila. Ta lisab, et pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal oli Venemaa retoorika palju leplikum.

Lassila hinnangul on praegune radikaliseerunud jutt suunatud eelkõige Venemaa eliidile, kuid selles sisaldub ka Lääne tuumarelvaga ähvardamine.

See on ka eskalatsiooni jutt. Venemaa olemasolust rääkides on jutt ka tuumaheidutusest, sest Venemaa õigustab tuumarelva kasutamist juhul, kui tema olemasolu on ohus, jätkab Lassila. Samas ei näe ta viiteid sellele, et Ukraina sõja tõttu ollakse valmis tuumarelva kasutama.

Veebruari rünnak pidi olema 2014. aasta Krimmi annekteerimisega sarnane edulugu. Sellele oleks ilmselt järgnenud Putini imeline kõne „uuest ajastust Lääne ja Venemaa vahel”.

Lassila ei usu, et jutt ohust Venemaa olemasolule tavainimestele korda läheb. Vene valitsuse taga olevate inimeste ühendamine sellisel määral, nagu oli näha pärast Krimmi annekteerimist, pole Venemaa ühiskonnas tegelikult õnnestunud.

Venemaa olukorda on raske muuta nii, et venelased usuksid, et riigi olemasolu on tõeliselt ohus.

Lassila ei pea juttu ohust Venemaa eksistentsile õigustatuks, kuid usub, et Putini saatus on sellega seotud. Kui ta räägib Venemaa olemasolust, siis ta räägib enda olemasolust. Tal on primitiivne autokraatlik ettekujutus, et Venemaad pole ilma temata olemas, lisab Lassila.

Lassila ei usu, et Putini positsioon oleks otseselt ohus, isegi kui ta nüüd teatab, et Venemaa on oma eesmärgi saavutanud ja lõpetab rünnaku. Enamiku inimeste ja eliidi jaoks oleks see hea. Probleem on selles, et Putin ei pääse sõjakuritegudest ja riigi majanduslikult raskesse olukorda viimisest.

Ühel hetkel tekib huvi alustada Läänega puhtalt lehelt. Ja seda ei juhtu Putini ajal, märgib Lassila. Tema hinnangul võib aga Putin ise Venemaa lagunemist tõsiselt karta. Putini ajastu oluliseks pöördepunktiks on nn värvilised revolutsioonid. Nad panid Putini kartma, et ka venelased tahavad muutuda.

Värvilised revolutsioonid viitavad revolutsioonidele, mis toimusid endise Nõukogude Liidu aladel.

Ukraina oranž liikumine ja võimuvahetus aastatel 2004-2005 alustasid kodanikuühiskonna haarde laienemist Venemaal ja muutust autoritaarsemas suunas. Tegelik pöördepunkt oli aga 2014. aasta revolutsioon Ukrainas. Sellele olid eelnenud araabia kevade võimuvahetused ja ulatuslikud protestilained Venemaal.

Lassila ei usu, et Venemaa hakkaks lagunema või triiviks kodusõtta, isegi kui ta peaks sõjaliselt kaotama.

Paljud Venemaa piirkonnad on nii vaesed ja koloniseeritud, et sellist alternatiivi on raske näha. Tõenäoliselt naaseb Venemaa tõeliselt föderalistliku mudeli juurde, kus paljudel piirkondadel oleks autonoomsem staatus. See on ainus realistlik viis Venemaa-suuruse riigi tõhusaks juhtimiseks.

Kommentaarid
(Külastatud 18,752 korda, 1 külastust täna)