USA ja Ukraina on olnud suures osas ühtsed, kuna president Joe Bideni valitsus lubas toetada „nii kaua, kui vaja” vastupanu Moskva järeleandmatule sissetungile.

Kuid rohkem kui aasta pärast sõda on Washingtoni ja Kiievi vahel üha suuremad erimeelsused sõja eesmärkide osas ning selle kohta, kuidas ja millal konflikt lõpeb, vahendab Politico.

„Administratsioonil pole selget poliitilist suunda ja selget eesmärki. Kas see on venitamine, mida just Vladimir Putin tahab?” ütles USA parlamendi esindajatekoja väliskomisjoni esimees Michael McCaul. „Kas see on, et anda neile piisavalt ellujäämiseks ja mitte võita? Ma ei näe praegu võidu poliitikat ja kui meil seda pole, siis mida me teeme?”

Avalikult on Bideni ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski vahel olnud vähe lahkarvamusi, kus liitu oli näha eelmisel kuul, kui Ameerika president tegi oma varjatud ja dramaatilise visiidi Kiievisse. Kuid 10 ametniku, seadusandja ja eksperdiga peetud vestluste põhjal on esile kerkimas uued pingepunktid: merepõhjas asuva maagaasitoru sabotaaž; strateegiliselt ebaolulise Ukraina linna jõhker ja kurnav kaitse; ja plaan võidelda piirkonna eest, kus Vene väed on kindlustunud juba ligi kümme aastat.

Administratsiooni kõrgemad ametnikud väidavad, et Washingtoni ja Kiievi ühtsus on kindel. Ilmunud mõrad muudavad aga raskemaks usutavalt väita, et USA ja Ukraina vahel on vähe päevavalgust, kuna päikesekiired tungivad läbi pragude.

Üheksa kuud on Venemaa Bahmuti piiranud, kuigi selle Ukraina kaguosa linna vallutamine ei muudaks eriti sõja käiku. Sellest on viimastel nädalatel saanud võitluse keskpunkt, kus Wagneri palgasõdurite grupeeringu väed ja vangid juhivad lahingut Ukraina vägede vastu. Mõlemad pooled on kandnud suuri kaotusi ja muutnud linna hõõguvateks varemeteks.

Ukraina on kaevunud, keeldudes hävitatud linna hülgamast isegi tohutute kaotustega.

„Iga linna kaitsepäev võimaldab meil võita aega reservide ettevalmistamiseks ja tulevasteks pealetungi operatsioonideks valmistumiseks,” ütles Ukraina maavägede ülem kolonel Oleksandr Sõrski. „Samal ajal kaotab vaenlane lahingutes selle kindluse pärast oma armee kõige ettevalmistatuma ja võitlusvõimelisema osa – Wagneri ründeväed.”

Mitmed USA valitsusametnikud on hakanud muretsema, et Ukraina kulutab Bahmutis liiga palju elavjõudu ja laskemoona, et see võib kahjustada nende võimet korraldada kevadel suur vasturünnak.

„Kindlasti ei taha ma alahinnata seda tohutut tööd, mida ukrainlastest sõdurid ja juhid on Bahmuti kaitsmisel teinud, kuid ma arvan, et see on pigem sümboolne kui strateegiline ja operatiivne väärtus,” ütles kaitseminister Lloyd Austin.

Kiiev on seni Washingtoni märkusi ignoreerinud.

Samal ajal viitas USA luure hinnang sellele, et Nord Streami maagaasitorude hävitamise eest eelmisel sügisel vastutas „Ukraina-meelne grupeering”, mis valgustas suurt mõistatust. Uued luureandmed, millest esmakordselt teatas New York Times, ei olnud üksikasjades piisavad, kuid näisid kummutavat teooria, mille kohaselt Moskva vastutab Venemaa gaasi Euroopasse tarninud torujuhtmete saboteerimise eest.

Luuretöötajad ei usu, et Zelenski või tema nõunikud olid sabotaažiga seotud, kuid Bideni administratsioon on Kiievile märku andnud – umbes nagu see juhtus siis, kui eelmisel aastal tappis autopomm Moskvas väljapaistva Vene rahvuslase tütre –, et teatud vägivallaakte väljaspool Ukraina piire ei sallita.

Mõnikord on olnud ka pettumust Washingtoni relvade tarnimise pärast Ukrainale. USA on rindele saatnud ülekaalukalt kõige rohkem relvi ja varustust, kuid Kiiev on alati oodanud juba järgmist varustuse komplekti. Kuigi enamik administratsioonist on suhtunud mõistvalt Kiievi meeleheitesse end kaitsta, on kahe Valge Maja ametniku sõnul olnud nurinat pidevate taotluste pärast ja mõnikord ei näita Zelenski üles piisavat tänulikkust.

„Ma arvan, et administratsioon on lõhestunud, Riiklik Julgeolekunõukogu on lõhestunud” selles, milliseid relvi Ukrainale saata,” ütles McCaul, kes on pidevalt kontaktis kõrgemate Bideni ametnikega. „Ma räägin paljude kõrgetasemeliste sõjaväelastega ja nad toetavad suures osas neile ATACMS-i andmist.”

