Oxfordi eksperdi sõnul on kümnendi lõpuks tõenäoliselt kasutusel söögisoodaga töötavad autod ja väetisega lendavad lennukid.
Praegu kiidetakse liitiumioonakusid kui võtmerolli säästvale energiale üleminekul ning neid kasutatakse näiteks Teslades, iPhone’ides ja akutrellides, vahendab Daily Mail.
Samal ajal usuvad paljud ettevõtted, et vesinikuenergia on lennunduse jaoks „roheline” lahendus.
Oxfordi ülikooli anorgaanilise keemia professor Bill David aga usub, et need mõlevad jäävad tagaplaanile, kui tulevad uued üllatavad koostisosad – millest üks on enamikul inimestel köögikapis.
Ta ennustab, et naatrium, mida leidub soolas, merevees ja söögisoodas, saab autode ja igapäevaste vidinate domineeriva akutüübi esinumbriks.
Seda elementi on uskumatult palju – palju rohkem kui liitiumi, mis on kaevandamisel saadud metall, mida on üha raskem leida.
Uute elementide kasutamine nõuab väikest tõuget.
Professor David, kes kuulus 1980. aastal liitiumpatarei leiutanud meeskonda, tegi oma prognoosid enne ettekannet Ameerika Teaduse Edendamise Ühingu aastakonverentsil Washingtonis.
„See ei ole jõudluse osas veel päris täiuslik, seega vajame mõlemat,” ütles ta. „Liitium jääb endiselt alles, kuid ümberringi on rohkem naatriumi.”
„Naatrium on tõusmas ja aastaks 2030 on enamikus elektriautodes liitium- ja naatriumakud. Minu hinnangul ei oleks ma 2040. aastal üllatunud, kui naatriumakusid oleks 10 korda rohkem kui liitiumpatareisid, võib-olla isegi 100 korda rohkem.”
„Naatriumpatareisid saab valmistada soolast, kuid eelistatud variant on kasutada söögisoodat.”
Teadlane ütles, et pole mingit põhjust, miks meil ei võiks olla 600-kilomeetrise sõiduulatusega autosid, mis töötavad ainult naatriumakudega.
„Naatrium töötab paremini madalamatel ja kõrgematel temperatuuridel kui liitiumakud, neid saab hõlpsamini taaskasutada ja need on palju odavamad,” lisas ta.
Samal ajal tuleb lennureisidel kasutada teistsugust lähenemist.
„Me ei kavatse kunagi teha rahvusvahelisi ja mandritevahelisi reise akudega, need on lihtsalt liiga rasked,” ütles ta.
Kuigi paljud ettevõtted usuvad, et vesinikuenergia on tee edasi, usub professor David, et väetises leiduv ammoniaak on jätkusuutlik lahendus.
Royal Society sel nädalal avaldatud Net Zero Aviationi raportis hoiatati, et traditsioonilise lennukikütuse asendamine jätkusuutlike alternatiividega nõuaks Ühendkuningriigilt poolest põllumajandusmaast loobumist.
Samuti märgiti, et lennukikütusele pole ühest selget alternatiivi – vesinik, anoomia ja sünteetilised kütused nõuavad taastuvenergia tootmise tohutut suurendamist.
Professor Davidi osalusega artikkel ei sisaldanud aga mõningaid tema viimaseid töid ammoniaagi kohta Oxfordis Sunborne Systems’is.
Seal on professor David osaline meeskonnas, mille eesmärk on muuta lennureisid reaalsuseks olemasolevate ammoniaagivarude, näiteks väetise abil.
„Ma olin osa sellest meeskonnast, kes koostas selle Royal Society aruande, ja ma ei lisanud meie arendatavat tehnoloogiat, sest ma ei tahtnud seda kasutusele võtta enne, kui oleme täiesti kindlad, et saame seda varianti pakkuda,” ütles ta.
„Arendame välja ammoniaagil põhinevat lennukit ja sisepõlemismootorite tootjad tunnevad selle vastu huvi. Põhimõtteliselt võime Airbus A320 või Boeing 787 ümber ehitada ja kasutada ainult tiiba, et sisuliselt asendada lennukikütus ammoniaagiga.”
„Kui teete arvestuse, saate 500 miili tunnis sama leegi kiiruse kui lennukikütusel ja sama palju võimsust, kuid ainult 40 protsenti lennuulatusest. Kuid isegi kui lennuulatus on väiksem, võiks 787 siiski Londonist New Yorki sõita. Ma arvan, et me näeme esimest neist 2030. aastaks õhus,” rääkis teadlane.
„Praegu räägivad maailma Rolls-Royce’id vesinikust, aga kuidas saada vesinik Heathrow’sse? Ammoniaak on juba Heathrow’s, kuna seda kasutatakse viie terminali kütmiseks ja jahutamiseks,” lisas ta. „See on torujuhe, mis läheb kuni Heathrow’ni, me saame seda kasutada ja mahutid on juba olemas. Ainus, mis põhimõtteliselt kannataks, on see, et meil oleks 40 protsenti lennuulatusest – aga taristu on juba olemas.”
