Ukraina sõjaline edu tugineb liiga palju hulljulgusele, väidab Briti sõjaväeekspert oma laialdast tähelepanu pälvinud raportis.

Märgitakse, et Ukraina sõjaväes hõõgub kultuuride sõda, kus konkureerivad uued ja vanad mõtteviisid. Iroonilisel kombel nähakse paljude probleemide põhjusena Venemaa eelkäijat Nõukogude Liitu, vahendab MTV.

Vaatamata hinnanguliselt 120 000 hukkunule ja haavatule ning territoriaalsetele kaotustele on sõja esimene aasta Ukraina armee jaoks ootusi arvestades kahtlemata edukas olnud.

Ukraina võitlusele on palju kaasa aidanud ka see, et Venemaa läks liiga julgelt sõtta. Sõdureid oli liiga vähe ja nad olid liiga hajutatud paljude kohtade vahel, hindasid Soome Riigikaitse kõrgkooli teadlased värskes väljaandes.

Ukraina sõda on vähemalt osaliselt muutunud Soome sõjaks. Veel eelmisel kevadel oleks olnud raske ette kujutada, et Soome toetab avalikult relvade ja laskemoonaga Venemaaga sõdivat riiki.

Soome sotsiaalmeedias on kinnistunud viis, kuidas arutletakse Ukraina sõja üle: irvitatakse Venemaa ebaõnnestumiste ja juubeldatakse Ukraina kordaminekute üle.

Samas on Ukraina armee kritiseerimine muutunud kui mitte keelatud, siis vähemalt väga haruldaseks ja seda tõlgendatakse enamasti kahtlase tegevusena.

See aga ei tähenda, et Ukraina oleks võidelnud laitmatult või et tema armee tegevuses poleks arenguruumi. See on enesestmõistetav sel määral, et täiuslikku sõda on praktiliselt võimatu pidada. Alati on midagi muuta, parandada ja lappida.

Isegi Lääne sõjaväeekspertide kriitika Ukraina kohta on olnud nii napp, et Briti sõjaeksperdi Glen Granti kirjutatud ulatuslik ja kriitiline raport Ukraina armee kohta on haruldus.

Erukolonel Grant on olnud ametlikel ja mitteametlikel ametikohtadel Ukraina relvajõudude arendamisel alates 2014. aastast. Ta töötas aastatel 1998–2001 Briti sõjaväe esindajana Soomes.

Grant võtab raportis üksikasjalikult läbi asjad, mis tema arvates on Ukraina sõjaväes ja seda otseselt toetavates tegevustes, näiteks relvatööstuses enam-vähem valed.

Granti sõnul on Ukraina armee suurim väljakutse tegevuskultuuri igakülgne uuendamine.

Sama asja lööb toob välja hiljuti Ukrainat külastanud militaarekspert Franz-Stefan Gady. Ta kirjutab Briti väljaandes Economist, et Ukraina armeel on aeg Nõukogude Liidu pärandiga hüvasti jätta.

Üks asi, mis Ukrainal on sõjas peaaegu suurepäraselt õnnestunud, on sõjaväe tegevusest teavitamine. Ukraina enesekiitus on mõjutanud isegi Lääne juhte, ütles Grant Yle-le.

Osaliselt seetõttu on lääneriigid ja meedia hakanud kordama lugu, kus Nõukogude Liidu pärandit kandnud Ukraina vana armee on muudetud NATO-laadseks sõjaliseks jõuks.

Ukraina võimendab seda lugu infooperatsioonide, näiteks täpselt monteeritud videotega, mis näitavad näiteks drooni, mis kannab granaati, mis hävitab Vene tanke, nendib Gady.

MTV uudised palus Granti ja Gady väiteid kommenteerida Riigikaitse kõrgkooli eksperdil. Riigikaitse kõrgkooli hinnangul on Ukraina relvajõud operatiivjulgeoleku eest hästi hoolt kandnud ning sõjaväeekspertide väidete kommenteerimine oleks kooli hinnangul liiga spekulatiivne.

Lääne militaareksperdid on üksmeelel, et kui Lääne armee sõduritel on initsiatiiv ja vabadus, siis nõukogude traditsioonist juhinduvad jõud tegutsevad selgelt rohkem kõrgema juhtkonna alluvuses.

Selline algatusvõimetus on kaasa toonud ka Vene kindralite surma, sest kõrged ohvitserid on läinud rindele otsest käsku andma, kui asjad pole soovitud viisil läinud.

