Vaatamata sanktsioonidele tuleb vene kala ikkagi Soome perede söögilaudadele – armastatud kalapulkade näol. Samal ajal võitleb Venemaa kalatööstus Kremli toel Lääne sanktsioonidega.

Vahetult pärast Venemaa tungimist Ukrainasse teatasid S-grupp ja Kesko, et eemaldavad Venemaa tooted poelettidelt. Rünnak mõisteti hukka kui šokeeriv, vahendab Helsingin Sanomat.

Lidl teatas, et tema kauplustes pole kunagi müüdud Venemaa tooteid. Kuid kindluse mõttes eemaldas isegi Saksa kett oma Ida-Euroopa teemanädalast pärast sõja algust kõik „vene tüüpi” tooted, et klient ei peaks mõtlema, kas toode on vene oma või mitte. Need olid pelmeenid, pannkoogid ja hapendatud punane kapsas.

Näiteks jäid Kesko ja S-grupi valikust välja mõned Venemaal toodetud Rexona deodorandid, Kit Kat šokolaaditahvlid ja Chupa Chupsi pulgakommid.

Ühtegi kaubamärki ei eemaldatud täielikult. Tegelikult tarbija muutust peaaegu ei märganudki, sest teisi Rexona deodorante või Kit Kati šokolaade leiab riiulist endiselt.

S-grupp teatas, et nad eemaldasid ka mõned külmutatud kalatooted.

Prisma poodide sügavkülmas on erinevat tüüpi kalapulki: on gluteenivaba paneering, täisterapaneering, fileepulk, lõhepulk ja lihtsalt traditsiooniline kalapulk. Samuti on valik kaubamärke: Rainbow, Findus, Frionor, Vici, Apetit.

Igal kaupluseketil on oma kaubamärgid, S-grupi jaoks on see Rainbow. Mõned kaubamärgid, näiteks Findus, on müügil kõikides kettides.

Kui tarbija otsib taskukohast toitu, on kalapulgad lihtne valik. Tootegrupi kõige odavamas otsas on Rainbow pulgad, neid saab 14 sendi eest tükk.

Pakki ümber pöörates saab teada vähemalt järgmise: kala liigi, sageli ka püügipiirkonna ja tootja nime.
Tootja viitab ettevõttele, kes on toote lõplikul kujul valmistanud. Kui tootele on märgitud tootjariik, siis tähendab see riiki, mille tehases on kalast saanud kalapulk ehk kus kala on läbinud olulise edasise töötlemise.

Sealt tuleb välja Poola, Eesti, Poola. Paljudel sügavkülmapakenditel pole riiki üldse mainitud. Ühel tootjal Apetit on ka kodumaised kalapulgad: Läänemere kalapulk ja järvekalapulk.

On palju asju, mida pakendilt teada ei saa. Seda, millise riigi lipu all sõitev laev on kala püüdnud ja millise riigi vetest? Kas kala on rahvusvahelistes vetes võrku püütud? Ja mis riikides on kala olnud, kus seda on töödeldud?

Venemaa on üks maailma suurimaid kalatootmisriike. Eelmisel aastal sõitis maailmameredel kokku 828 Venemaa kalalaeva.

Kalapulgad sisaldavad sageli Vaikse ookeani mintaid, mille osas on Venemaa maailma suurim püüdja. Teised pulkades tavaliselt kasutatavad liigid on seiti (tursklane), hoki (merluus), tursk ja merluus. Ka nende puhul on Venemaa üks peamisi püüdjaid.

Venemaad ei mainita endiselt ühelgi pakendil. Kuhu siis läheb vene kala?

Alustame Kaug-Idast, Vaikse ookeani mintai peamisest tootmispiirkonnast. Ohhoota meri on teatud mõttes Venemaa enda sisemeri, mis piirneb idas Kuriili saartega. Tootmispiirkond hõlmab ka Beringi merd Vaikse ookeani põhjaosas, Alaska ja Venemaa vahel.

