Kui Prantsuse poliitik Marine Le Pen seisaks täna presidendivalimiste teises voorus vastamisi ametisoleva presidendi Emmanuel Macroniga, koguks ta Elabe’i instituudi küsitluse kohaselt 55 protsenti häältest võrreldes praeguse presidendi 45 protsendiga.
Eelmistel presidendivalimistel 2022. aastal saavutas Macron 58-protsendilise toetuse Le Peni 42-protsendilise toetuse ees. Alates eelmise, 2022. aasta juunist on Le Peni juhitav Rahvarinne olnud parlamendi juhtiv opositsioonirühmitus, kuhu kuulub 89 seadusandjat, kes kannavad alati lipsu – vähemalt mehed – ja kes püüavad vältida jämedat sõnakasutust, kuigi mitte alati edukalt, vahendab El País.
Kuigi valimisteni on jäänud neli aastat, tunneb Le Pen end võimule lähemal kui kunagi varem. Ta usub, et pärast seda, kui ta 2011. aastal oma isalt partei ohjad üle võttis, on tal õnnestunud see demoniseerimisest vabastada. See tähendab, et tulla välja ideoloogilise paaria seisusest ja muuta see vastuvõetavaks suurele osale Prantsuse elanikkonnast.
„Ainult mõne aastaga oleme muutunud Prantsusmaa vihatuimast erakonnast Prantsusmaa armastatuimaks parteiks,” ütleb Euroopa suurima paremäärmusliku partei juht, kuid seda kirjeldust ta ei poolda. „Me pole kunagi olnud paremäärmuslased,” arutleb ta, kuna on radikaalselt vastu mitmetele tema arvates paremäärmuslusele iseloomulikele põhimõtetele nagu parlamentaarse süsteemi ja pluralismi vastasus ning vägivalla kasutamine. Le Pen läheb veelgi kaugemale: „Me ei ole parempoolsed.” Mis on siis Rahvarinne? „Ma ütleksin, et oleme rahvuslased,” vastab ta. „Peame rahvust oma projekti poliitiliseks südameks.”
Ja ometi pole Le Peni ja Rahvarinde põhialused muutunud. Üks on natsionalism ja see on põhjus, miks ta kiidab Macroni USA-st kaugenemise eest seoses Hiinaga, kuid kritiseerib teda selle eest, et ta teeb seda Euroopa suveräänsuse nimel: „Suveräänsuse olemasoluks on vaja rahvast, ja sellist asja nagu Euroopa rahvas pole olemas. Le Pen ei järgi teise oma ideoloogilise kaaslase, Itaalia peaministri Giorgia Meloni teed, kes võttis võimu NATO- ja ELi-meelse sõnumiga. „Olen endiselt euroskeptik ja iga päevaga olen seda aina enam. Mitte skeptiline Euroopa, vaid Euroopa poliitilise korralduse suhtes.”
Kui talle meenutada kunagist lähedust Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, eitab ta seda naeratades: „Teil on õigus seda öelda, aga…” Mõni minut hiljem kuuldes, et ta on „pigem russofiil”, ta reageerib: „Ma ei saa lasta seda enda kohta öelda.”
Le Pen on aastaid olnud Putini Venemaaga kõige tihedamalt seotud Prantsuse poliitik. Tema partei sai 2014. aastal Vene pangalt 9 miljonit eurot laenu ja ta teatas, et jagab Putini globaalset visiooni. Pärast sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris on ta distantseerunud ja teatab nüüd: „Ma usun rahvaste suveräänsusse: kui Ukraina tahab NATO-ga liituda, kui see on nende tahe, siis ma ei näe, kes saab sellele vastu seista.”
„Kui selline rahvas nagu Venemaa ründab teist riiki ja ohustab selle suveräänsust, ei ole võimalik võrdne suhtumine, peate võtma seisukoha,” lisab ta, kuulutades, et on Ukrainasse kaitserelvade saatmise poolt, kuid ründerelvade vastu. Kas ta toetab sanktsioone? Jah, aga mitte energiasektoris. Mis on tema pakutav lahendus konfliktile? Rahuläbirääkimised. Nüüd kohe.
„Kui Venemaa võidab sõja, on see katastroof, sest kõik territoriaalse konfliktiga riigid arvavad, et suudavad selle lahendada relvadega,” ütleb ta. „Kui Ukraina võidab, tähendab see, et NATO on astunud sõtta, sest ma olen veendunud, et Ukraina ei suuda ilma NATO-ta Venemaad sõjaliselt võita. Ja see tähendab, et vallandub kolmas maailmasõda.” Kolmas variant: „Kui jätkame aeglaselt relvade tarnimist Ukrainasse, nagu me praegu teeme, siis seisame silmitsi uue Saja-aastase sõjaga [pikaajaline keskaegne konflikt Inglismaa ja Prantsusmaa vahel], mis inimkaotusi arvestades on kohutav draama.” Kui tal paluti täpsustada, kuidas ta konflikti lahendaks, vastab Le Pen: „Ma ei kavatse teile siin kohvilauas rahuplaani edastada.”
Teine Rahvarinde muutumatu aluspõhimõte on immigratsiooni vastasus ja Le Pen õnnitleb end sel teemal „täieliku ideoloogilise võidu” saavutamise eest, sest tema arvates on teised erakonnad tema ideed omaks võtnud. „Tänapäeval ütleb isegi kommunistlik partei, et piire on vaja,” märgib ta. Kuid Le Pen ei piirdu piirikontrolli kaitsmisega. Ta on lubanud, et võimule pääsemisel korraldab ta rahvahääletuse, et viia põhiseadusesse nn rahvuslik eelistus, mis annaks Prantsusmaa kodanikele eelise välismaalaste ees juurdepääsul töökohtadele, eluasemele ja sotsiaaltoetustele.
„Minu jaoks peavad referendumid olema Prantsuse demokraatia toimimise lahutamatu osa. Ma kavatsen korraldada vähemalt ühe suure referendumi aastas,” ütleb ta.
Nagu teisedki rahvuspopulistid, peab Le Pen hääletuse ja demokraatia mõisteid oluliseks. Ta on kriitiline seadusandliku menetluse suhtes, mida Macron kasutas pensionireformi vastuvõtmiseks ilma parlamendi hääletuseta, kuigi valitsus elas hiljem üle kaks umbusaldushääletust, millest ühe esitas Le Peni juhitav Rahvarinne.
„Kuidas te soovite, et inimesed ei tunneta demokraatliku probleemi olemasolu?” küsib ta. „Emmanuel Macron on nende kasvuhormoon, kes enam demokraatiasse ei usu.”
Seoses autoritaarse režiimi ohuga, kui ta võimule tuleb, vastab ta: „Vastupidi, kui ma osutun valituks, on demokraatiat rohkem.” Ja ta viitab referendumitele, proportsionaalse esindatusega valimistele ja soovile anda parlamendile suurem roll. „Kuidas ma saan teile tõestada, et ma ei ole autoritaarne? See on perversne süüdistus. Olen alati olnud vabaduste poolel.”
Marine Le Pen ei eita minevikku ega ka Jean-Marie Le Peni pärandit, paremäärmuslust, mida avalikult seostatakse antisemitismi ja ksenofoobiaga. „Ma arvan, et on auväärne mitte teha valikut selle vahel, mis oli vähem kuulsusrikas ja mis on hiilgavam,” ütleb ta. Mis puutub tema isasse, kelle ta parteist välja viskas, siis nad on vahepeal ära leppinud. „Ta on 95-aastane ja õnneks on minu suhe temaga rahunenud. Me ei räägi enam poliitikast, nii et oleme vähem vihased.”
