Kui seni on väidetud, et Saksamaa ei saa anda Ukrainale teatud relvi, siis leiab Saksa õiguse asjatundja, Kölni ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Klaus Kress, et riik saab teha veelgi enam.
Professor Kress andis intervjuu väljaandele der Spiegel:
Professor Kress, Saksamaa kantsler Olaf Scholz põhjendas oma pikka kõhklust Leopardi tankide tarnimisel Ukrainale sellega, et soovis takistada Saksamaal sõjas osalemast. Kas me saame rahvusvahelise õiguse kohaselt sõja osaliseks, saates järjest võimsamaid relvi?
Kress: Mulle on pikka aega jäänud mulje, et Saksamaa poliitika peidab end rahvusvahelise õiguse taha. Õiguslik olukord on selge: Saksamaal on lubatud aidata Ukrainal end kaitsta. Saksamaale on lubatud tegelikult veelgi rohkem.
Mida te selle all mõtlete?
Kollektiivse enesekaitse õiguse alusel võiks Saksamaa Ukraina kõrval otse konflikti sekkuda. Saksa debati keskmes olev küsimus „sõjapartei, jah või ei” ei ole kuidagi seotud küsimusega, mil määral võib Saksamaa Ukrainat toetada. See on poliitiline otsus, mida saab poliitiliselt kergesti õigustada.
See, millist tüüpi relvi Saksamaa Ukrainale tarnib, ei oma rahvusvahelise õiguse kohaselt tähtsust?
Mind häirib tõsiasi, et Saksa poliitikud andsid mõttele, et Saksamaa võib relvi tarnides rikkuda rahvusvahelist õigust – ja see omakorda annab Venemaale õiguse Saksamaa vastu samme astuda. See on vale seni, kuni Ukraina kasutab neid relvi kaitseks, mis on lubatud.
Millisel hetkel saab Saksamaast sõja osaline?
Küsimus tuleks esitada vägivalla keelu ja enesekaitseõiguse alusel: millisel hetkel muutub Ukraina individuaalse enesekaitse toetamine Saksamaa jõukasutuseks, mis nõuab kollektiivse enesekaitse õiguse kasutamist? See oleks kindlasti nii, kui Saksamaa paigutaks oma sõdurid – kui näiteks Saksa õhujõud või Saksa sõduritega mehitatud Saksa tankid paigutataks Ukrainasse. Siis oleks ka Saksamaa sõja osaline.
Väidetavalt on USA edastanud Kiievile Ukraina pinnal asuvate Venemaa laskemoonaladude ja kasarmute koordinaadid. Kas see läheb üle piiri?
Kaasatus Ukraina konkreetsete sõjaliste operatsioonide kavandamisse võib saada murdepunktiks.
Mis tagajärjed sellel võivad olla?
Kollektiivse enesekaitse õiguse kasutamisest tuleks teatada ÜRO Julgeolekunõukogule. Selline kiri oleks aga tõenäoliselt poliitiliselt sama ebasoovitav kui sõjapartei staatus, millele ka siis vihjatakse. Aga veelkord: Ukraina kollektiivse kaitse lubatavuses rahvusvahelise õiguse alusel pole kahtlust. Kui Venemaa peaks sellisele kollektiivsele enesekaitsele vastama sõjaliste rünnakutega kaitsjate vastu suunatud sihtmärkide vastu, rikuks see taas jõu kasutamise keeldu.
Praegu käib arutelu selle üle, kuidas ründesõja eest vastutavaid isikuid vastutusele võtta. Miks see nii raske on? Rahvusvaheline Kriminaalkohus uurib sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid – ja võib-olla ka genotsiidi.
Need uurimised hõlmavad olulise osa ebaõiglusest; need on väga olulised. Kuid ilma agressioonikuriteota jäetakse välja keskne mõõde: Venemaa juhtkonna otsus alustada sõda, tallates sellega jalge alla rahvusvahelise õiguse jõu kasutamise keelu. Selle agressioonisõja vallapäästmine on pärispatt, mis avas ukse kõigile edasistele kurjadele. See hõlmab lugematuid Ukraina sõdurite tapmisi lahingutegevuses, mida ei saa sõjakuritegudes süüdistada. Erinevalt teistest rahvusvahelise õiguse alusel toime pandud kuritegudest keelab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu enda põhikiri kahjuks selles juhtumis kahtlustatavat agressioonikuritegu uurida.
Niisiis, see puudutaks eelkõige poliitilist mõõdet?