Igal riigil on oma püügikvoodid, mille abil püütakse vältida ülepüüki ja hoida kalavarusid jätkusuutlikuna. Euroopas juhinduvad kalurid EL-i ühisest kalanduspoliitikast ja riikide endi määrustest.

„Venelased võivad seal Ohhoota meres oma seaduste, määruste ja järelevalvega mängida, teised ei saa seal seda tegevust segada,” ütles Edela-Soome ettevõtluskeskuse kalapüügispetsialist Petri Savola. Ta jälgib iga päev erinevate riikide kalalaevu, sest ettevõtluskeskus jälgib ja kontrollib kõiki väljastpoolt EL-i Soome tulevate kalatoodete püüdmise, töötlemise ja transpordiga seotud dokumente. Nii teab Savola kalade marsruute ja lubab avaldada Hiina kaudu merelt taldrikule saabuva Vaikse ookeani mintai teekonna.

Esimene etapp on kalalaev, mis püüab kala suurtesse võrkudesse, näiteks Ohhoota meres. Laev võib korraga merel veeta kuni pool aastat. Mõnikord tühjendatakse saak külmutus- või tehaslaevadele. Nendes kala töödeldakse: roogitakse, võib-olla fileeritakse ja külmutatakse suurte kuubikutena.

Seejärel liigub külmutuslaev mandrile. Kala jõuab kas otse Hiinasse või Koreas asuva külmhoone kaudu. Siiamaani on kala ametlikult vene oma. Hiina kalatehased asuvad tavaliselt kaldal, nii et laevaga on lihtne juurde sõita ja saak otse tehasesse maha laadida.

Seal lõigatakse kala kas filee kalapulkadeks või jahvatatakse massiks, millest valmistatakse traditsioonilisi kalapulki.

Mõnikord on kalapulgad valmistatud täielikult Hiinas, st need on seal ka kaetud. Kui see juhtub, on kala päritolu Hiina.

Nii et kala jääbki vene omaks seni, kuni seda keedetakse, marineeritakse või sinna lisatakse mingit toorainet. Seaduse silmis muudab märkimisväärne toote töötlemisaste toidu päritoluriiki. Kui paneerimist ei tehta, liiguvad jäätunud „kalatoorikud” teise riiki, näiteks Saksamaale, Poola või Eestisse. Kui kalapulgad valmivad Poola tehases, saab päritolumaaks Poola.

See Hiina marsruut on üks kanal, mida mööda Vene kalandusettevõtte püütud Vaikse ookeani mintai ja sellest valmistatud kalapulk teie kohaliku poe sügavkülma jõuavad. Tegeliku päritolumaa kadumine tarbija vaateväljast on täiesti legaalne tegevus.

Kalapulki peetakse valmistoodeteks. See tähendab, et tuleb märkida kala päritolu, kui see erineb toote enda päritolust. Sageli on see kalapulkade puhul nii.

Paljud tootjad märgivad päritolu püügipiirkonna nime ja numbriga ehk nn FAO koodiga. Tootja võib aga sellest kõrvale kalduda: Kala päritolu erineb toidu päritolust.

Tarbija jaoks ei tähenda püügipiirkonna numbrid, näiteks 67 (Vaikse ookeani kirdeosa) või 18 (Põhja-Jäämeri) midagi. Merealad on tohutud.

Ka FAO regiooni number ei räägi palju sellest, kes kala eest raha saab, sest igas piirkonnas saab kala püüda mitme erineva riigi lipu all.

Kasutatava kala tegelik marsruut on teada ainult tootjatele ja kalandusasutustele.

Suurem venelaste püütud kalast eksporditakse Hiinasse, mis on üks maailma suurimaid kalatöötlemisriike. Tehased jahvatavad tohutus mahus kalamassi, kalakotlette ja lõikeid. Pärast seda rändavad tooted konteinerites üle maailma.

