Euroopa Liit on peaaegu ammendanud oma võimalused Venemaa-vastaste karistusmeetmete kasutamiseks ning bloki tähelepanu tuleb suunata rahalisele ja sõjalisele toetusele Ukrainale, ütles EL-i peadiplomaat Josep Borrell eksklusiivintervjuus väljaandele Euractiv.

„Sanktsioonide seisukohast pole enam palju rohkem teha, kuid me saame jätkata rahalise ja sõjalise toetuse suurendamist,” ütles Borrell pärast EL-i kaitseministrite kohtumist Stockholmis.

„Oleks kummaline, et aasta pärast sissetungi algust oleks palju rohkem võimalusi. Oleme kasutanud oma samm-sammult protsessi ja oleme olnud järkjärgulised – võib-olla mõnikord liiga järk-järgulised,” lisas ta.

EL on viimase aasta jooksul kiitnud heaks 10 paketti Moskva-vastaseid sanktsioone, mille eesmärk on muuta sõja rahastamise raskemaks ja näljutada Venemaad Ukraina vastu kasutatavate tehniliste seadmete ja relvade varuosade järele.

„Kuid tõepoolest, aasta pärast invasiooni oleme jõudmas redeli tippu,” tunnistas Borrell, kui temalt küsiti, millised on järgmised võimalikud sammud, mida blokk võiks kasutusele võtta vastuseks Venemaa sissetungile Ukrainasse.

Selle asemel on blokk hakanud otsima viise, kuidas vältida sanktsioonidest kõrvalehoidmist ja kaardistada Venemaa külmutatud varasid ning kuidas neid varasid Ukraina ülesehitamise eest tasumiseks kasutada.

„Vastus on alati sama – jätkata Ukraina toetamist. Ukraina vajab masinavärgi töös hoidmiseks palju raha, sõdival riigil on palju rahalisi vajadusi – see nõuab meilt palju pingutusi – nii et sanktsioonid ja sõjaline toetus pole veel kõik.”

Borrell ütles, et lahinguväljaoperatsioonid on „Ukraina otsustada”, kuid Euroopa kohustus „on neid toetada, pakkudes ka relvi ja laskemoona”.

Ta lisas, et Euroopal on rahalised võimalused, mis tuleks muuta sõjalisteks võimeteks ja viia rindejoonele koos Ukraina sõdurite nõuetekohase väljaõppega.

Tegelemaks Ukraina kasvavate vajadustega lahinguväljal Venemaa tõenäolise kevadrünnaku suunas, leppisid EL-i kaitseministrid kolmapäeval (8. märtsil) põhimõtteliselt kokku, et jätkavad kavaga kiirendada 155-millimeetrise laskemoona tarnimist Ukrainale.

Borrell pakkus välja kolmeastmelise plaani, mis kasutaks juba bloki Euroopa rahutagamisrahastule (EPF) eraldatud raha, mis on alates sissetungi algusest mullu veebruaris eraldanud Ukraina relvastamiseks juba 3,6 miljardit eurot ja mida hiljuti täiendati 2023. aastaks täiendavalt 2 miljardi euroga.

Kui plaan heaks kiidetakse, kasutataks 1 miljard eurot, et hüvitada liikmesriikidele Ukrainale järelejäänud, kuid kiiresti ammenduvatest varudest laskemoona andmine ja veel 1 miljard eurot ühishanke tellimuste eest.

Kuid liikmesriigid ei ole veel avaldanud üksikasju massilise ühise laskemoona ostmise rahastamise kohta.

„Praegu vajame kokkulepet 2 miljardi euro osas – kui sellest ei piisa, siis tuleme selle juurde tagasi, sest me ei tea, kui palju laskemoona selle 2 miljardi euroga osta saame – see sõltub lõpphinnast ja tarnest ning vajadus muutub ka vastavalt sõja iseloomule;“ rääkis Borrell.

Küsimusele, kas laskemoona kiire tarnimise tagamiseks tehtavad ühised hankeplaanid võiksid ulatuda kaugemale suurtükimürskudest ja suurema raskerelvastuse suunas, vastas Borrell, et EL „võib olla sama kiire ka muude vajaduste osas”.

„Täna on meil kurnamissõda, homme võib-olla liikumissõda ja siis on laskemoona kulu või tarbimine väiksem – me kohaneme olukorraga, mis kohapeal pidevalt muutub,” ütles Borrell.

Borrell hoiatas, et kui EL-i liikmesriigid lepivad kokku 2 miljardi euro suuruse lisaraha kasutamises Ukraina jaoks, vajab Euroopa rahutagamisrahastu rohkem ressursse kõige muu jaoks „kogu maailmas ja isegi Ukraina jaoks”.

Küsimusele, kuidas EL saaks vältida „plaastri” lähenemisviisi, mille kohaselt peab EL-i peadiplomaat vajaduse korral aeg-ajalt fondi täiendama, vastas EL-i peadiplomaat, et liikmesriigid peavad varsti otsustama.

„Küsimus on: kas me tahame jätkata selle vahendi kasutamist Ukraina relvastamiseks ja kuidas toetame oma partnerite sõjavägesid näiteks Aafrikas? Kohustusi on palju,” ütles Borrell.

„Kas me tahame jätkuvalt olla globaalne tegutseja? Siis see maksab raha ja liikmesriigid peavad otsustama,” lisas ta.

EL kutsub oma jõupingutustega ühinema ka riike, kes ei kuulu blokki, kusjuures vähemalt Norra on juba avaldanud huvi ja Kanada on potentsiaalselt valmis ühinema.

Siiski on liikmesriigid eriarvamusel selles, kas kaasata jõupingutustesse ELi-välised riigid, eriti Prantsusmaa pooldab ühisrahastuse kasutamist EL-is toodetud laskemoona hankimiseks.

Borrelli sõnul saab Euroopa tööstus hõlpsasti kätte esimese 1 miljard eurot, sest „meil on Euroopa tootjaid, kes suudavad seda tüüpi laskemoona toota”.

Vastates kriitikale, et Euroopa lahendus võib jääda tagasihoidlikuks kolmandate riikide nagu USA või Ühendkuningriigi kõrval, kes suudavad kiiremini laskemoona tarnida, ütles Borrell, et kui on olemas selge nõudlus, mida toetab raha, siis hakkab [Euroopa] tööstus rohkem tootma“.

„Ettevõtted kohanduvad nõudlusega – kui on selge nõudlus, siis tööstus reageerib. Kui see ei ole lahendatav nõudlus ja pole selge, kui palju on vaja toota, ei soovi nad oma tootmisvõimsust tõsta.”

Seetõttu saadavad ühised hanked tööstusele võimsa signaali – see on meie nõudlus,” lisas ta.