88-aastane Kajaani naine Leena elab viimaseid nädalaid villaste sokkide meres. Pea iga päev on kuskilt Kainuust või Põhja-Pohjanmaalt entusiastlikelt kudujatelt saabunud uus partii sokke.
Leena on sokid kenasti kastidesse pakkinud. Laupäeva hommikul kell kuus on kastid abitranspordile laaditud ning taas on uus sokisaadetis läinud Ukrainasse. Kõik läks nii täpselt, et auto jõudis Helsingis Tallinna laevale, vahendab Helsingin Sanomat.
Leena arvutab, et on nüüdseks pakkinud 4700 paari sokke.
„Esmaspäeval tuleb Oulust 100 paari ja Kuusamost 200. Siis on kokku 5000 paari,” räägib naine telefonis.
Leena sai idee villaste sokkide saatmiseks aasta alguses, kui kogudusest tuttav abitöötaja rääkis, et Ukrainas on praegu vaja muu hulgas sooje sokke.
Tuttavad teadsid, et Leena on nobe kuduja, kes oli varem edukalt erinevaid masinkudumise tehnikaid kasutanud. Temalt küsiti, kas ta saaks abisaadetise jaoks korraldada sada paari villaseid sokke.
„Vastasin, et sajaga ma ei lepi, aga paneme tuhat,” räägib naine.
Leena hakkas kohe tuttavate kudujatega ühendust võtma. Kohaliku lõngapoe vaateaknale pandi teade Ukrainasse sokkide kogumise kohta ja sellest tegi loo Kajaanis ilmuv Kainuun Sanomat.
Algne eesmärk oli koguda tuhat paari ühe kuuga. „Entusiastlikke kudujaid registreerus oodatust rohkem ja sponsoriks sai kohalik lõngapood. Sealt on kudujad saanud sokkide jaoks lõnga tasuta,” räägib naine.
Leena hinnangul oli projektiga seotud umbes tuhat kudujat. Mõni on kudunud mitu paari, mõni ainult ühe. Erinevaid mudeleid on olnud palju, kuid mitmetel sokkidel on kasutatud Ukraina lipu värve.
Leena andmetel on sokid läinud Ukraina armee eesliinile ja sõjaväehaiglatesse.
„Kõige parem on see, kui oleme saanud fotod, kust oleme näinud, et sokke on tegelikult kasutatud, mitte ei läinud need mustale turule ega jäetud lattu seisma,” lisab ta.
Kudumine on praegu trendikas hobi, kuid Leena on kudumisega tegelenud pikalt. „Mäletan, et kudusin oma esimesed sokid juba väikese tüdrukuna karjas olles, olin viie-kuueaastane. Ema oli käsitööline, ta õpetas.”
Leena korraldas oma esimese sokiloosi 2007. aastal, kui Soome sai 90-aastaseks. Ta käis välja idee, et Kainuu seltsid võiksid juubeli auks hakata kuduma sinivalgeid villaseid sokke. Lõpuks müüdi 7000 paari sokke ning tulu läks seltsidele ja külakogukondadele.
Sellest ajast alates on Leena kogunud sokke nii Soome hooldekodudele kui ka Küprose mägede vaestele.
Ta on korraldanud ka sokikudumise meistrivõistlusi ja konkursi Kainuu maakonna soki leidmiseks ning lavastanud „villasokkide ooperi”, mida etendati kuni Helsingi Savoy teatrini välja.
Esmaspäeval, 13. märtsil korraldab Leena Paltamo Kainuu kolledžis tänupeo kõikidele kudujatele. Päev tähistab ühtlasi Soome Talvesõja lõppu.
Olukord Ukrainas puudutab Leenat ka seetõttu, et ta on ise sõda kogenud. „Olen jooksnud Kajaani pommivarjendisse. Mäletan siiani inimeste viletsust ja pommivarjendi räpaseid treppe,” räägib naine.
Leenat on liigutanud inimeste soov ukrainlasi aidata. Samuti paneb teda ikka ja jälle imestama, kui lihtne on inimesi erinevatesse kudumiskampaaniatesse kaasata. See on pannud teda mõtlema, mida head veel võiks kudumisega teha.
Viimasel ajal on Leena uudiseid lugedes mõelnud näiteks sellele, kuidas soomlasi marju korjama meelitada. Kas ta peaks näiteks lubama pohlasokid kõigile, kes korjavad 50 kilo marju?
Et poleks vaja taimaalasi Soome inimkaubanduse abil kohale tuua, ütleb Leena. „Pöörasid ideid on alati vaja,” nendib ta.
