Helsingis asuva Venemaa saatkonna katusel on mitu eri suunda suunatud taldrikantenni: kolm suurt ja mitu väiksemat. Saatkonnad on ideaalsed kohad spionaažiks, kuna nende töötajad on kaitstud diplomaatilise puutumatusega ning saatkonda ei saa ilma loata siseneda isegi tulekahju kustutamiseks.

Milleks siis taldrikantenne kasutatakse?

Uuriva ajakirjanduse ajakirjanike rahvusvaheline võrgustik Vsquare on teatanud, et Venemaa saatkondade, kaubandusesinduste ja kultuurikeskuste katustel on antennid, satelliiditaldrikud ja kuurid, mis kahtlustuste kohaselt katavad keerukaid signaalluureseadmeid üle kogu Euroopa.

Signaalluure viitab elektrooniliste sõnumite kogumisele ja analüüsimisele, vahendab Yle.

Vsquare loendas kokku 182 antenni 39 erineva hoone katusel 15 erinevas riigis. Antenne ja katusekonstruktsioone on täheldatud mitmes EL-i riigis, sealhulgas Poolas ja Rootsis.

Vsquare küsitletud ekspertide sõnul kasutatakse katustel nähtavaid seadmeid nii enda töötajate ehk agentide side kaitsmiseks kui ka kohaliku raadio- ja mobiiltelefoniside jälgimiseks.

Ka Helsingis on STT tehtud fotodel näha vähemalt 11 taldrikantenni Venemaa saatkonna hoonete katustel.

Mõned antennid on tõenäoliselt mõeldud sõnumiliikluse pealtkuulamiseks, hindab Briti Kuningliku Ühisteenuste Instituudi mõttekoja vanemteadur Jack Watling. STT näitas katustelt tehtud pilte Watlingile, kes hindas neid.

Watlingi sõnul on saatkondadel üldjuhul katustel suured antennid, mida nad vajavad krüpteeritud suhtluseks.

„Vene saatkonnal Helsingis on vähemalt kolm suurt sideantenni, mis tõenäoliselt on võimelised edastama krüpteeritud andmeid pikkade vahemaade taha,” ütleb Watling.

Lisaks on hulk väiksemaid antenne, mille eesmärk on ilmselt teiste saatkondade ja Soome valitsusorganisatsioonide sõnumiliikluse pealtkuulamine.

Salateenistuse seisukohast on saatkonnad oluliseks baasiks operatsioonide läbiviimiseks, sest saatkonna töötajaid kaitseb diplomaatiline puutumatus, ütleb Watling.

Watling rõhutab, et asjad, mida ta selles loos kirjeldab, on luuremaailmas levinud tavad ega kehti ainult Venemaa kohta.

Diplomaatilise katte all luuramine on traditsiooniliselt olnud Vene luure peamine meetod välismaal, kuid luureametnike väljasaatmine ja viisade andmisest keeldumine on nõrgendanud Vene luuret Soomes, teatas kaitsepolitsei Supo kuu aega tagasi toimunud pressikonverentsil.

Supo STT-le selle loo jaoks intervjuud ei andnud.

Signaalluure on meetod, mida peamiselt kasutavad luureteenistused, ütleb Jyväskylä ülikooli luureajaloo doktorant Mikko Porvali.

Kvantitatiivselt tehakse suurem osa sellest kas meie enda või liitlasriikide pinnal suurtel taldrikantenniväljadel, ütleb Porvali.

Porvali kommenteeris asja üldisel tasandil. STT tehtud fotosid ta näinud ei ole.

Riikides on palju muid võimalikke signaalluure teostamise platvorme: lisaks diplomaatilistele esindustele ja nende plaanidele, näiteks lennukid ja laevad, ütleb Porvali.

Kas saatkonnas ringi liikuv tavakodanik peab muretsema, et tema telefonist saadav info satub võõra võimu kätte?