Administratsioon ei ole neid kaugmaarakette andnud, sest Ameerika enda arsenalis on neid vähe. Samuti kardetakse, et Ukraina võib rünnata kaugeid Venemaa sihtmärke, mis võib sõjategevust laiendada.

Hiljutine teade, et USA kaitseministeerium Pentagon takistas Bideni valitsusel võimalike Venemaa sõjakuritegude kohta tõendeid jagamast Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, lõi samuti ühtsuse narratiivi veel ühe mõlgi. Valge Maja ametnikud olid New York Timesi loo avaldamisel jahmunud, kartes, et see kahjustab moraalset seisukohta, mille USA on esitanud Ukraina toetuseks Venemaa sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude vastu.

Administratsioon kuulutas, et liit USA ja tema liitlaste ning Kiievi vahel jääb tugevaks ning et see kestab seni, kuni kestab sõda.

Riikliku Julgeolekunõukogu pressiesindaja Adrienne Watson ütles, et Valge Maja suhtleb pidevalt Ukrainaga, kuna me toetame nende suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitset. Ta lisas, et kuna Putin ei näita sõja lõpetamise märke, on “parim, mida me teha saame, aidata Ukrainal lahinguväljal edu saavutada, et nad saaksid olla läbirääkimistelaua taga võimalikult tugeval positsioonil, kui see aeg kätte jõuab.”

Kuid kasvavad pinged võimaldavad prognoosida suuremat lõhe arutelus selle üle, kuidas sõda lõpeb.

Kuigi Biden on lubanud vankumatut toetust ja rahalaegas on praegu avatud, on USA Kiievile selgesõnaliselt öelnud, et ta ei saa Ukrainat senisel tasemel lõputult rahastada. Kuigi Ukraina toetamine on olnud suures osas USA mõlema partei jõupingutus, on väike, kuid kasvav arv vabariiklasi hakanud väljendama skepsist Ameerika raha kasutamisel Kiievi toetamiseks, ilma et sõja lõppu oleks näha.

Nende hulgas, kes on avaldanud kahtlust pikaajalises toetamises, on esindajatekoja spiiker Kevin McCarthy, kes on öelnud, et USA ei paku Ukrainale „tühja tšekki” ning lükkas tagasi Zelenski kutse sõita Kiievisse ja õppida tundma sõja tegelikkust.

„Alati on olnud mingi hõõrdumine,” ütles Trumpi administratsiooni aegne Ukraina erisaadik Kurt Volker. „Zelenski astus sellesse veidi ka McCarthyga – tundus, et tal on vaja teda „harida”, mitte temaga koostööd teha.”

Kuid paljud vaatlejad tunnustavad tähelepanuväärset Atlandi-ülest ühtsust, kiites allianssi, kes hoiab seda hoolimata sõja majanduslikust ja poliitilisest kahjust.

„Ma näen väikseid lõhesid, kuid need on olnud lahkarvamuste ja erinevate vaadetega USA ja Ukraina vahel juba enne suurt veebruari sissetungi ja pärast seda,” ütles Atlandi Nõukogu Euraasia keskuse direktori asetäitja Shelby Magid. „Zelenski on varem USA-le teravaid märkusi teinud ning Valge Maja on väljendanud temaga – avalikult ja eraviisiliselt – eriarvamusi konkreetsete aspektide osas, kuid see ei ole nihutanud ega kaotanud USA üldist toetust ja partnerlust.”

Kriis aga kumab endiselt silmapiiril. USA ametiisikud usuvad, et Zelenski nõudmine, et kogu Ukraina – sealhulgas 2014. aastast Venemaa kontrolli all olnud Krimm – tagastataks Ukrainale enne rahuläbirääkimiste algust, pikendaks sõda. Välisminister Antony Blinken andis Kiievile märku, et Ukraina potentsiaalne Krimmi tagasivõitmine oleks Putini jaoks punane joon, mis võib viia Moskva dramaatilise eskalatsioonini.

Lisaks on Pentagon järjekindlalt väljendanud kahtlust, kas Ukraina väed – hoolimata sellest, et nad on relvastatud keerukate Lääne relvadega – suudavad Venemaa Krimmist välja tõrjuda, kus see on olnud juurdunud juba ligi kümme aastat.

Praegu jäi Biden endiselt oma seisukohale, et USA jätab kõik sõda ja rahu puudutavad otsused Zelenskile. Kuid Washingtonis on hakatud sosistama, kui vastupidav see on, kui sõda kestab – ja ees ootavad järjekordsed presidendivalimised.

„Ajaloos pole kunagi olnud sõda ilma tagasilöökide ja väljakutseteta,” ütles armee veteran Jason Crow. „Küsimus pole selles, kas ukrainlastel on tagasilööke, vaid selles, kuidas nad reageerivad ja neist üle saavad. Ukraina saab üle, alistab Venemaa ja jääb vabaks.”