Agressiooni otseste ohvrite jaoks on kindlasti ülioluline sellise sõja süüdlaste vastutusele võtmine. Kuid kaalul on rohkemgi: on hädavajalik, et rahvusvahelise õiguse kohane jõu kasutamise keeld kinnitataks tulevikus. Pärast Saksamaa agressiooni Teise maailmasõja ajal asusid ameeriklased ja tegelikult ka Nõukogude Liit kasutama Nürnbergi protsessi, et luua tugev rahvusvaheline pretsedent agressioonisõdade vastu tulevikus.
Millised Venemaa ametnikud oleksid tõenäoliselt agressioonikuritegudele keskendunud eritribunali fookuses?
Fookuses oleks Venemaa juhtkond. See võib hõlmata ka neid, kes ilma põhiseadusega vastava ametikohata omavad olulist mõju agressioonisõja kavandamisele, ettevalmistamisele, algatamisele ja/või läbiviimisele.
Sellised inimesed nagu Jevgeni Prigožin, Wagneri grupina tuntud erapalgasõdurite üksuse juht?
Kui uurimine peaks põhjendama kahtlust, et tal oli agressioonis sõnaõigus, siis kuuluks ta nende hulka, kes peaksid eritribunali ette minema.
Siiski tundub üsna ebareaalne, et Vladimir Putinit ümbritsev juhtkond peab kunagi astuma rahvusvahelise kohtu ette.
Tänasest vaatenurgast tundub see üsna ebatõenäoline. Sest selleks, et see juhtuks, peaksid Putin ja tema poolehoidjad kohtuistungile ilmuma ja seda nad ei tee. Aga Venemaal võib ühel hetkel toimuda valitsuse vahetus. Kui uued võimukandjad soovivad seejärel toime pandud ülekohut tunnistada, võib kahtlusaluste vahistamine ja riigist väljasaatmine muutuda võimaluseks.
Miski ei viita sellele, et selline asi võiks juhtuda.
Seda räägiti sageli ka enne Slobodan Miloševići, Radovan Karadžići ja Ratko Mladići kohtuprotsessi Jugoslaavia sõja üle. Aga asjad läksid teisiti. Muide, ainuüksi rahvusvahelised uurimised saadaksid rahvusvahelisele üldsusele olulise sõnumi. Ja milline sümboolne jõud oleks vahistamismäärusel ja hästi põhjendatud, avalikult kättesaadaval süüdistusel Putini ja Co vastu? See oleks tohutu!
Saksamaa välisminister Annalena Baerbock tegi mõne päeva eest ettepaneku luua omamoodi hübriidne eritribunal. Mida arvate ideest?
Mitte eriti palju.
Palun selgitage?
„Hübriid” kohus, mida minister silmas peab, ei ole rahvusvaheline kohus. See on Haagis asuv Ukraina kohus, mis haldab Ukraina õigust. Ja on oht, et see lõppeb pettumusega.
Miks?
Praeguse rahvusvahelise õiguse kohaselt on Putinil riigipea kohusetäitjana puutumatus sisuliselt Ukraina tribunalis. Kuidas kavatsete veenda Ukraina elanikke selles, et on kasulik luua märkimisväärsete kuludega tribunal, mis ei suuda isegi peamise kahtlusaluse vastu midagi ette võtta? Pealegi peab tribunal saatma tõhusa sõnumi, mis kinnitab vägivalla üldist keeldu. Kuid sellise sõnumi saab saata ainult rahvusvaheline tribunal, mis on osa Nürnbergi traditsioonist ja rakendab rahvusvahelist agressiooni määratlust.
Baerbockil on rahvusvahelise õiguse magistrikraad. Mida arvate sellest, et ta eelistab hübriidmudelit?
Ma kahtlustan, et sellel on poliitilisi põhjuseid, sealhulgas suhted Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Mõlemad pooldavad „hübriid” mudelit.
Kas on võimalik, et Pariis ja London ei taha näha agressioonikuriteo eest vastutusele võtmist, kuna nad ise on pidanud agressioonisõdu?
Ma kardan, et selle põhjuseks on asjaolu, et nende kahe riigi valitsused ei taha luua tugevat rahvusvahelist pretsedenti agressiooni vastu, mis paneks nad tulevikus ise paika. Mõlemad valitsused on seni keeldunud allumast oma sõjalise jõu kasutamise osas rahvusvahelisele kontrollile. Need riigid ei ole samas vastu õiguslikele meetmetele agressioonikuritegude vastu, kui see on suunatud venelaste vastu. Kuid rahvusvahelise kriminaalõiguse juures on ebamugav just see, et seda tuleb kohaldada kõigi suhtes. Muide, just sellise lubaduse andis Ameerika prokurör Robert Jackson Nürnbergi protsessi avamisel.