Watlingi sõnul on võimalik, et Venemaa kasutab libatugijaamu, mis suudavad pealt kuulata mobiiltelefonide liiklust ja jälgida telefoni kasutajate asukohta. Siiski pole libatugijaamade jaoks fikseeritud taristut vaja, juhib Watling tähelepanu.

Pole erilist põhjust, miks mobiiltelefon oleks Venemaa saatkonna läheduses vähem turvaline, kui inimene pole Venemaa vaatevinklist huvitav. Venemaale huvipakkuv isik oleks kaitseta isegi kaugemal Venemaa saatkonnast, kuna mobiiltelefonide jälgimiseks on palju võimalusi.

Venemaa saatkond ei vastanud STT kommentaaripalvele saatkondades toimuva võimaliku signaalluure kohta.

Näiteks pealtkuulamine, so telefoni- või e-kirjasuhtluse salajane kuulamine või salvestamine on Soomes lubatud ainult Soome ametiasutustele ja ka siis ainult kohtu loal. Asi on reguleeritud sunnivahendi seaduses.

Loomulikult ei saa ühegi teise riigi võimud Soomes kohtult sellist luba, nendib Porvali.

Ainus võimalus teises riigis signaalluuret teha on ilma loata ja nii toimivad ka luureteenistused, ütleb Porvali.

Signaaliteabe jälgimise muudab keeruliseks asjaolu, et signaale salvestavad seadmed on passiivsed.

Kui kiri varastatakse, ei jõua see kohale. Kuid signaal liigub sellest hoolimata, isegi kui keegi selle üles korjab. Seda ei saa kuidagi tõestada, märgib Porvali.

Ainus võimalus näidata, et salvestus on tehtud, oleks minna saatkonda sisse ja võtta lahti seadmed, millele sõnumid salvestatakse, kuid seda võimalust pole.

Esinduste ruumid on puutumatud ning asukohariigi esindajad ei tohi sinna siseneda ilma esinduse juhi loata – nii ütleb diplomaatiliste suhete Viini konventsioon. Samuti ei tohi konfiskeerida esinduste vara.

Kas on võimalusi signaalluure ärahoidmiseks?

Teatud võimud suudavad luua turvalisi ruume, kust elektromagnetkiirgust ei tule ega kao, ütleb Porvali. Kõige olulisem on tema sõnul aga teadvustada spionaaži võimalust ja arvestada sellega oma tegevuses.

Hoopis olulisem on see, et me arvestame, millistest kanalitest räägitakse ja kust saab igalt poolt infot koguda, ütleb Porvali. Inimesed, kes oma töös salastatud teavet käitlevad, peavad järgima oma asutuse juhiseid, kuidas teavet säilitada ja millistel kanalitel suhelda.

Vsquare märgib oma loos, et Euroopas tuvastatud antennidest oli kõige rohkem, 17 tükki näha Brüsselis asuvas Venemaa Belgia saatkonnas. Belgia justiitsministri Vincent Van Quickenborne’i sõnul on see seletatav sõjalise liidu NATO ja EL-i kohalolekuga Brüsselis.

Ka Budapestis on Venemaa saatkond, kaubandusesindus ja kultuurikeskus tuntud Vene spionaaži pesad, räägivad Vsquare’ile mitmed endised Ungari luureohvitserid. Venemaa Ungaris asuva saatkonna katust kirjeldatakse kui „Baikonuri moodi väljanägemist” oma paljude antennidega, viidates Venemaa kosmosekeskusele Kasahstanis.

Varssavis asuva Venemaa saatkonna töötajate elukohana kasutatava kortermaja katusel on ka suur hulk satelliiditaldrikuid, antenne ja mitu kuuri, vahendab Vsquare.

Vsquare küsitletud endiste luureohvitseride sõnul on kuurides tõenäoliselt raadioelektroonilisi luureseadmeid, mille abil saab jälgida näiteks raadio- ja mobiiltelefonisidet. Varjupaiku kasutatakse nende täiustatud seadmete peitmiseks näiteks helikopterite ja droonide eest.