Ukrainlastel on osaliselt õnnestunud samu probleeme varjata, kuigi armee tegutsemispõhimõtted on samad, leiab Gady.

„Ukrainlased on leidlikult kasutusele võtnud kommerts- ja arenenud sõjatehnoloogiad,” kirjutab ta. See tähendab, et võitlejad on näidanud tehnoloogia eeliseid, isegi kõrgema auastme sõdurid olid sellest vaimustuses, leiab Gady.

Gady sõnul on reasõdurite eksponeeritud initsiatiiv muutnud Lääne vaatlejad Ukraina armee probleemide suhtes osaliselt pimedaks.

Ukraina sõdurid on viimase 13 kuu jooksul vaieldamatult näidanud üles julgust, võitlustahet ja algatusvõimet.

Granti väitel on osal Ukraina komandöridest endiselt mentaliteet, et „mina olen boss ja sina oled idioot”. Selline juhtimine tänapäeva maailma eriti ei sobi, leiab Grant.

Nagu soomlased Talvesõjas, tahavad nemadki olla „intelligentne” võitlusjõud, kellel on lubatud kasutada oma aju, oskusi ja initsiatiivi. Grant märgib, et nad tahavad, et neid juhitaks arukalt, mitte ei kamandataks pimesi.

Vananenud sõjaline juhtimine tuleb välja näiteks sellest, et sarnaselt Venemaaga toetub Ukraina „liiga palju suurtükiväe massilisele kasutamisele”, hindab Gady.

Kui madalama astme ohvitseridel oleks õigus võimaluste avanedes neid ära kasutada ning toetada jalaväe ja soomusmasinate rünnakuid lühikeste, kuid täpsete suurtükilöökidega, vähendaks see laskemoona kulu oluliselt, tõdeb Gady.

Gady arvates toimuvad Ukraina sõjalistel operatsioonidel asjad liiga sageli üksteise järel ja mitte tõelises koostöös. Nii näiteks ründab kõigepealt suurtükivägi, misjärel ründab jalavägi tagant.

Granti sõnul saavad Ukraina sõdurid aru, kui nad kohtuvad korruptsiooni, laiskuse või rumalusega. Liiga paljud kõrged Ukraina komandörid aga hoolivad algatusest tegelikult vähe, väidab Grant. Pigem toetutakse käskudele, mis antakse kaugel rindejoonest.

Üksikasjadega tegelemisele ehk nn mikromänedžmendile kalduvatel kõrgetel komandöridel on droonide näol uus liitlane. Need võimaldavad lahinguid reaalajas kaugelt jälgida.

Irooniline, et mõned tehnoloogiad on tugevdanud Ukraina armee nõukogude kultuuri. Lõpptulemus on sageli paindumatus. Raske on improviseerida, kui kindral sulle selja tagant kuklasse hingab, kirjutab Gady.

Ukraina armees käib „kultuurisõda”, kirjutab Gady. See räägib sellest, kuidas võidelda ja kuidas käskida. Eriti maaväes on oht, et tegutsemismudelid kalduvad vanema kultuuri poole, märgib Grant.

Seda seetõttu, et NATO riikide koolitatud Ukraina väed kandsid sõja esimestel kuudel suuri kaotusi. Teiseks on paljud vanade kommetega harjunud pensionil olnud Ukraina ohvitserid teenistusse tagasi kutsutud.

Hetkel õpetatakse Ukraina sõdureid välja Suurbritannias ja Poolas, kus Leopard 2 tankidega on tutvust teinud juba lahingukogemust omandanud tankimeeskonnad.

Ainuüksi NATO riikide korraldatud kursustel osalemine ei pruugi olla aga õnne võti.

Aastaid nõukogude stiilis süsteemis veetnud inimese mõtteviisi muutmiseks ei piisa NATO kursuse läbimisest, ütles Economistile üks Ukraina mehhaniseeritud brigaadi ohvitser.

Abinõuna pakub Gady välja järjest ulatuslikuma väljaõppeprogrammi, mis kehtiks ka kõrgete sõjaväelaste kohta.

Et sellest oleks abi, peab Ukraina loobuma nõukogude kultuuri pärandist, andma juhtimise eest vastutuse käsuliini madalamal positsioonil seisvatele isikutele. Ta kirjutab, et neil peab olema luba olla algatusvõimeline, kartmata karistust.

Granti sõnul tegutsevad Ukraina väed sageli tarbetult ilma selge arusaamata teistest samas piirkonnas tegutsevatest Ukraina armee üksustest.