Te propageerite rahvusvahelist tribunali Venemaal vastutavate isikute vastu. Kuid globaalne lõuna juhib kindlasti tähelepanu sellele, et lääs kasutab teiste hukkamõistmisel kiiresti rahvusvahelist õigust, kuid on ettevaatlik rahvusvahelisele kohtupraktikale allumises enda suhtes.
Lääne usaldusväärsuse küsimus on paraku õigustatud, eriti mis puudutab agressioonikuritegusid. Sellepärast tuleks vastu võtta kaheosaline strateegia, mis hõlmab järgmist: nüüd moodustame erikohtu, sest peame rahvusvahelise õiguse kohaselt kiiresti sõnumi selles dramaatilises hädaolukorras saatma. Samas tuleb tulevikuks sulgeda lünk Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudis, mis on põhimõttetu. See on kindlasti protsess, mis võtab aega. Kuid minister Baerbock võttis juba Haagis sõna selle küsimusega tegelemise poolt.
Kuidas teete ettepaneku kehtestada rahvusvahelise tribunali legitiimsus?
Selleks on selge mudel: ÜRO ja Ukraina sõlmivad lepingu. Selle lepingu sõlmib ÜRO Peaassamblee taotlusel ÜRO nimel peasekretär.
Mõned väidavad, et selleks on õigus ainult ÜRO Julgeolekunõukogul, kus Venemaal on vetoõigus.
See pole veenev argument. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kauaaegne õigusnõunik Hans Corell on kindlalt kinnitanud, et Peaassambleel on võimalik osaleda kirjeldatud rahvusvahelise tribunali loomises. Ka siin varjavad väidetavad kahtlused rahvusvahelise õiguse suhtes poliitilise tahte puudumist.
Selle tribunali vastu on ka poliitiline argument: pole selge, kas sellele on võimalik leida enamiku riikide toetus.
Ma ei poolda eritribunali loomist iga hinna eest. Olen selle poolt vaid juhul, kui selle eest suudetakse üldkogul võita veenev enamus. Seni pole aga üritatud sellist enamust koguda. Sellise katse puudumine viitab sellise enamuse takistuse puhul lootusele, et see ise kaob.
Aitaks, kui teie poolel oleksid kõige olulisemad Euroopa partnerid, nimelt prantslased ja britid.
Jah, aga ka Saksamaal lubatakse hea eesmärgi teenistuses korraks juhtima asuda. Sellise seisukoha on võtnud Saksamaa valitsus viimase 25 aasta jooksul läbirääkimistel agressioonikuriteo üle, pidades alati silmas Saksamaa erilist ajaloolist vastutust. Muide, Euroopa poleks selle järgmise sammu astumisel mingil juhul üksi. Enamiku seni arutelus intensiivselt osalenud eurooplaste seas on tugev toetus rahvusvahelise erikohtu loomisele, mis on osa äsja kirjeldatud kahesuunalisest strateegiast. Kaksteist Euroopa ja mitte-Euroopa riiki, sealhulgas Ukraina avaldasid hiljuti oma toetust ühes dokumendis.
Saksa poliitikutel on nüüdseks kulunud peaaegu aasta, et oma seisukohaga välja tulla. Milline on teie hinnang sellele kõhklusele?
Ma ei saa sellest aru. 24. veebruaril 2022, agressioonisõja vallapääsemise päeval oli põhimõtteliselt selge: agressioonikuritegu tuleb nüüd tõsta rahvusvahelisse päevakorda. Kahjuks ei mänginud see kuritegu rolli mitte ainult Saksamaa poliitikas, vaid ka kogu Lääne poliitikas tervikuna ründesõja eel.
Mida see muutnud oleks?
Isegi Putini taoline on huvitatud sellest, et tema rahvusvaheline maine ei langeks kõige sügavamasse kuristikku. On vahe, kas saata lihtsalt sõnum, et agressioonisõda Ukraina vastu on poliitiline viga, või öelda, et see on rahvusvahelise õiguse kohaselt kuritegu. Üldiselt võib öelda, et kui agressiooni kriminaliseerimine rahvusvahelise õiguse alusel peaks omandama ennetava tähtsuse keskpikas ja pikas perspektiivis, siis tuleb sellega tegeleda rahvusvahelisel tasandil sama järjekindlalt kui genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegudega.
Ühel hetkel tuleb sõja lõpetamise üle läbi rääkida. Kas sellise presidendiga on võimalik selliseid läbirääkimisi pidada, kes tahetakse kohtusse anda?
Rahvusvaheline kriminaalõigus ei jäta tähelepanuta rahvusvaheliste suhete valusaid dilemmasid. Humanitaarsed või poliitilised põhjused võivad sundida ütlema, et kriminaalõigus peab nüüd tahaplaanile jääma.
