Ukrainlased kasutavad USA poolt tarnitud liugpomme ja venelastel on omad. Need relvad on Ukraina sõjas uus asi ja seni on venelased võitmas liugpommide lahingut. Ukrainlased nimetavad Venemaa liugpomme „äärmiselt suureks ohuks”.
USA on tarninud Ukrainale kahte erinevat tüüpi liugpomme: Boeingu ja Saabi (Rootsi) toodetud maapinnalt tulistatav väikese läbimõõduga pomm GLSDB ja Boeingu toodetud pikema laskeulatusega JDAM-ER. Boeing on aastate jooksul tootnud üle 500 000 JDAM-i, kirjutab Yorktowni institiuudi kaitseanalüütik Stephen Bryen väljaandes Asia Times.
Venemaa on vastanud kahte tüüpi täppispommidega, Grom E2 ja UPAB-1500B-E.
Üllataval kombel pole USA tarnitud relvad olnud tõhusad ja venelased on need kinni püüdnud.
Vene liugpommil Grom E2 on esinenud mehaanilisi või elektroonilisi rikkeid. Kuid UPAB-1500B on teine lugu: see näib olevat tõhus ja usaldusväärne. Ukraina pole seni suutnud UPAB pomme häirida ega alla tulistada.
Liugpommil ja juhitaval pommil on vahe. Juhitav pomm suunatakse sihtmärgile lennukist. Pomm on juhitav. Liugpomm erineb selle poolest, et see vabastatakse ja liugleb sihtmärgini. Kuigi seda saab juhtida piloot või kaaspiloot, liigub see tavaliselt pärast vabastamist iseseisvalt.
Juhitavad pommid pärinevad juba I maailmasõjast ja sakslased kasutasid neid Teises maailmasõjas sõjalaevade vastu. Edukaim oli aastatel 1943–1944 ehitatud Fritz-X. See oli esimene juhitav pomm, mis uputas liitlaste sõjalaeva.
Juhitaval pommil on väga väike tegevusraadius. Tavaliselt juhib juhitavat pommi lennuki piloot või kaaspiloot ja sihtimine on visuaalne.
USA JDAM-ER, mis on nüüd kasutusel Ukrainas, on komplekt, mis on kinnitatud juhitamatu (nn rumala) pommi külge. Komplekt sisaldab juhtimispaketti, mis koosneb GPS-vastuvõtjast ja inertsiaalsest navigatsioonisüsteemist INS, kontrollpaketist ning aerodünaamilistest tõste- ja juhtimispindadest, et pomm saaks liuelda ja manööverdada.
Juhtimispakett saab käsklusi lennukilt, kuid kuna lennuk jääb sihtmärgist kaugele, tuleb sihtmärgi asukohateave JDAM-i sisestada vaatlejalt, kas enne õhkutõusmist maa peal või droonilt saabuv info.
JDAM-ER ei sobi liikuvate sihtmärkide jaoks. JDAM-il on andmelingi ja GPS-i kaudu turvaauke. Venelased väidavad, et on edukalt blokeerinud Ukraina lennukitelt lendu lastud JDAM-id ja see väide on leidnud kinnitust ka lekkinud salastatud dokumentides.
Kui GPS on häiritud (ja seda pole muudetud), sõltub liugsõiduk ainult pardal olevast intertsiaalsest navigatsioonisüsteemist. Madala kvaliteediga INS-süsteeme tuleb töötäpsuse säilitamiseks pidevalt uuendada. Seega triivib häiritud pomm sihtmärgist kõrvale ja on ebaefektiivne. Näiteks väidetavalt ulatub JDAM-i täpsus 5 meetrist 30 meetrini.
Üks nende relvade riske on see, et häirimisel võivad need tabada haavatavaid tsiviilrajatisi (näiteks kortermaju).
JDAM-i komplekte saab paigaldada erineva suurusega pommidele, näiteks 250- või 500-kilostele pommidele. Nendega on võimalik saavutada pikk lennukaugus, kui lennuk lendab 10 000 meetri kõrgusel, mis teeb JDAM-ER-i maksimaalseks lennuulatuseks 72 kilomeetrit.
Kuid lennuk mitte ainult ei pea tõusma kõrgele; see peab olema loodis ja liikuma tippkiirusel, et JDAM saavutaks eesmärgi saavutamiseks vajaliku kiiruse. Kahjuks on Ukraina lennukite hulgas vaid MiG-29 selline, mis suudab töötada vajalikult kõrgusel.
Kui JDAM on väiksema võimekusega platvormil, näiteks lennukil Su-25, on selle tegevusulatus tunduvalt lühem. Kuna venelased opereerivad Ukrainas S-300 täiustatud versioonide ja mõne S-400 õhutõrjeüksusega, saavad nad õhutõrjerakette kasutades lennukid alla tulistada või takistada õhk-õhk operatsioone, mistõttu on Ukraina pilootidel raskendatud vaenlase sihtmärkidele lähenemine.
USA maa pealt tulistataval väikese läbimõõduga pommil (GLSDB) on 125-kilone lõhkepea. Seda saab käivitada Ukraina HIMARS-i või MLRS-i (mitmikraketisüsteemide) või muude kanderakettide kaudu. Sarnaselt JDAM-iga juhivad seda GPS ja INS. See tulistatakse suurtükist väikese raketi abil, mis eraldub, mille järel GLSDB libiseb sihtmärgini. See on aeglasem kui tavaline HIMARS, mis tähendab, et seda on lihtsam jälgida.
