Me ei tohi end petta – see sõda läheb sel aastal tõenäoliselt hullemaks. Peame olema valmis kõigeks ja vastavalt planeerima, kirjutab väljaandes Telegraph endine NATO keemia-, bioloogiliste-, radioloogiliste ja tuumarelvade ülem, erukolonel Hamish de Bretton-Gordon.

Ajaloos on seni olnud ainult üks külm sõda, üks – jumal tänatud –, mis pole kunagi kuumaks läinud.

Mõne jaoks tähendab see, et meie uue „külma sõja” saatus kulgeb sarnases suunas: mõõgapõrin, vägivallapursked, kuid mitte kunagi suurriikide vaheline täielik sõda.

Loodan ja palvetan, et see nii jääb, kuid see pole kindel – seepärast teevad mind murelikuks need, kes näivad arvavat, et NATO sekkumise tõenäosus Ukrainas 2023. aastal on peaaegu null.

Mis juhtuks, kui ühe näitena tooks Putin välja mingi räpase pommi või tuumaintsidendi Zaporižjas? Mis siis, kui Putini teine ​​pealetung Kiievi vastu on edukas, Ukraina valitsus ja elanikkond on ohus? Mis siis, kui ukrainlased ründavad edukalt Krimmi ja Putin tõstaks tuumaohtu veelgi? Kas Lääs võiks tõesti igas olukorras kõrvalt vaadata?

Peame olema enda vastu ausad: kui oleme tõeliselt pühendunud oma väärtustele ja moraalsetele seisukohtadele ning Venemaa on samuti oma imperialistlikule, fašistlikule maailmavaatele pühendunud, on käesoleval aastal sõja laienemise tõenäosus pigem rohkem kui vähem tõenäoline.

Putin andis oma uusaastakõnes üsna selgelt mõista, et näeb Venemaad juba praegu sõjas Läänega. Ukraina HIMARSi laastav rünnak Makijivka kasarmutele, milles võib-olla hukkus sadu Vene sõdureid, tugevdab tõenäoliselt seda seisukohta tema käsilaste seas.

Selle ohu tõttu on kahekordselt oluline teha kahte asja: püüda see sõda võimalikult kiiresti lõpetada, pakkudes ukrainlastele vajalikke relvi, ja teiseks – nagu ma jätkuvalt väidan – teha Venemaale selgeks, kus täpselt on meie punased jooned. Kõik sellest vähem võib selle sõja laiendada Ukrainast kaugemale ja isegi tavakonfliktist kaugemale.

Nende punktide laiendamiseks: esiteks on Ukraina sõjavägi Vene armeed haavanud nii palju, et see ei kujuta NATO-le ohtu paljude aastate jooksul. Antud olukorras peaksime olema valmis pakkuma Ukrainale kõike, mida nad vajavad, et Vene sõdurid ja palgasõdurid Ukraina aladelt võimalikult kiiresti välja tõrjuda, enne kui venelased jõuavad toibuda ja kohaneda. On selge, et NATO varustus ja luure on põlvkonna võrra ees „nõukogude” võimetest. Kuid kas see kestab igavesti, eriti kui Hiina loob nendega tihedamad sidemed?

Teiseks ei saa alahinnata selgete punaste joonte tähendust. Nende puudumine viis vaieldamatult selle sõjani. Venemaa mõnitab meid tuuma- ja bioloogiliste relvadega, sest ta teab, et see hirmutab Netflixist toidetud Lääne üldsust ja poliitikuid, kes nõuavad neilt 2024. aastal võimule tagasi hääletamist. NATO peab Putinile selgeks tegema, et igasugune tuuma- või muude bioloogiliste relvade kasutamine kutsub esile tavapärase vastuse, mis muudab Venemaa sõjaväe põlvkondadeks impotentseks. Putin ja tema käsilased mõistavad seda tüüpi ohtu, kuid usuvad, et „liberaalsel” Läänel ei ole seda tüüpi tegevuseks julgust. Me peame kindlasti näitama ja mõtlema, et me seda teeme.

Veel üks punkt. Ikka leidub hukatusekuulutajaid, kes arvavad, et kui NATO oleks sunnitud mingil moel sekkuma, puhkeks tuumasõda. Jällegi sean selle mõtte kahtluse alla. Kui me ütleksime, et hakkame näiteks Zaporižja ümbruses kehtestama lennukeelutsooni, kas Putin saaks kohe põhjendada, et oleks õigustatud suure punase nupu vajutamine? On viise, kuidas seda sõda sõjaliselt positiivses suunas mõjutada, ilma et see tooks kaasa maailma lõppu.

Palju lihtsam on aga seda täielikult vältida ja võita Venemaad rahaliselt kuivaks laskmisega. Lääs ja ülemaailmne Venemaa-vastane koalitsioon peavad Putini majandust 2023. aastal korralikult kägistama. Mõned riigid, isegi ELis, näivad endiselt kulutavat Venemaa energiale miljardeid. See peab lõppema, sest nad jätkavad Venemaa sõjamasina otsest rahastamist. Venemaa peab maksma oma kohutavate tegude eest hinda ja nägema läbikukkumist.

Lühidalt: Putin üritab seda sõda võimalikult pikale venitada ja juba on kodu lähedal ja kaugel paistmas rahusoove. Need meeleolud ainult kasvavad, mida kauem me laseme sõjal venida. Peame olema selged, et Putin võib kaaluda mõningaid tegevusi, mis võivad viia NATO osalemiseni sõjas, ja Kremlis ei tohiks olla kahtlust, mida see tähendab, kui me seda teeme.