Sellises olukorras lõpetavad sõdurid kergesti omade tulistamisega. Grant räägib juhtumist, kus pataljon on kaks korda tulistanud oma eriüksuslasi ja korra peaaegu avanud tule mõne teise oma üksuse pihta.

See pole erandlik, sest praktiliselt kõik armeed on kõigis sõdades omade tulistamise tõttu kannatanud. Teise poole sõdurite äratundmine näiteks pimedas või keset suitsu võib olla väga raske, peaaegu võimatu.

Sõltumata nende suurusest ja eesmärgist peaksid üksused alati teadma, mida taga, ees, parem ja vasak nende jaoks tähendab, sõnastab Grant. Loomulikult ei välista see täielikult omade tulistamise riske, kuid tõenäoliselt vähendaks see neid.

Grant jätkab nii omade pihta tule vältimise kui ka võitluse tõhususega. Kui pole teada, kes millist piirkonda juhib ja millised ressursid (näiteks kaudtuli) tema käsutuses on, on tulemuseks ebaoptimaalne jõudlus kogu organisatsioonis. Parimad komandörid mõistavad selle tähendust, kuid paljud on liiga uued ja koolitamata.

Granti väitel süvendab ülaltoodud probleemi tõsiasi, et Ukraina armees on liiga palju üksteisest lahus töötavaid organisatsioone. Grant tõstab eriti esile lõhe tegeliku armee ja kohalike kaitsejõudude vahel.

See tekitab esimese, teise ja kolmanda kategooria diviisid. Mõned on korralikult koolitatud ja varustatud, mõned mitte, kirjutab Grant.

Sellest järeldub, et mõnda armee osa peetakse tähtsamaks. Seega käituvad ka nemad justkui olulisemad ja ka neisse suhtutakse selle järgi.

Selline suhtumine toob kaasa ohu, et sõdurid ja vabatahtlikud saadetakse liiga vara surema, kuna süsteem ei väärtusta neid piisavalt, et neid lahinguks korralikult ette valmistada, väidab Grant.

Üldiselt arvatakse, et Ukraina kohalikud kaitsejõud saavad kehvemat varustust. Osa probleemist tuleneb sellest, et Ukraina käsutuses pole lihtsalt piisavalt kvaliteetset tehnikat riigi relvatööstuse olukorra ning segase ja napi läänepoolse abi tõttu.

Leopard 2 ja teiste Lääne tankide tarnimine Ukrainasse on riigi armee löögijõule loomulikult hea.

Lääne soomukite saabumine selle aasta jooksul aga peaaegu paratamatult jätkub ja suurendab Ukraina sõdurite jagunemist paremini ja kehvemini relvastatud üksusteks.

Näiteks USA, Saksamaa ja Suurbritannia on Ukrainale lubanud seni paarsada erinevat tüüpi Lääne soomukit. Riigikaitse kõrgkooli magistrandi Antti Paroneni sõnul on lääne- ja idasoomukite vahel „teatud kvaliteedi erinevused” Lääne soomukite kasuks.

Ajakirja Panssari hinnangul oli Ukrainas 2023. aasta alguses kasutusel umbes 1000 tanki. Suur osa neist on enam-vähem vananenud Nõukogude Liidus toodetud seadmed, mida on mitmeti uuendatud.

Numbreid vaadates on selge, et kõigi Ukraina soomusjõudude jaoks ei jätku Lääne tanke ligilähedaseltki.

Ukraina enda relvatööstus, mis Granti sõnul pole sõjaks loodud, on osaliselt armee varustuse tasakaalustamise teel.

Granti sõnul toodab Ukraina relvatööstus seadmeid kas liiga aeglaselt või üldse mitte. Ka logistikaketid on purunenud.

Tõde on see, et logistika on kohati katki. Grant märgib, et mõned üksused sõltuvad toidukaupade ja varustuse hankimisel suuresti vabatahtlikest.

Grant juhib tähelepanu ka meditsiinilisele poolele, kus lisaks haridusele napib näiteks korralikke žgutte. See on kriminaalne, leiab Grant.

Seni on ilmnenud, et Ukraina on suutnud oma suurema mastaabiga vigu minimeerida. Mõlemad suuremad vasturünnakud Hersonis ja Harkivis on olnud edukad.

Tegelikult on Ukraina armee ainus laialdast kriitikat ja kahtlusi pälvinud lahendus Bahmuti visa kaitsmine. Linn on kuude jooksul pidanud kõva kurnamislahingut.