Tundub hull, et isegi Põhjala meredest pärit kala veetakse Hiinasse jahvatamiseks ja siis tuuakse tagasi, aga maailm toimib nii: kuluefektiivselt. Hiinasse viimine tuleb odavam kui töötlemine tarbijale lähemal.

Viimastel aastatel on aga hakatud kalatöötlemist tagasi tooma Ida-Euroopasse, eelkõige Poolasse.
Koroona kiirendas muutust. Kui Hiina võimude teatel oli mõnest Venemaa kalapartiist leitud koroonaviirust, takistasid karmid nõuded Venemaa saagi riiki importimist ligi aastaks. Pärast seda on piirid venelastele taas avatud.

Venemaa kalalaevad ei tohi Euroopa Liidu sadamatesse siseneda: keeld jõustus 2022. aasta aprillis pärast sõja puhkemist Ukrainas. Samal ajal keelati Venemaa kaaviari ja karpide import EL-i riikidesse.
USA võttis veelgi karmima joone ja keelas kõigi Venemaa kalatoodete impordi. Kuid import käib ka läbi Hiina.

USA riikliku kaubanduskomisjoni hinnangul on 2019. aastal kuni pool Hiinast USAsse tulevast seidist Venemaa päritolu. Seda pannakse näiteks kiirtoiduketi McDonaldsi kalaburgerite sekka.

Teine suur valge kala ostja Hiinast on Suurbritannia. Saareriigi rahvustoit fish and chips, paneeritud kalatükid ja friikartulid on valmistatud valgest kalast. 2020. aastal teatasid Briti kalandusasutused, et kolmandik riiki imporditud valgest kalast pärineb Hiinast. Ja sellest kolmandik on hinnanguliselt tegelikult vene päritolu.

Läbi Hiina liigutamine on üks viis Vene kala Euroopasse toimetamiseks. Teine on see, et last tõstetakse juba merel mõne teise riigi lipu all sõitvale laevale, näiteks külmutuslaevale.

Vene kalale on pärast sõda kehtestatud mitmed takistused, kuid praktikas jõuab see siiski sanktsioonid kehtestanud riikide elanike toidulauale. Samal ajal läheb tarbija poolt makstavast rahast osa Venemaa kalandusettevõtetele.

Peterburis tähistati 2021. aasta juulis piduliku paraadiga Venemaa mereväe 325. aastapäeva. Samal ajal osales president Vladimir Putin ka ühel pidulikul tseremoonial kohalikus laevatehases. Ta jälgis laevalt, kui õigeusu preester pühitses vetes „supertraaleri” Mehanik Sizovi. Sizov on üks Vene riigi rahastatud investeerimisprogrammi raames ehitatud laevadest. Eesmärk on moderniseerida Venemaa kalalaevastikku.

Üritusel võttis sõna ka laeva tellija Venemaa kalandusettevõtte Russian Fishery Company (RFC) omanik Gleb Frank. RFC on üks suurimaid Venemaa kalandusettevõtteid.

Nagu paljudel Venemaa ärijuhtidel, kes saavad kiiresti rikkaks, on ka Frankil tihedad sidemed riigi poliitilise juhtkonnaga. Ta on endise Venemaa transpordiministri ja ärijuhi Sergei Franki poeg.
Gleb Frankil on juhtumisi soomlastele tuttav äi. Franki abikaasa Ksenia Frank on oligarh Gennadi Timtšenko tütar. 1990ndate aastate lõpus Soome kodakondsuse saanud Timtšenko kuulub Putini lähiringi.

Venemaa ründas 2022. aasta veebruaris Ukrainat ja oligarhi väimees kanti USA sanktsioonide nimekirja. Pärast seda on Gleb Frank väidetavalt oma partneritele loovutanud nii RFC kui ka teise suure kalandusettevõtte Russian Crabi omandi.

Peterburi laevatehases peeti 2022. aasta suvel taas ristimispidu. Üleriigiline kaluripäev oli kolme RFC laeva – Kapitan Vdovtšenko, Kapitan Sokolov ja Gandvik-1 – pühitsemise aeg. Putin oli taas kaasatud, seekord videolingi kaudu.