GLDSB-il on samad haavatavused kui JDAM-il, kuid selle eeliseks on see, et see tulistatakse välja maapinnalt ja kui see on paigaldatud tulistamisplatvormile (nt HIMARS), on Vene suurtükiväel või lennukil selle asukohta raske tuvastada. GLSDB väidetav lennuulatus on 150 km.
Vene UPAB-1500B-E on liugpomm, mis kasutab Venemaa GPS-süsteemi Glonass ja inertsiaalset juhtimissüsteemi. 24. märtsil saatis 10 lennukist koosnev Su-35 lennukirühm UPAB-d sihtmärkide vastu Ukrainas Sumõ oblastis. Pole selge, kui palju UPAB-sid tegelikult alla lasti, kuid süsteem töötas.
Kõige dramaatilisem näide oli 18. aprillil, kui üks 750-kilone UPAB kukkus Bahmuti lääneosas vastu Ukraina kindlustatud positsiooni. Plahvatus vallandas seenelaadse pilve, mida oli näha mitme kilomeetri kaugusele. Päev hiljem lasti Ukrainas teistes piirkondades käiku rohkem UPAB-sid.
Ukrainlased pole seni leidnud võimalust UPAB-i peatamiseks. Osa sellest on tingitud Ukraina õhutõrje moonapuudusest, mis teeb tulistamise keeruliseks. Ukrainal võib olla probleeme ka UPAB Glonassi GPS-i häirimisega, mis viitab sellele, et Lääne häireseadmed on kas ebaefektiivsed või neid ei kasutata õigesti. Möödunud, 2022. aasta mais teatas USA Ukraina armeele saadetud uutest segajatest.
Nii JDAM kui ka UPAB on erilised relvad ning mõlemad on suhteliselt odavad ja kiiresti valmistatavad. Nad saavad teha sama tööd nagu taktikalised tiibraketid murdosa kuluga. Tulevikus peavad liugrelvad aga üha keerukamate segajatega seoses arenema.
Liugrelvade järgmine etapp on süsteemid, mis võivad töötada GPS-iga katmata keskkondades. Hea näide autonoomsest liugpommist, mis võib töötada ka siis, kui GPS ei tööta ja säilitab samas suure täpsuse, on Rafaeli (Iisrael) SPICE pommikomplektide perekond. Komplektid muudavad 500 või 1000 kilo kaaluvad üldotstarbelised pommid 60–100 km ulatusega täppisrelvadeks.
Rafaeli andmetel kasutab SPICE täiustatud EO/IR (elektro-optiline ja infrapuna) tehnoloogiaid, mis võimaldavad sihtida ja autonoomselt jälgida liikuvaid sihtmärke ning eraldi algoritm võimaldab täiesti autonoomseid GPS-ist sõltumatuid missioone koos teekonna reguleerimisega.
Rafael on teinud koostööd Lockheed Martiniga, et pakkuda USA sõjaväele SPICE-i võimekust.
Uue tehnoloogia kasutamine levib, kuna GPS-i haavatavused muutuvad üha selgemaks. Relva arvutisse salvestatakse eelprogrammeeritud sihtmärgi „pilt”. Kui see „näeb” sama pilti, sihitakse seda sihtmärki.
Esimene selline pildiga sihtimise tehnoloogia kasutusala oli Tomahawki tiibrakettide puhul. Süsteemi nimi oli TERCOM.
Tomahawki varased versioonid tuginesid peamiselt pildi järgi sihtimisele koos raketi inertsiaalse navigatsioonisüsteemiga. Hiljem lisati GPS, kuna varajased Tomahawkid kasutasid pildiga sihtimist kogu oma lennutrajektoori jaoks, mis tähendab, et pildi ettevalmistamine nõudis ulatuslikku luuret ja kuivõrd Tomahawki lennumarsruut oli etteaimatav, suurendas see haavatavust õhutõrje- ja raketitõrjesüsteemide suhtes.
Tomahawki tiibraketid lendavad madalal kõrgusel, et vältida radari poolt avastamist ja liiguvad allahelikiirusel.
Venelased võtsid samuti kasutusele Tomahawkiga võrreldavad pildi järgi sihtimise süsteemid, sealhulgas allveelaevalt välja lastav tiibrakett SS-NX-21 (S-10 Granit) ja R-55 (hiljem KH-55) maismaatiibrakett. Venemaa tõi oma TERCOMil põhinevad tiibraketid esimest korda välja 1980ndate aastate alguses.
Tomahawk ei suutnud liikuvat sihtmärki tabada. Kuid tänapäevased keerukad kaamerad ja pildi analüüsimise algoritmid võimaldavad tabada liikuvaid sihtmärke nagu HIMARS-i puhul tankid ja mobiilsed süsteemid. Kui tehisintellekti võimekus on liugrelvadele sisse ehitatud, suureneb võimekus veelgi.
Üks õppetund Ukrainas, mis puudutab mõlema poole tugevat häirimist on see, et GPS-ist sõltuvad autonoomsed liugrelvad tuleb asendada süsteemidega, mis töötavad täpselt ilma GPS-ita. Edukate lahinguväljarelvade jaoks on hädasti vaja pildi järgi sihtimist, suurepäraseid päeval ja öösel töötavaid kaameraid ning tehisintellektile tuginevaid algoritme.