Ukraina otsust Bahmutist kinni hoida põhjendatakse sellega, et lahingud kulutavad rohkem venelasi kui ukrainlasi. Kriitikute hinnangul aga nõrgenes nn vahetussuhe pärast Bahmuti blokaadi ohu kasvamist oluliselt.

Ukraina pole Bahmutis oma eesmärke ilmtingimata saavutanud, kirjutab Ukraina sõja olukorra kaarti pidav John Helin sotsiaalmeedias.

Olen olnud kurnamisargumendi suhtes skeptiline ega ole kindel, kas kaitselahing Ukrainas Vene vägesid piisavalt seob. Nii või teisiti on praegust olukorda arvestades mõistlik lahendus enne kohtumõistmist oodata, märgib CNA Venemaa-uuringute programmi juht Michael Kofman sotsiaalmeedias.

Kui palju rohkem kaotusi kannavad Vene väed Bahmutis kui ukrainlased? Vastus oleneb vastajast.

Ukraina on väitnud, et iga Ukraina kaotuse kohta kaotab Venemaa seitse sõdurit. Lääne eksperthinnangud on pakkunud suhteks 1:2, kirjutab Helin. Me ei tea, kui palju Bahmutist kinnihoidmine on Ukrainale maksma läinud, jätkab ta.

Üldine meeleolu muutub väga kiiresti positsioonilt „kõik on kadunud” positsioonile „me oleme võitnud”. Kommentaatorid haaravad väga kiiresti kinni mis tahes muutustest võitluses, mis toetab nende endi seisukohta. Isegi kui korralikke tõendeid ühel või teisel suunal pole.

Helin märgib, et näiteks Severodonetski, Hersoni ja Harkivi lahingutest saadi korralik üldpilt alles mõne aja möödudes. Minu jaoks tundub Bahmut endiselt poliitiliselt motiveeritud hakklihamasin. Seal pole saavutanud midagi enamat kui kõrge hinnaga ära hoitud Venemaa (kohalik) võit, nendib Helin.

Teadete kohaselt on Bahmuti lahing kulutanud ka tohutul hulgal Ukraina kiiresti kahanevat suurtükiväe laskemoona.

Ameerika väljaande New York Times teatel on USA ja Euroopa võimud mures, et Ukraina riskib oma vasturünnaku võimega, raisates Bahmuti kaitsmise peale laskemoona.

Kevadel või varasuvel on ülimalt tõenäoline, et tuleb Ukraina vasturünnak. Tõenäoliselt on ründesuundi mitu, arvab Austraalia armee erukindral Mick Ryan sotsiaalmeedias.

Ukrainal on raskem oma vasturünnakutes edu saavutada, usub Ryan. Venemaa on rajanud nii itta kui lõunasse korralikud kaitsevööndid, mille eesmärk on nii Ukraina vägede pidurdamine kui ka ettevalmistatud „tapavöönditesse” suunamine.

Siiski usub Ryan, et Ukrainal on võime alustada edukat vasturünnakut seni, kuni luure, ajastus, väljaõpe ja täideviimine on edukad.

Hea juhtimine, paindlik täitmine, korralik lähivõitlus ja olukorraga kohanemine on taktikalise ja operatiivse edu seisukohalt üliolulised. Õnneks oleme neid asju Ukrainas kogu sõja vältel näinud, hindab Ryan.

Ryani soovide nimekirjas on punktid, mille puudumise pärast on eriti kriitilise raporti kirjutanud Grant Ukraina armeed kritiseerinud.

Praegune kuulsusrikas lahing tugineb liiga palju ukrainlaste hulljulgusele ja liiga vähe heale kaitse korraldusele või pideva ja areneva väljaõppe käigus omandatud doktriinidele ja oskustele.

Grant näitaks mõnele vanasse mõtteviisi kinni jäänud komandörile ust ja asendaks nad nooremate, agaramate ja lahingukogemustega sõduritega.

Vanadel komandöridel on tõepoolest olnud oma koht ja ülesanne, märgib Grant. Nüüd on aga vaja uut võitlusviisi. Sellist, kus hinnatakse inimelu ja mõistetakse, kuidas taktikat ja strateegiat täiustades maksimaalselt ära kasutada piiratud ressursse.

Julgusele lootmine on pikas perspektiivis Ukraina jaoks liiga kallis. Valatakse liiga palju verd ja see võib inimestele saatuslikuks saada, märgib Grant.