Oma kõnes tuletas ta meelde, kui oluline on praegu, Ukraina sõjast tingitud sanktsioonide ajal kalatööstuse areng. Vähendada tuleb sõltuvust välismaisest tehnoloogiast, varuosadest ja teenindusest.
Putin teatas kuulajatele, et usub tööstuse võimesse end uuendada ja kiitis saavutatud tulemusi:
„Meie tarned välisturgudele suurenevad.”

Lisaks Timtšenko väimehele töötab Venemaa kalaäris teisigi Venemaa kõrgeimasse eliiti kuuluvaid ärimehi. Näiteks oligarhide kalakuningaks on meedias nimetatud hiiglasliku Norebo kontserni omanikku Vitali Orlovi, kelle varade suuruseks on Ameerika ajakiri Forbes hinnanud ligi kaks miljardit dollarit.

Paljudes lastega peredes on kalapulk odav ja lihtne valik. Vaid viis minutit ja roog on taldrikul valmis. Soomlastele väga meeldivad kalapulgad. Ainuüksi S-grupp teatas, et müüs eelmisel aastal 1,5 miljonit kilo kalapulki. Teised kaupluseketid keelduvad oma müüginumbreid jagamast.

Miks Vene tooteid suure žestiga tagasi lükanud jaeketid tegelikult müüvad vene kala ja suunavad seeläbi raha ka Venemaa kalandusettevõtetele? On aeg võtta ühendust kalapulkade müüjate ja tootjatega.

Saksa Lidli enda kaubamärk on Ocean Sea. Selle tooraineks on Vaikse ookeani mintai. Lidli Soome kommunikatsiooniosakond teatas e-posti teel, et neil puudub info, kust kala pärineb:
Kõrgelt töödeldud toodete üksikute toorainete tarneahelad on keerulised ja neil võib olla mitu töötlemisetappi. Igal tarnijal on oma allhankeahelad.

Kommunikatsiooniosakonna teatel ei saa keegi Soomest sel teemal intervjuud anda, sest „kõnealused tooted lepitakse kokku rahvusvaheliselt”. Pärast nädalast uurimist selgub tõde. Ettevõtte andmetel pärineb Vaikse ookeani mintai Venemaa, Jaapani ja Ameerika kalalaevadelt. Üle poole kalast pärineb Venemaalt. Sealt läheb kala Hiina või Lõuna-Korea kaudu Saksamaale, kus valmib lõpptoode. Lidl märgib, et kõikidel kalatoodetel on vastutussertifikaat.

Kas see pole probleem, et müüte Vene päritolu kala, kuigi olete öelnud, et te ei müü Vene toodangut?
Sellele küsimusele vastust ei tulnud.

Keskol on kaks oma kalapulgabrändi: K-Menu ja Pirkka. Nende valmistamiseks on kasutatud Vaikse ookeani mintaid, seitit, hokit või heiki. Igal pakendil on kood, mis näitab, millisest kalast on pakendis olevad pulgad valmistatud.

Kalapulkade Eesti tarnija tegi eelmisel kevadel avalduse, et ei osta enam Venemaa aladelt püütud toorainet. Kala on Ameerika päritolu: jõuab Seattle’ist või Alaskalt Saksamaale või Hollandisse ning sealt Eesti ja Saksamaa tootjateni. Ja nendest riikidest jõuavad kalapulgad Soome, ütles Kesko omamärgitoodete eest vastutav Tuuli Luoma. „Üheski neist kalapulkadest pole Vene toorainet. See on sada protsenti kindel, sest kala ei ole pärit nende territoriaalvetest. See pärineb USA territoriaalvetest, seega on need kalalaevad ka USA lipu all.”

Vastus on kahtlane. Uurime pakkide küljele märgitud püügipiirkondade tausta rahvusvaheliselt veebisaidilt Global Fishing Watch. Selgub, et mõnes teatatud piirkonnas polnud eelmisel aastal üldse USA laevu.

