Hiina liider Xi Jinping ütles, et valmistub sõjaks. Hiina parlamendi ja selle kõrgeima poliitilise nõuandeorgani aastakoosolekul märtsis põimis Xi sõjavalmiduse teema neljas eraldi kõnes, ühel juhul käskis oma kindralitel „julgeda võidelda”. Tema valitsus teatas ka Hiina kaitse-eelarve 7,2-protsendilisest suurendamisest, mis on viimase kümnendi jooksul kahekordistunud, ning kavatsusest muuta riik vähem sõltuvaks välismaisest teravilja impordist. Ja viimastel kuudel on Peking avalikustanud uued sõjalise valmisoleku seadused, uued õhurünnakute varjupaigad Taiwanist üle väina asuvates linnades ja uued riigikaitse mobilisatsiooni bürood kogu riigis.
Mida need arengud tähendavad, on veel vara öelda. Konflikt pole kindel ega vahetu. Kuid midagi on Pekingis muutunud, mille eiramist ei saa poliitikakujundajad ja ärijuhid kogu maailmas endale lubada. Kui Xi ütleb, et valmistub sõjaks, oleks rumal teda mitte tõsiselt võtta, vahendab Foreign Affairs.
Esimene märk sellest, et rahvakongressi ja Hiina rahva poliitilise konsultatiivkonverentsi tänavused kohtumised – mida tuntakse „kahe istungina”, kuna mõlemad organid kohtuvad samaaegselt – ei pruugi olla tavapärased asjad, ilmnes 1. märtsil, kui Hiina Kommunistliku Partei (CCP) ajakiri avaldas essee pealkirjaga „Xi Jinpingi juhendamisel mõtleme armee tugevdamisele, edeneme võidukalt”. Essee ilmus nime all „Jun Zheng” – „sõjalise valitsuse” sünonüüm, mis võib-olla viitab Hiina kõrgeimale sõjalisele organile, sõjalisele keskkomisjonile – ja väitis, et „riigikaitse ja sõjaväe moderniseerimist tuleb kiirendada”. Samuti kutsuti üles intensiivistama sõjalis-tsiviil koostööd, Xi poliitikat, mis nõuab eraettevõtetelt ja tsiviilasutustelt Hiina sõjalise moderniseerimise toetamist. Ja meenutades kõnet, mille Xi pidas Hiina sõjaväe juhtidele 2022. aasta oktoobris, tegi see USA-le kergelt varjatud torkeid:
Seistes silmitsi sõdadega, mida meile peale surutakse, peame rääkima vaenlastega keeles, mida nad mõistavad, ning kasutama võitu rahu ja austuse võitmiseks. Uuel ajastul nõuab Rahvaarmee võitluse lõpetamiseks jõu kasutamist… Meie armee on kuulus selle poolest, et oskab hästi võidelda ja omab tugevat võitlusvaimu. Hirsi ja vintpüssidega alistas see Ameerika varustusega Kuomintangi armee. See alistas Korea lahinguväljal hambuni relvastatud maailma vaenlase number üks ning esitas võimsaid ja suursuguseid lahingudraamasid, mis vapustasid maailma ning panid vaimud ja jumalad nutma.
Juba enne essee avaldamist oli viiteid sellele, et Hiina juhid võivad kavandada võimalikku konflikti. Detsembris kuulutas Peking välja uue seaduse, mis võimaldab Rahvavabastusarmeel (PLA) hõlpsamini aktiveerida oma reservvägesid ja kehtestada sõja korral lahinguvägede täiendamise süsteemi. Sellised meetmed, nagu on märkinud analüütikud Lyle Goldstein ja Nathan Waechter, viitavad sellele, et Xi võis sõjalise mobilisatsiooni kohta õppida Venemaa presidendi Vladimir Putini ebaõnnestumistest Ukrainas.
Sõjaväe reservväelasi reguleeriv seadus ei ole ainus seadusmuudatus, mis vihjab Pekingi ettevalmistustele. Veebruaris võttis Rahvakongressi kõrgeim nõupidamisorgan vastu otsuse kriminaalmenetluse seaduse teatud sätete kohaldamise kohta sõjaväele sõja ajal, mis riikliku ajalehe People’s Daily andmetel annab Sõjalisele komisjonile õiguse kohandada õigussätteid, sealhulgas „jurisdiktsiooni, kaitset ja esindamist, kohustuslikke meetmeid, kohtuasjade esitamist, uurimist, süüdistuse esitamist, kohtuprotsessi ja karistuste rakendamist”. Kuigi on võimatu prognoosida, kuidas otsust kasutatakse, võib see muutuda relvaks, millega sihikule võtta isikuid, kes on vastu Taiwani ülevõtmisele. PLA võib seda kasutada ka õigusliku jurisdiktsiooni taotlemiseks potentsiaalselt okupeeritud territooriumil, näiteks Taiwanis. Või võib Peking seda kasutada selleks selleks, et sundida Hiina kodanikke oma otsuseid sõja ajal toetama.