Esitame järelküsimuse. Kas kõik kalad, mida kasutate, on tõesti pärit USA-st? Selgub, et Pirkka filee kalapulgad on pärit Saksa tootjalt ja need pulgad sisaldavad mitmesuguseid Venemaa territoriaalvetest püütud kalu. „Selle muudatus on töös,” rääkis Luoma.

Kuidas on lood teiste kaubamärkidega peale Kesko enda kaubamärgi omade, kas need on tehtud samuti vene kalast?

„Meil puuduvad juhised tooraine kasutamiseks. Meie poliitika on see, et oleme lõpetanud Venemaa toodete ostmise ja Venemaale eksportimise. Mõnes üksikus tootes võib olla kasutatud Venemaa toorainet,“ ütles Luoma. Ehk Kesko kauplustes on müügil kalapulgad, mis sisaldavad vene kala. Luoma ütles, et olukord on keeruline. „Toidu- ja tarneahelate osas arvestatakse kindlasti maailma olukorra ja selle muutumisega.” Luoma märgib, et kõigil kaladel on vastutussertifikaat.

S-grupil on üks oma kalapulgabränd: Rainbow kalapulgad. Neid toodetakse pakendi järgi Poolas, kuhu need saabuvad fileerimistehastest.

„Tehaseid on erinevates kohtades. Poola tarnijal on püügipiirkondade lähedal oma fileerimistehased,“ ütles SOK esindaja Sari Ristaniemi. Millise riigi laevadelt tuleb kala fileerimisvabrikutesse? „Need on väga erinevad. Kõigi nende andmed lähevad kalapulgatehasesse ja on lõpuni jälgitavad.”

Teie pulkades kasutatud Vaikse ookeani mintaid püüavad peamiselt venelased ja ameeriklased. Kas kala, mida kasutasite, on üks neist? „Jah.” Ristaniemi sõnul on teatatud, et vene kala enam kasutada ei tohiks, aga kala, mida praegu kasutatakse on püütud enne Venemaa sissetungi Ukrainasse. Lisaks ütles ta, et Rainbow filee kalapulgad tulevad Eesti tehasest erinevalt tarnijalt ja seal ei kasutata Vene kala.

Aga muud kalapulgad peale S-grupi enda Rainbow kaubamärgi? Kas see oleks probleem, kui neis on vene kala? „Oleme püüdnud Vene päritolu tooteid eemaldada. Sellises pikaajalises olukorras peab kasutama hinnangut ja tegema otsuseid selle kohta, kust neid kalu tulevikus hankida,” vastas Ristaniemi.

Kas eemaldaksite kalapulgad müügilt, kui selgub, et kala päritolu on Venemaa? „Sellisel juhul arutaksime olukorda tarnijaga,” ütles S-grupi esindaja.

Muu bränd tähendab sisuliselt Findust, mida müüakse peaaegu kõigis kauplustes. Teadaolevalt on üks suur Soome toitlustusettevõte lõpetanud Finduse kalapulkade ostmise kalade Vene päritolu kahtluse tõttu.

Helsingin Sanomate poolt hangitud ametliku teabe kohaselt pärineb Finduse kalapulkades kasutatav Vaikse ookeani mintai konkreetselt Venemaalt, Hiina töötlemistehase kaudu.

Intervjuu saamine Finduse piirkonnajuhilt Saku Oikarinenilt osutub keeruliseks. Ta ei vasta enam kui nädala jooksul kaheksale kõnepäringule, kuigi need saadetakse talle ka ettevõtte teiste töötajate kaudu.

Äkki on Oikarinen puhkusel või muidu töölt eemal? Telefoni teel kätte saadud klienditeenindaja ütles Helsingin Sanomatele, et näeb, et Oikarinen istub praegu koosolekul.