Alates detsembrist on Hiina valitsus avanud hulga riigikaitse mobilisatsioonibüroosid või värbamiskeskusi üle kogu riigi, sealhulgas Pekingis, Fujianis, Hubeis, Hunanis, Sise-Mongoolias, Shandongis, Shanghais, Sichuanis, Tiibetis ja Wuhanis. Samal ajal on Taiwanist üle väina asuva Fujiani maakonna linnad alustanud Hiina riigimeedia teatel õhurünnakute varjendite ja vähemalt ühe „sõjaaegse hädaabihaigla” ehitamist või uuendamist. Märtsis hakkasid Fujian ja mitmed maakonnalinnad takistama ülemere IP-aadresside juurdepääsu valitsuse veebisaitidele, et takistada Hiina sõjaks valmistumise jälgimist.
Kui need arengud viitavad nihkele Pekingi mõtlemises, siis märtsi alguses toimunud kahe istungi kohtumised kinnitasid ühte. Nõuandva organi – Hiina Rahvaste Poliitilise Konsultatiivkonverentsi – arutatud ettepanekute hulgas oli plaan koostada Taiwani iseseisvusmeelsete aktivistide ja poliitiliste juhtide must nimekiri. Populaarse äärmusrahvusliku ajaveebi Zhou Xiaopingi esitatud plaan annaks loa musta nimekirja kantud isikute – sealhulgas Taiwani asepresidendi William Lai Ching-te – mõrvamiseks, kui nad oma käitumist ei muuda. Zhou ütles hiljem Hongkongi ajalehele Ming Pao, et konverents võttis tema ettepaneku vastu ja see „edastati asjaomastele ametiasutustele hindamiseks ja kaalumiseks”. Sellised ettepanekud nagu Zhou oma ei tule juhuslikult. Xi kiitis 2014. aastal Zhoud Taiwani ja USA vastu suunatud sõnavõttude „positiivse energia” eest.
Ka kahe istungi kohtumistel teatas ametist lahkuv peaminister Li Keqiang, et tänavuse 2023. aasta sõjaline eelarve on 1,55 triljonit jüaani (ligikaudu 224,8 miljardit dollarit), mis on 7,2 protsenti rohkem kui eelmisel aastal. Ka Li kutsus üles „sõjaks valmistuma”. Lääne eksperdid on pikka aega arvanud, et Hiina ei kajasta täielikult oma kaitsekulutusi. Näiteks 2021. aastal väitis Peking, et kulutas kaitsele 209 miljardit dollarit, kuid Stockholmi Rahvusvaheline Rahuuuringute Instituut hindas tegelikuks arvuks 293,4 miljardit dollarit. Isegi Hiina ametlik arv ületab kõigi Vaikse ookeani piirkonna Ameerika Ühendriikide lepinguriikide (Austraalia, Jaapan, Filipiinid, Lõuna-Korea ja Tai) sõjalised kulutused kokku ning on kindel, et Hiina kulutab tunduvalt rohkem kui ta ütleb.
Kuid kahe istungi kohtumiste kõige kõnekamad hetked hõlmasid võib-olla mitte üllatavalt Xi-d ennast. Hiina liider pidas kokku neli kõnet – ühe Hiina Rahva poliitilise konsultatiivkonverentsi delegaatidele, kaks Rahvakongressil ning ühe sõjaväe- ja poolsõjaväejuhtidele. Nendes kirjeldas ta sünget geopoliitilist maastikku, tõi välja USA kui Hiina vastase, manitses eraettevõtteid teenima Hiina sõjalisi ja strateegilisi eesmärke ning kordas, et tema arvates on Taiwani ja mandri ühendamine tema rahva „noorendamise” poliitika edu jaoks ülioluline.
Oma esimeses kõnes 6. märtsil näis Xi ette valmistavat Hiina tööstusbaasi võitluseks ja konfliktideks. „Tuleval perioodil meie ees seisvad riskid ja väljakutsed ainult suurenevad ja muutuvad tõsisemaks,” hoiatas ta. „Ainult siis, kui kõik inimesed mõtlevad koos, töötavad koos kõvasti, aitavad üksteist samas paadis, ühinevad, julgevad võidelda ja on head võitluses, saavad nad jätkata uusi ja suuremaid võite.” Et aidata KKP-l neid „suuremaid võite” saavutada, lubas ta „õigesti suunata” eraettevõtteid investeerima projektidesse, mille riik on prioriteediks seadnud.