Mõne päeva pärast külastas Helsingin Sanomate ajakirjanik Finduse esindust Espoos Keilaniemis. Registratuuri töötaja helistas Oikarinenile, kes telefonile ei vastanud. Ametnik ütles, et nägi varem samal päeval hoones Oikarinenit.

Findust puudutav artikli tekstiosa saadeti ka Oikarinenile e-posti teel. Ka seekord ei saabunud sõnumile vastust.

Kõik kaupluseketid rõhutasid intervjuudes, et nende kalatoodetel on vastutussertifikaat.
Paljud söögikohad, jaemüüjad, omavalitsused või muud suurostjad on samuti teatanud, et ostavad või kasutavad ainult vastutustundlikult püütud kala.

Praktikas hinnatakse vastutustundlikkust kahe mõõdiku abil. Üks on keskkonnaorganisatsiooni WWF välja antud iga-aastaselt uuendatav kalajuhend, kus kalad on loetletud roheliste, kollaste ja punaste gruppidena. Klassifikatsioon sõltub muu hulgas kalavarude jätkusuutlikkusest.

Teine on MSC sertifikaat, millele Kesko ja S-grupi esindajad viitasid. Sertifikaadi taga on mittetulundusühing Marine Stewardship Council. See nõuab kalandusettevõtetelt muuhulgas jätkusuutlike kalapüügikvootide järgimist ja keskkonnamõjude minimeerimist.

Sõltumatud ettevõtted viivad läbi iga-aastaseid sertifitseeritud objektide ülevaatusi. MSC-d on kritiseeritud kriteeriumide lõtvuse pärast. Näiteks alates eelmise aasta kevadest ei ole WWF enam automaatselt MSC-sertifikaadiga kalu oma rohelisse nimekirja kvalifitseerinud.

Rahvusvaheliselt on sertifikaat endiselt au sees. Kui ostja soovib veenduda, et kalatootja on läbinud vähemalt mingisuguse vastutuse sõeluuringu, siis tegelikult pole MSC-le alternatiive.

Helsingin Sanomatele andis intervjuu MSC arendusdirektor Camiel Derichs. Ta juhib organisatsiooni Venemaa töögruppi, mis arvestab sõja mõju sertifikaadile. Olukord on raske, ütles Derichs. MSC Venemaa kalaettevõtetele praegu uusi sertifikaate ei anna, kuid peavalu valmistab juba olemasolevate sertifitseeritud ettevõtete kontrollimine.

Reisipiirangud on takistanud Venemaale sisenemist või muutnud sealt lahkumise keeruliseks. Suured rahvusvahelised sertifitseerimisfirmad on oma tegevuse Venemaal lõpetanud. Ülejäänud inspektoritel ei pruugi olla aega tähtaja jooksul kontrolle teha. Sellisel juhul ei ole sertifikaadi kriteeriumid täidetud.

Oht on ka ülepüük. Kui koostöö rahvusvaheliste teadlaste ja võimudega on vähenenud, võib Venemaa hakata püüdma rohkem kui kvoodid lubavad. „Siiani pole seda juhtunud, kuid idee pole praeguses geopoliitilises olukorras võimatu,” ütles Derichs.

Organisatsiooni MSC tegevjuht Rupert Howes vihjas eelmisel aastal isegi, et MSC sertifikaadid võidakse kõigilt Venemaa operaatoritelt ära võtta, kui inspektoritel takistatakse oma tööd teha.

Mida siis kalapulkade jaoks kasutada? Võib-olla odav Vietnami hiidlest või pangasius (sägaline), arvas Derichs. „Kuid tehistingimustes kasvatatud kalana on pangasiuse tootmisel omad keskkonnaprobleemid, näiteks kalasööda koostisosade ja vette sattuvate kalade väljaheidete või parasiitide probleem.”

Kui Venemaa kalad kaotaksid oma sertifikaadid, nihkuks nõudlus tõenäoliselt USA-s ja Kanadas püütud Vaikse ookeani mintaile. Aga see kajastub kohe hindades, märkis Derichs. „Vene kala on odavam.”