Xi tegi oma kõnes ka otse USA-d maha, rikkudes tema tava mitte nimetada Washingtoni vaenlaseks, välja arvatud ajaloolises kontekstis. Ta kirjeldas USA-d ja selle liitlasi Hiina praeguste probleemide peamiste põhjustena. „Lääneriigid eesotsas USA-ga on rakendanud meie vastu piiramist ja mahasurumist igast suunast, mis on toonud meie riigi arengule kaasa enneolematult tõsised väljakutsed,” ütles ta. Kui USA presidendi Joe Bideni valitsus on rõhutanud „kaitsepiirdeid” ja muid vahendeid USA-Hiina suhete halvenemise ärahoidmiseks, siis Peking valmistub selgelt uueks, vastandlikumaks ajastuks.
Xi pidas 5. märtsil teise kõne, milles esitas visiooni Hiina iseseisvusest, mis läks tunduvalt kaugemale kui ükski tema eelnev selleteemaline arutelu, öeldes, et Hiina suund moderniseerimise poole sõltub tehnoloogilise sõltuvuse murdmisest välismajandustes – see tähendab Ühendriike ja teisi tööstusdemokraatiaid. Xi ütles ka, et ta soovib, et Hiina lõpetaks sõltuvuse teravilja ja tööstuskaupade impordist. „Juhul kui meil kumbagi napib, ei kaitse rahvusvaheline turg meid,” teatas Xi. Ametist lahkuv peaminister Li rõhutas sama punkti samal päeval oma iga-aastases valitsuse „tööaruandes”, öeldes, et Peking peab „jääma lakkamatult hoidma rohkem kui 1,4 miljardi hiinlase riisikausse kindlalt enda käes”. Hiina sõltub praegu impordist rohkem kui kolmandiku osas oma toidu netotarbimisest.
Oma kolmandas kõnes 8. märtsil PLA ja Rahvapolitsei esindajatele teatas Xi, et Hiina peab keskenduma oma innovatsioonialased jõupingutused riigikaitse tugevdamisele ja looma riiklike reservvägede võrgustiku, mida saaks sõja ajal ära kasutada. Xi kutsus ka üles korraldama riigikaitselise hariduse kampaaniat ühiskonna ühendamiseks PLA taga, tuues eeskujuks Topelttoetuse Liikumise, 1943. aasta kommunistide kampaania ühiskonna militariseerimiseks nende baaspiirkonnas Yan’anis.
Oma neljandas kõnes (ja esimeses kõnes kolmanda ametiaja presidendina) 13. märtsil teatas Xi, et tema suure noorenduskampaania „olemus” on „emamaa ühendamine”. Kuigi ta on vihjanud seosele Taiwani neelamise ja tema paljukiidetud kampaania vahel, mille eesmärk on Hiina taas suureks muutmine, on ta seda harva või üldse teinud nii selgelt.
Üks asi, mis on Xi valitsemisaja kümnendi jooksul selge, on see, et teda tuleb tõsiselt võtta – see on midagi, mida paljud USA analüütikud kahjuks ei tee. Kui Xi käivitas rea agressiivseid kampaaniaid korruptsiooni, eraettevõtete, finantsasutuste ning kinnisvara- ja tehnoloogiasektori vastu, prognoosisid paljud analüütikud, et need on lühiajalised. Aga nad jäid püsima. Sama kehtis ka Xi karmi „null-COVID-i” poliitika kohta kolm aastat – kuni ta oli 2022. aasta lõpus sunnitud kurssi muutma.
Xi intensiivistab nüüd kümnendi pikkust kampaaniat, et murda peamised majanduslikud ja tehnoloogilised sõltuvused USA juhitavast demokraatlikust maailmast. Ta teeb seda ideoloogilise ja geostrateegilise „võitluse” uue etapi ootuses, nagu ta ütleb. Tema sõnumid sõjaks valmistumise kohta ja rahvusliku noorendamise võrdsustamine ühendamisega tähistavad uut etappi tema poliitilise sõjapidamise kampaanias Taiwani hirmutamiseks. Ta on selgelt nõus saare vallutamiseks jõudu kasutama. Ebaselgeks jääb see, kas ta arvab, et suudab seda teha, riskimata kontrollimatu eskalatsiooniga USA poolt.
